Uneasy Virtue

"Uneasy Virtue" on Julia Driveri filosoofiline raamat, mis ilmus Cambridge University Pressi väljaandel 2001.

Selles esitab Driver konsekventsialistliku vooruse teooria ja vastustab tugevalt intellektualistlikku voorusekäsitust.

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Viimastel kümnenditel on utilitarismi kriitika aina rohkem moodi läinud. Populaarne on vaade, et elu moraalset kvaliteeti tabavad kõige paremini vooruseetika ja kantiaanlik eetika. Neid peetakse paremaks sellepärast, et need väldivad utilitarismi klassikalisi raskusi: need ei ole moraalitoimijate vastu nii nõudlikud ja need ei pruugi pooldada õige teo määramise ebaisikulist standardit. Need teooriad paigutavad selle, mis on moraalselt oluline, toimijasse või agentsussse, kuna aga konsekventsialistlikke teooriaid arvatakse tavaliselt paigutavat need väljapoole, järelmitesse. Kantiaan väidab, et teo moraalse väärtuse määrab kategoorilise imperatiivi teadlik järgimine, utilitaristi meelest aga määravad teo õigsuse selle järelmid. Seda utilitarismi joont nähakse nõrkusena, sest leitakse, et see võõrandab toimija moraalist ning teeb ta moraalse vedamise pantvangiks. Siinne raamat püüab konsekventsialismi kaitsta, osutades tõsistele seesmistele puudujääkidele Aristotelese vooruseetikas ning näidates vooruse piiratust ja kitsast ulatust kantiaanlikus süsteemis ja näidates, et konsekventaialism tuleb vooruste hindamisega hästi toime. Järeldus on see, et konsekventsialism pole mõnesid hiljutisi rünnakuid ära teeninud, ja kui see on kord välja töötatud, on sellel rohkem eeliseid kui rivaalidel.

Driver esitab väljakutse voorusekäsitusele, mis paigutab moraalse suurepärasuse tunnetuslikku suurepärasusse. Sellel Aristotelese vaatel on olnud tänapäeva vooruseetikale tohutu mõju. Aristotelese järgi on üks vooruse keskne joon "õige taju": vooruslik toimija on see, kes tajub õigesti, mis on moraalselt oluline. Seda ideed on edasi arendanud teiste seas John McDowell ja Martha Nussbaum. Idee seisneb selles, et on rumal kaitsta õige käitumise reegleid. Ükski reegel ega otsustamisprotseduur ei saa haarata õige teo kõiki üksikasju. Partikularistid väidavad, et see, mis teeb toimija käitumise kohaseks, on tohutu keeruline küsimus, mida ei saa kodifitseerida. Teooria selle kohta, mida tuleks teha ja missugune tuleks olla, peaks keskenduma otsustus- ja eristusvõimele. Driver väidab, et rõhuasetus õigele tajule on ekslik ning oluline vooruste klass teadmatuse voorused, mille seas on tagasihoidlikkus, jäävad niisuguse käsituse puhul välja.

Osutub, et konsekventsialism on väga keeruline ja paindlik hindamissüsteem. See on vaade, et teo, iseloomujoone jne moraalse kvaliteedi määravad selle järelmid. Näiteks selleks, et tegu oleks õige, on tarvilik ja piisav, see kutsuks esile või arvataks, et see kutsub esile kohast laadi järelmid. Konsekventsialismil on on objektiivne ja subjektiivne versioon ja nende erinevuste arutamine võimaldab konsekventsialismi teiste teooriatega süstemaatiliselt võrrelda.

1 Aristotelese voorusekäsitus

Viimase aja taashuvitumises voorusest on Aristotelese teoorial uhke koht. Ta esitas ühe esimestest igakülgsetest vooruseteooritest, mis rõhutas suuresti ratsionaalseid võimeid ning ratsionaalse ja emotsionaalse lõimimist. See teooria on ligitõmbav, sest Aristoteles keskendus küsimusele, mida tähendab olla hea inimene. Paljud tänapäeva eetikud leiavad, et see on kergendus teooriatest, mis keskenduvad teo hindamisele. Näiteks Alasdair MacIntyre (After Virtue) leiab, et Aristotelese traditsioon päästab eetika sihitust fragmenteerumisest. Rosalind Hursthouse (On Virtue Ethics) on esitanud vooruseetika uusaristotelliku teooria. John McDowell ("Virtue and Reason") omastab Aristotelese idee, et vooruse juurde käib moraalselt oluliste faktide õige taju. Vooruslik toimija näeb asju nii, nagu need on, ja tegutseb vastavalt sellele. (Seda artiklit kommenteerib R. Jay Wallace ("Virtue, Reason, and Principle").) Vooruseteooria on läbi imbunud "asjade nägemise, nii nagu nad on, motiivist" (ka Iris Murdoch, The Sovereignty of Good; Lawrence Blum, Friendship, Altruism and Morality). Ja sellele on vaevalt väljakutset esitatud. (Michael Slote ("Is Virtue Possible?") on sellele lähedal, kuid ta ei järelda mitte seda, et voorus ei ole tingimata õige taju, vaid et vooruse omamine ei pruugi olla tõeliselt võimalik, kui meil on moraaliprogress.) Raamatu üks eesmärk on sellele vooruse tingimusele väljakutse esitada. Õige taju on küll tähtis, kuid mitte vooruse jaoks tarvilik. (Aristotelese eetikat käsitlevad head raamatud on näiteks Richard Krauti "Aristotle on the Human Good", Nancy Shermani "The Fabric of Character" ja Sarah Broadie "[[Ethics with Aristotle". Amelie Rorty on toimetanud hea kogumiku "Essays on Aristotle's Ethics". Julia Annas" räägib raamatus "The Morality of Happiness" palju huvitavat Aristotelese eetikast, väites muu hulgas, et Aristotelese moraalimõiste on tänapäevasega väga sarnane.)

Aristotelese voorusekäsitust saab mõista ainult osana hea elu teooriast. Vooruse järgi elamine on kõige tähtsam osa heast elust. Sellepärast panid klassikalised autorid rõhu suuresti mõistuse ja teadmise rollile vooruse järgi elamises. Hea inimene on hästi funktsioneeriv inimene, ja inimese ainulaadne funktsioon on mõistus – võime mõistuspäraselt mõelda ning omandada tarkust ja teadmist. See eristabki inimest loomast. Sokrates, Platon ja Aristoteles arendasid väga intellektualistlikke vooruseteooriaid, mis olid kooskõlas nende vaatega inimesele kohase tegevuse kohta.

1. Teadmisetingimus

Sokrates samastaski voorust teadmisega. See, kellel on kohane teadmine, ei saa olla vooruseta, ja see, kes on tõeliselt vooruslik, ei saa olla kohase teadmiseta. Aristotelese teadmisetingimus ei olnud nii range. Õiget laadi teadmine või tarkus on vooruse tarvilik ja piisav tingimus: "on võimatu olla sõna täies mõttes hea ilma praktilise tarkuseta või olla praktilise tarkusega inimene ilma moraalse suurepärasuse või vooruseta" (Nikomachose eetika 1144b27–30). See sunnib Aristotelest ütlema, et sellel, kellel on üks voorus, on need kõik (vooruste ühtsuse tees). Et see tees tundub paljudele ebausutav, sest tundub, et inimene saab olla ühtaegu vigane ja vooruslik, on mõned tänapäeva aristotellased asendanud selle paindlikuma versiooniga. (Rosalind Hursthouse, On Virtue Ethics, ptk 7. Teda on mõjutanud Neera Badhwar ("The Limited Unity of Virtue") ja Gary Watson ("Virtues in Excess").) Aristotelese järgi ei saa ükski hüve seisneda teadmatuses ega põhineda sellel. Et voorused on valikudispositsioonid, siis selleks, et toimija toimiks voorusest, peab ta teadma, et see, mida ta teeb, on moraalselt õige tegu. Selleks, et inimese teod oleks vooruslikud, peab ta tegutsema täies teadmises asjaoludest. Ei saa tegutseda teadmatuses ja teadmatusest. (Nikomachose eetika, 3. raamatu algus.) Kiita saab ainult tahtlikke või kavatsuslikke tegusid ja see nõuab, et tegutseja sooritaks teo sobiva kirjelduse all teadvalt. Vooruslik tegu ehk tegu, mis on vooruse tõeline elluviimine, sooritatakse teadvalt selle kirjelduse all, mille järgi seda tegu nimetatakse vooruslikuks. Selleks et inimene tegutseks heldelt, peab ta teadma, et teised on hädas, ja neid teadvalt aitama. (Robert Audi, "Acting from Virtue".)

Voorusliku teo mõiste on tuletatud voorusliku tegutseja mõistest: "tegusid nimetatakse õiglaseks ja enesevalitsuslikuks, kui need on niisugused teod, mida sooritaks õiglane või ennastvalitsev inimene" (1105b4–8). Kuid vooruslik inimene peab tegutsema nii: "tegu ei sooritata õiglaselt või ebaõiglaselt või enesevalitsusega, kui tegu ise on teatud laadi, vaid ainult juhul, kui ka tegutsejal on teatud tunnused, kui ta seda sooritab: esiteks peab ta teadma, mida ta teeb; teiseks peab ta tegema valiku nii, nagu ta teeb, ja ta peab selle valiku tegema selle enda pärast; ja kolmandaks, tegu peab tulenema kindlast ja muutumatust iseloomust" (1105a28–34). Kindla ja muutumatu iseloomu joon on voorus. Aga voorus ei saa olla dispositsioon, mis viib millelegi muule peale sellele iseloomule vastava teo. Tegutseja, kes teeb midagi õilsat teadmatult või tahtmatult või tujukalt, ei ilmuta sellega mingit voorust. Selleks et toimija oleks õnnelik ehk õitsev, ei piisa vooruslikust dispositsioonist, vaid ta peab ka vooruslikult tegutsema. Aristoteles eristab mitut laadi tarkust, voorusesse puutub ainult praktiline tarkus ehk phronēsis. See on moraalse tegutseja intellektuaalne võime, mida üldiselt peetakse voorust reguleerivaks. Seda arendatakse aja jooksul. Erinevalt teoreetilisest tarkusest puudutab see tegevust. Pole täpselt selge, kuidas voorus ja praktiline tarkus on seotud. Ühes kohas märgib Aristoteles, et "voorus tagab, et eesmärk on õige, ja praktiline tarkus vahendid eesmärgiks" (1145a). Praktiline tarkus on laias laastus praktiline terve mõistus. Ilma selleta ei saa tegutsejal olla voorust. See nõuab, et tegutseja kaaluks hästi selles mõttes, et nii kaalumise eesmärk kui ka arutlemine peavad olema head (1141b9–13). Tegutseja peab suutma võtta arvesse olulisi fakte, neid kaaluma, võtma arvesse alternatiive ja jõudma õige otsuseni. Et praktiline tarkus tegeleb definitsiooni järgi ainult konkreetsete juhtumite ja olukordadega, siis tundub, et õige mõistusega inimene peab igal juhtumil, kui on tarvis moraaliotsust, kirjeldatud protseduuri läbi tegema. (Ühe alternatiivse tõlgenduse järgi ei pea vooruslik tegutseja praktilist mõistust igal üksikjuhtumil kasutama, piisab sellest, et ta tegutseb praktilise mõistusega kooskõlas. Kui näha praktilises mõistuses ainult kalkuleerimist, siis see tundub õige, sest Aristoteles kirjutab julguse puhul, et parimatel juhtudel kalkuleerimist ei toimu, sest tegutseda tuleb väga kiiresti. Ent ta kirjutab ka, et voorusliku tgutsemise juurde kuulub kaalumine, ja hea kaalumine on praktilise mõistuse ülesanne. Tundub siis, et praktilist mõistust küll kasutatakse iga voorusliku teo puhul, kuid eesmärgi saavutamise parimat viisi ei pruugita teadlikult kalkuleerida. Richard Sorabji, "Aristotle and the Role of Intellect in Virtue".) Teadmistingimus nõuab, et inimene teaks, mida ta teeb, moraalselt asjakohase kirjelduse all, nii et tegu on tõeliselt tahtlik (mitte teadmatuses tehtud, III raamat) ja nii et see on õige tegu. Et valik on kaalutlemise tulemus ja praktilise mõistuse juurde käib hea kaalutlemine, siis vooruslikku tegu suunab praktiline mõistus. Julge inimene oskab hinnata, et olukord nõuab julget tegu, ja kaaluda, missugune tegu on kohase eesmärgi saavutamiseks parim. Ta teab, et see, mida ta teeb on ohtlik, aga ta teab ka, et just seda tuleb teha. iisugust teadmist pidas Aristoteles praktiliseks, sest see ei puuduta puhast kontemplatsiooni, vaid tegu. Tegusid ei tule teha mitte ainult teadvalt, vaid kaalutletud valiku tulemusel. Nagu Richard Sorabji ("Aristotle and the Role of Intellect in Virtue") märgib, ei käi kaalutlemise juurde tingimata kalkuleerimine iga kord, kui tegutsetakse. Igal juhul reguleerib tegu tegutseja arusaam heast elust. Seda saab mitmeti mõista, kuid Driveri meelest on mõeldud seda, tegu peab toetama tegutseja arusaama hüvest või vähemalt sellega kooskõlas olema. Ent selleks et eristada julgeid liigutusi mittekavatsuslikest liigutustest, tuleb väita, et ka tegutseja peab vooruslikku tegu selle tegemise ajal hüve toetavaks. Muidu piisaks sellest, kui tegutseja tegu tagantjärele ratsionaliseeriks. Nii tuleks välja, et Aristotelese arusaam voorusest on tugevalt intellektualistlik, nõudes teadmist ja kaalumist. Tegutseja peab ka tegutsema ja tundma kesktee järgi: voorusjoon ei ole liiane ega puudulik ega vii liiaste ega puudulike tegude ja tunneteni. Aristotelese järgi pole võimalik anda kesktee valemit (1106a14–b28), vaid vooruslik tegutseja peab tuginema eetiliselt tundlikule tajule. Ta peab igas olukorras leidma eetiliselt olulised tegureid ja tegutsema neid arvesse võttes (Nancy Sherman, The Fabric of Character, ptk 2). Kui John McDowell ("Virtue and Reason") väidab, et voorus seisneb tajutundlikkuses olukorra moraalselt oluliste joonte suhtes, siis ta taaselustab selle vaate. Ta peab seda alternatiiviks vaatele, et voorus seisneb selles, et tegutsejal on eetilise käitumise internaliseeritud reeglid või printsiibid. Reeglid on liiga jämedad ja liiga üldised. Martha Nussbaum (Love's Knowledge) peab selgeks, et Aristoteles panebki selleks rõhku tajule, et näidata, et tuginemine üldistele reeglitele on jäme ega võialda reageerida uudsetele olukordadele. Nussbaum peab niisugust peent taju ka heaks eluks tarvilikuks. Mõned kommentaatorid on aga leidnud, et vooruse võti ei ole Aristotelesel aru, vaid puhtmehaaniline harjumus, pannes rõhku Aristotelese väitele, et voorused on muutumatud jooned (selle kohta Richard Sorabji, "Aristotle and the Role of Intellect in Virtue”; Julia Annas, [[The Morality of Happiness]]). Nii et siis praktilist mõistust ei tule tingimata iga kord kasutada. (W. W. Fortenbaugh (Aristotle on Emotion) ütleb, et Arstotelese järgi ei pruugi küpsetel meestel, kes on praktilise mõistuse omandanud, seda tarvis minna: nad ei pruugi alternatiivsete tegutsemisviiside üle mõelda.) Mõned mõtlejad on hakanud pidama Aristotelese mõttes voorust mehaaniliseks ja selle kujundamist programmeerimiseks. (Julia Annas (The Morality of Happiness) küsib, kuidas saab õigusega kiita või laita selle eest, mida tehakse mõtlematult. Annase meelest ei peaks Aristoteles voorust jäigaks harjumuseks.) Tõsi küll, Aristoteles ütleb, et vooruse kujundab harjumus (1103a17–b25). Võib-olla siis on selleks, et olla vooruslik, tarvis lihtsalt harjumust tabada keskteed. Inimene oskab tegutseda, mitte ei tea, igal juhtumil, et tegu on vooruse ja praktilise tarkusega kooskõlas. Isegi kui see Aristotelese järgi nii oleks, on siin üks nõrgem teadmistingimus. Tegutsemine on siiski teadev (oskav), kuigi tegutseja ei mõtle, milline valik on parim.

Igatahes ei ole see tõlgendus õige. Aristoteles tahab öelda, et voorus pole loomulik, kaasasündinud, vaid seda tuleb harjutada. Parimal juhul annab loodus disposisiooni voorust vastu võtta. Kuigi harjumus aitab loomust kujundada, ei ole voorus mehaaniline hsrjumus. Iseloomujoone kujundamine nõuab Aristotelese järgi sellele iseloomulike tegude tegemist. Harjumus teha õiglasi tegusid aitab meil õiglaseks saada, kuid iseeesest ei tee meid õiglaseks. Vooruse ilmutamine nõuab praktilist tarkust.