Teaduste doktor

Allikas: Vikipeedia

Teaduste doktor, ka VAKi doktor (vene- ja ukraina keeles доктор наук; bulgaaria keeles доктор на науките) on teaduste kandidaadist kõrgem teaduskraad mitmes riigis (näiteks Venemaa Föderatsioonis, Ukrainas ja Bulgaarias). Varem oli teadusdoktori kraad kasutusel Nõukogude Liidus (1934–1991) ja mitmes idablokki kuulunud Euroopa riigis.

Teaduste doktori kraad antakse kandidaadikraadi omavale teadlasele, kes kaitseb edukalt doktoriväitekirja. Teaduskraadi kinnitab Venemaal (varem Nõukogude Liidus) Kõrgem Atestatsioonikomisjon.

Teaduste doktori kraadid[muuda | muuda lähteteksti]

Doktorikraade nimetatakse vastavalt erialale.

Venemaa ja Ukraina[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Liit[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast teaduskraadi kinnitamist VAK-is anti Nõukogude Liidus doktoritöö kaitsnule välja vastav diplom

Nõukogude Liidus võeti teaduskraadid kasutusele jaanuaris 1934.

Doktoritöö nõuete hulgas figureerisid piisav maht (sageli 300–700 lk) ja tase, piisav hulk avaldatud teadusartikleid, vähemalt ühe teadusmonograafia olemasolu, õppevahendite loomine, ühiskondliku kasuliku töö head näitajad, aktiivne osalemine teaduse ja hariduse propagandas, avalikud loengud jms.[1]

1940. aastatel eksisteeris Nõukogude Liidus sõjamereteadlastele eraldi teaduskraad – sõjamereteaduste doktor. Selle teaduskraadi sai näiteks 1946. aastal Ivan Issakov.

Vastavus lääneriikide teaduskraadidele[muuda | muuda lähteteksti]

Lääneriikides teaduste doktori kraadile üldjuhul analoogi ei ole, sest filosoofiadoktori kraad (PhD) vastab ligikaudu teaduste kandidaadi kraadiga. Küll on aga see tasemelt võrreldav Saksamaal habilitatsiooni sooritanutele antava doctor habilitatus'e kraadiga.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Talis Bachmann. "Teaduspraktika tahud ja toed. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004. Lk 27