Ultimate

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib spordialast; teiste tähenduste kohta vaata Ultimate (täpsustus).

Frisbee mängimine Tartu Ülikooli spordihoones.

Ultimate (mõnikord ka frisbee või ultimate frisbee) on meeskonnasport, mida mängitakse lendava taldriku ehk kettaga. Mängu eesmärk on saada punkte, söötes ketast väljaku vastaspoolel asuvasse värava-alasse. Mängijad ei tohi kettast käes hoides liikuda ning ketast käes hoidev mängija peab ühte tugijalga kogu aeg ühes kohas hoidma.

Kuigi algselt kutsuti spordiala ultimate frisbee'ks, on praeguseks ametlikuks nimeks välja kujunenud ultimate kuna sõna Frisbee on registreeritud kaubamärgina. Eestis on spordiala aga tuntud pigem “frisbi” nime all.

Reeglid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vastasvõistkonna mängija üritab ketast hoidva isiku viset takistada ja viskaja ketast enda jaoks sobivale alale suunata.

Kaks seitsmeliikmelist võistkonda alustab vastastiku asetsevatelt lõpualadelt ning üritavad ketast üksteisele söötes teisele väljakupoolele viia. Mäng algab, kui kaitsemeeskond viskab ketta vastaspoolel asuvale ründemeeskonnale.

Kui ketas on mängus, ei tohi enam ketast käes hoides kõndida, hüpata või joosta, kuid on lubatud keha liigutada ja teha pettesamme tingimusel, et üks tugijalg püsib ühes kohas. Nõnda ei teki mängijate vahel ka kehalist kontakti. Kui meeskond suudab ketta edukalt vastaspoolel asuvasse värava-alasse toimetada, saab meeskond ühe punkti, toimub poolte vahetus ning mäng algab uuest lahtiviskest.

Tavaliselt püütakse ketast kahe käega.

Kui taldrik puudutab maad või toimub “vaheltlõige” vastasmeeskonna mängija poolt, läheb taldrik üle vastaste valdusse. Seda kutsutakse Ameerika jalgpalli eeskujulturnover‘iks. Samuti läheb frisbi üle juhul, kui mängija püüab ketta väljastpoolt mänguväljakut. Võistkond annab ketta üle ka siis, kui viskajal saab ajalimiit täis – vastasmeeskonna mängija, kes asub 3 meetri raadiuses viskajast, võib valjuhäälselt ühest kümneni lugeda ning kui viskaja ei suuda selle aja jooksul ketast ära visata, antakse ketas automaatselt vastasmeeskonnale.

Üks mäng kestab nii kaua kuni üks meeskondadest saab kokku vajaliku punktisumma või ajalimiit saab täis.

Liival mängimine Nõo Rannahallis.

Tüüpiline mänguväljak on 100 meetrit pikk ning 37 meetrit lai. Selles sisaldub ka kaks värava-ala, mõlemad 18 meetri pikkused. Väljaku suurus ja reeglid olenevad suuresti tingimustest. Ultimate'i on võimalik harrastada nii siseruumides kui välitingimustes, samuti erineval pinnasel, näiteks liival, murul või kunstmurul. Sisetingimustes mängitakse tihti viieliikmeliste meeskondadega ning ketta hoidmiseks on kümne sekundi asemel aega kaheksa sekundit.

Frisbit saavad mängida igas vanuses mehed ja naised. Võistlused toimuvad tihti erinevates kategooriates, näiteks võivad mängida eraldi meeste- ja naistevõistkonnad, samuti on olemas segameeskonnad ning mõnedel turniiridel võisteldakse ka noorte või laste vanusegrupis.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Walter Frederick Morrison enda leiutatud "Pluuto kandikuga".

Kõige esimene frisbi ei olnud midagi muud kui Frisbie Pie Company toodete plekist koogitaldrik. Umbes 1920ndate alguses hakkasid Yale'i Ülikooli õpilased neid mängimiseks kasutama. Peagi sai nende taldrikute loopimisest sõdurite põhiline meelelahutusviis Teise maailmasõja ajal.

1948. aastal arendas Walter Frederick Morrison välja plastmassist ketta, mida ta hakkas kutsuma "lendavaks taldrikuks" ning 1951. aastal lõi ta improviseeritud versiooni lendavast taldrikust, mida kutsuti "Pluuto kandikuks" (Pluto Platter). 1995. aastal ostis Wham-O Manufacturing Company Morrisoni patendi ning muutis ketta nime Frisbee'ks.

Ultimate'i nüüdisaegne vorm loodi Jared Kassi ja Joel Silveri poolt Columbia keskkoolis 1967. aastal. Esimesed reeglid vormistati 1970. aastal Joel Silveri, Buzzy Hellringi ja Jon Hinesi poolt.

Mängu juured ulatuvad 1972. aastasse, mil omavahel mängisid kahe ülikooli võistkonnad – Rutgers ning Princeton. Esimene avalik turniir, kus osales 8 võistkonda, peeti 25. aprillil 1975.[1] aastal.

Esimesed tõelised maailmameistrivõistlused peeti 1983. aastal Göteborgis Rootsis.[2]

Spirit of the Game[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ultimate on ainulaadne, sest mängijad on ise kohtunikeks, isegi Maailmameistrivõistlustel pole eraldi kohtunikke. Mängijad järgivad vastavat käitumisjuhendit, mida nimetatakse Spirit of the Game-iks (SOTG). See innustab meeskondade vahelist vastastikust austust ning viisakat käitumist. Ultimate on non-contact mäng, mis tähendab, et iga kontakt mängijate vahel võib olla viga. Sellega vastutavad mängijad ise ausa mängu eest.

Visked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tavaline eestkätt vise, üks võimalus ketta hoidmiseks.

Ultimate’is on neli põhilist viskemoodust ja iga viskevariandiga kaasneb eripärane ketta hoidmise viis ning erinev lennutrajektoor. Erinevate visete eesmärgiks on visata ketast ükskõik millises asendis ja suunal, hoolimata sellest, kuhu kaitsja mängijat suunata üritab. Kõige tavalisem neist on tagantkätt vise ehk backhand. Selle viske puhul hoitakse kettaserva rusikas ning frisbi lahti laskmise hetkel on oluline, et taldrik oleks maaga paralleelne (horisontaalses asendis) – nii ei hakka ketas lennates laperdama ja seda on lihtsam sihtida. Teine tähtis vise on eestkätt vise ehk forehand. Selle puhul on ketta hoidmisel käeasend pisut keerulisem ning selleks on mitmeid erinevaid võimalusi. Frisbi viskamiseks tuleb ketast veidi maapinna suhtes viltu hoida, sest eestkätt vise kisub ketta tihtipeale veidi viltu.

Kõigi visete puhul on tähtis anda kettale piisavalt hoogu ning panna ketas kiiresti pöörlema, et ta püsiks kauem õhus ning lendaks ühtlasemalt. Üle mänguväljaku viskamiseks on head visked blade ja hammer. Blade sarnaneb viskeviisi poolest eestkätt viskega – ketast hoitakse samamoodi käes, kuid ketta viskamine toimub kõrgemalt, nii et ketas ei lenda mitte paralleelselt maapinnaga ja otse, vaid lauge kaarega. Hammer on kõige omapärasem vise – ketas lastakse lahti otse pea kohal. Ketast soovitatakse hoida umbes 45° nurga all – nurga suurusest oleneb ka ketta trajektoor. Hammer kukub lõpus tagurpidi – nii, et ketta nõgus pool jääb üles.

Strateegiad ja taktika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ketas söödetakse püüdvale mängijale ette nii, et tal oleks hõlbus seda hoo pealt püüda ning samal ajal oleks vastasmeeskonna mängijatel võimalikult keeruline kettani jõuda. Miina Härma Gümnaasiumi kunstmuruväljak.

Rünnak[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mängijad võivad erinevate eesmärkide saavutamiseks erinevaid rünnakustrateegiaid kasutada. Enamiku strateegiate sihiks on luua mänguväljakul vastasmängijatest vaba ala, kuhu oma meeskonna mängijad saaksid joosta, frisbi kinni püüda ja edasi visata. Osavamad meeskonnad panevad mängijate positsioonid paika vastavalt erinevate mängijate tugevusele.

Üks kõige tavalisemaid rünnakustrateegiaid on vertical stack. Selle strateegia puhul paiknevad mängijad ühes rivis piki platsi. Nii tekib mängijatel võimalus kordamööda rivist välja joosta ning tekitada sel moel endale ala, kus ketas kinni püüda. Stack moodustatakse üldiselt platsi keskele, kuid kui kettaga mängija asub platsi äärele liiga lähedal, võib rivi paikneda ka platsi suhtes natuke diagonaalselt.

Teine väga populaarne ning üsna sarnane strateegia on horisontal stack. Ühe tuntuma seitsme mängijaga strateegia puhul valitakse kolm mängijat, kes üritavad platsi eesotsas taldrikut omavahel edasi-tagasi sööta (neid kutsutakse handler-iteks) samal ajal kui neli ülejäänud mängijat moodustavad nende taga platsi suhtes risti paikneva rivi. Iga mängija saab niimoodi piki platsi pikemat külge edasi-tagasi joosta ja üritada vastasmeeskonna kaitsemängijast vabaneda.

Kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pildil on näha “surumine”, kus ketast valdavat mängijat üritatakse sundida frisbit ühele kindlale väljakupoolele viskama, samal ajal takistab vastasmeeskond ketast hoidva tiimi mängijate sellele väljakupoolele jõudmist. Frisbimäng A. Le Coqi spordihoones Tartus.

Ka kaitsestrateegiaid on väga palju. Üks tõhusamaid ja lihtsamaid meetodeid kaitse tugevdamiseks on surumine (force). Üks kaitsepositsioonil asuva meeskonna mängija, kes “katab” ketast hoidvat vastast, valib ühe väljakupoole, kuhu ta vastast “surub”. Eesmärgiks on sundida ründava meeskonna mängijat viskama ühele kindlale väljakupoolele, lihtsustades nii teiste kaitsemängijate tööd. Sel juhul on ründaval meeskonnal palju piiratum viskeala. Tihti otsustatakse meeskonnasiseselt enne mängu alustamist ära, kummale poolele surutakse – kahte platsi poolt võib nimetada erinevalt, kuid kaks kõige levinumat nimetust on "kodu" (home) ja "ära" (away).

Surumine ründava meeskonna viskeala piiramiseks.

Üks kõige lihtsamaid, algelisemaid ja sagedamini kasutatavaid strateegiaid mees-mehe vastu (man-on-man või one-on-one) kaitse. Selline strateegia eeldab igalt mängijalt motivatsiooni ja vastupidavust. Põhimõte seisneb selles, et mängu alguses valib iga mängija endale võrdväärse vastasmängija, keda ta hakkab terve mängu jooksul “katma” ehk takistama. Enda vastase valimise õigus on alati sellel meeskonnal, kelle käes on mängu alguses ketas. Pärast iga punkti on mängijatel võimalus vahetada seda vastast, keda ta hakkab katma.

Lisaks mees-mehe kaitsele on väga tuntud ka “tsoonikaitse” (zone defence). Selles strateegias ei pea mängijad jälgima mitte kindlat mängijat, vaid hoopis kindlat ala. Tsooni mängimiseks on palju erinevaid võimalusi ja see on populaarne osavamate meeskondade seas.

Ultimate Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ultimate frisbee’t on Eestis mängitud alates 1997. aastast. Siin tegutsevad Tallinna Frisbeeklubi, spordiklubi Tartu Ultimate ja FreeFlyers Kivi-Vigalas. Neist vanim on Tallinna klubi, mis asutati MTÜ-na 26. mail 2001.[3] aastal.

Eesti meistrivõistlused toimuvad alates 2010. aastast.

Pilte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti klubid