TV-kaart

Allikas: Vikipeedia
ATI Twin Wonder TV-kaart

TV-kaart on lisakaart arvuti jaoks. Nagu ikka, käivad enamik sellistest emaplaadil PCI auku. Hiljuti on aga tekkinud ka palju väliseid, USB pordi kaudu funktsioneerivaid TV-kaarte. Esimesed on pärast turule tulekut sisu poolest üsna vähe muutunud. Ega neile polegi funktsionaalsuselt palju vaja lisada peale stereoheli toetuse, erinevate sisendite või FM-raadio, mis mõlemad juba paljudel kaartidel ka olemas on. Loomulikult üritatakse müraeemalduse algoritmidega parandada pildikvaliteeti ja toetada sisendsignaali raudvaralist pakkimist erinevatesse formaatidesse reaalajas. Mõne kiibistikuga õnnestub see paremini, mõnega halvemini.

Tüüpilise TV-kaardi tööpõhimõte on selline: signaal antennist, kaablist või mujalt, saabub tuunerisse, kus saadakse sagedusest kätte telesignaal. Analoogsignaal liigub siis edasi Analoog/Digitaal konverterkiipi, mis muudab selle digitaalseks ja saadab pildi PCI siinile. Tekib pilt, mis väljastatakse vaatajale mõne väljundseadme (enamasti monitor või projektor) kaudu. Nagu võib kujutleda, tekitab tekkiv värvipilt, mis vahetub näiteks 24 korda sekundis, suure hulga andmeid. Kui need liiguks reaalajas läbi arvuti enda protsessori, asetaks see hiiglasliku koorma kogu süsteemile ja sööks jõudluse lihtsalt ära. Millest möödapääsemiseks saadetakse info otse graafikakaardile, kus see läheb kohe näitamisele.

Ühendused ja variandid[muuda | redigeeri lähteteksti]

TV-kaartide ühendamisel arvutiga kasutatakse enamasti PCI laienduskaarti või modernsematel kaartidel uuemat PCI-Express'i (PCIe). Kuid leidub ka seadmeid, mis kasutavad PCMCIA, ExpressCardi või USB ühendusi. Lisaks tavalistele TV-kaartidele leidub ka videokaarte, millel on kaks televisiooni tuunerit, näiteks ATI All-In-Wonder seeria. See videokaart koosneb televisioonituunerist ja analoog-digitaalmuundurist.

Praeguse seisuga võib leida nelja tüüpi TV-kaarte:

Analoog-TV-tuunerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Analoog televisiooni kaardid edastavad toorest/algelist video ülekannet, mis sobib reaalajas vaatamiseks, kuid parema video kvaliteedi jaoks, mida soovitakse salvestada, on vaja video kokkupakkimist. Enam arenenud TV-tuunerid kodeerivad vastuvõetud signaali Motion JPEG või MPEG formaati, vähendades sellega protsessori koormust.

Hübriidtuunerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hübriid-tuuneril on üks tuuner, mis võib ümberseadistatult toimida nii analoogtuuneri kui ka digitaaltuunerina. Süsteemide ümberlülitus on küllaltki lihtne, kuid see ei toimu kohe. Kaart toimib digitaal- või analoogtuunerina seni, kuni TV-kaart ümber seadistatakse.

Kombineeritud tuunerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kombineeritud televisooni tuunerid sarnanevad hübriidtuuneritele, kuid ainus erinevus on selles, et kombineeritud tuunerkaardil on kaks eraldiseisvat tuunerit. See kaart toimib samaaegselt nii analoogtuunerina, kui ka digitaaltuunerina. Ühe tuuneriga saab vaadata analoogülekannet samal ajal, kui teine tuuner salvestab digitaalset ülekannet või siis vastupidiselt. Kahe erineva laienduskaardi ees omab kombineeritud kaart mitmeid eeliseid. Esiteks on kombineeritud kaart odavam, kui osta mitu erinevat kaarti ning teiseks kombineeritud laienduskaart ei kasutata arvuti mitut laienduskaardipesa vaid ainult ühte. Ning kolmandaks- sel ajal kui mitmed maailma regioonid lähevad analoogülekannetelt üle digitaalülekannetele, muutuvad kombineeritud televisooni tuunerid üha populaarsemaks. Nii nagu analoog kaartidel, võib olla ka hübriid- ja kombineeritud tuuner kaartidel eriline kiip, mis teostab kodeerimise, kuid see ülesanne võidakse jätta ka protsessorile. Selliseid „riistvara kodeerivaid“ tuunerkaarte peetakse enamasti kõrgemat kvaliteeti edastavateks kaartideks. Väiksemad USB tuunerid (kaartid/pulgad) on viimastel aastatel muutunud üha populaarsemaks ning eeldatakse, et need levivad lähiaastatel veelgi laiemalt. Üldiselt puudub nendel väikestel televisioonituuneritel riistvara kodeering, sest need seadmed on liiga väiksed ja neil on soojuspiirangud.

Samal ajal kui enamik televisiooni tuunereid omavad limiteeritud raadiosagedusi ning video formaate, mis on sageli määratud riigi poolt, leidub ka TV-tuunereid, mis kasutavad DSP-d (digitaalsignaalitöötlust). See tähendab, et sageli piisab vaid püsivara uuendamisest, et muuta toetatavat videoformaati. Paljudel uutel TV-tuuneritel on poolpüsimälu, mis on piisavalt mahukas, et hoiustada püsivara seadeid. Püsivara seadete hoiustamine on vajalik selleks, et kodeerida mitut erinevat video formaati, mis võimaldab ühte ja sama videokaarti kasutada mitmes erinevas riigis, ilma et oleks vaja muretseda uut videokaarti või pidevalt püsivara uuendada. Kuid probleeme võib siiski esineda, sest sel ajal kui TV-kaarti on võimalik viia ühest analoogformaadist teise analoogformaati nende sarnasuste tõttu, siis üldiselt ei ole võimalik TV-kaarti viia ühest digitaalformaadist teise, sest digitaalformaadi kodeerimiseks on vaja teistsuguseid kodeerimise loogikaid. Mitmed televisiooni tuunerid võivad toimida ka FM-raadiotena. Seda suudavad nad teostada seetõttu, et televisiooni ja FM raadio ülekanded on väga sarnased. FM raadio kiirgusspekter on väga sarnane (või isegi kattuv) maapealsete televisiooni ülekannete kõrgesagedusliku kiirgusspektriga. Ning paljud televisiooni ülekande süsteemid üle maailma kasutavad FM helisignaali. Selleks, et kuulata FM raadiojaama, on vaja oma riistvara lihtsalt ümberseadistada.

Mobiilne televisioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mobiilne televisioon tähendab tavaliselt seda, et televisiooni ülekandeid vaadatakse väiksest käeshoitavast seadmest. Ülekanne võib olla tasuline televisiooni teenus, mis edastatakse läbi mobiiltelefoni internetiühenduse või see võib olla kodeerimata tasuta signaal (Wi-Fi) maapealsetest televisioonijaamadest, mida levitatakse spetsiaalses mobiil televisiooni ülekande formaadis. Mõned mobiilse televisiooni pakkujad võimaldavad ka televisiooni saadete allalaadimist internetist. Samuti on võimalik salvestatud televisiooni programme hiljem telefonist vaadata, sest need salvestatakse telefoni enda mäluseadmele.

Esimene taskusuurune mobiil televisiooni seade müüdi 1977. aastal. Seda kutsuti Microvision’iks, sellel oli kahe tolline CRT ekraan ning see oli esimene seade, mis suutis televisiooni signaale vastuvõtta erinevates riikides.

Tänaseks on võimalik mobiilset televisiooni vaadata iga telefoniga, mis toetab 3G-d ning asub 3G levialas. Lisaks võib endale soetada ka mobiil TV vastuvõtja. Näiteks pakub Nokia oma klientidele vastuvõtjat Nokia SU-33W, mis ühildub mobiilseadmega ning toob inimeseni telepildi just siis, kui ta seda soovib.

Videotöötluskaardid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Videotöötluskaardid on eraldi klass videohõivekaarte, mis on disainitud nii, et neid saaks otseselt pista arvuti või serveri laienduskaardi auku. Leidub palju erinevaid mudeleid erinevatelt tootjatelt. Need kõik toetavad ühte mitmest populaarsest ühendusliigist, PCI’d, uuemat PCI-Express'i(PCIe) või AGP siini.

Need kaardid sisaldavad tavaliselt üht või mitut tarkvaradraiverit, et paljastada kaarti funktsioone läbi erinevate operatsioonisüsteemide, kuni arvutitarkvara rakendusteni, mis hiljem töötlevad video kindlate eesmärkide jaoks. Kuna tegu on eraldi klassiga, siis kaarte kasutatakse Composite video, S-video ning raadiosagedustega video töötluseks. Mõned kohandatud kaardid toetavad arenenud digitaalvideot, mis tugineb digitaalvideo edastamise standarditele ning sisaladab SDI(Serial Digital Interface) ja ka tärkavat HDMI (High-Definition Multimedia Interface) standardit. Need mudelid toetavad tihti mõlemat kvaliteedi varianti-nii standard definitsiooni (SD) kui ka kõrgkvaliteedi definitsiooni (HD). Samal ajal kui enamik PCI ja PCI-Express seadmeid on pühendunud just eelnevale eesmärgile, siis AGP seadmed on tavaliselt varustatud graafika kohandamisega kaardil kui kõik-ühes pakett. Erinevalt video redigeerimiskaartidest, need kaardid ei oma eririistvara, et töödelda videot väljaspool analoog-digitaal muundamist. Enamik videokaarte, kuid mitte kõik, toetavad ühte või mitut helikanalit. Uued tehnoloogiad võimaldavad PCI-Express'i ja HD-SDId kaartidele rakendada palju madalama hinnaga, kui kunagi varem.

Leidub palju rakendusi video hõive kaartide jaoks: näiteks muuta otseülekandena saadav analoog allikas mõnda sama tüüpi analoog või digitaal tüüpi meediaks (näiteks VHS kassett DVDks), arhiveerimiseks, video redigeerimiseks, planeeritud salvestamiseks (nagu DVR), televisiooni tuuninguks või video järelvalveks. Neil kaartidel võib olla oluliselt suur disaini erinevus, et optimaalselt toetada erinevaid funktsioone. Üks populaarsemaid rakendusi videotöötluskaartidele on võime videot hõivata koos heliga, et teha videootseülekandeid internetti. Otseülekandena saabuvat video võib samaaegselt arhiivida ja nõudluse järgi ka vormindada. Sel eesmärgil ostetakse, paigaldatakse ja seadistatakse videohõivekaardid tavaliselt arvutisüsteemide huviliste või süsteemide integreerijate poolt. Tasub meeles pidada, et videotöötluskaardi valimisel peab jälgima süsteemi jõudlust video kodeerimiseks, eriti kõrgkvaliteedi (HD) rakenduste puhul, mis on rohkem protsessori jõudluse poolt mõjutatavad. Samuti tuleb jälgida arvuti tuumade arvu ja kindlaid emaplaadi näitajaid, mis võivad tugevalt mõjutada video hõive ja töötluse võimekust.

Milleks osta?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parim põhjus arvuti ja teleri kombineerimiseks on ruumi kokkuhoid. Kuna praegu on levinud 19- kuni 30-tollised kuvarid, on paljudel raske või vähemalt ebamugav mahutada ühte tuppa näiteks telerit ja kuvarit. Ühikatuba või väike korter on täiuslik näide. Liigsed ekraanid mitte ainult ei võta ruumi, vaid ka tekitavad ruumi - rahakotis. Kui inimesel on juba olemas arvuti, aga telekat mitte, tundub loogiline kasutada arvutit mõlema eest.

Televisiooni vaatamine arvutist annab ka üsna palju võimalusi. Arenenumad lisad nagu time shifting (võimalus peatada telekaader nagu videokaader ja hiljem jätkata vaatamist poolelijäänud kohast) ja saadete digitaalne salvestus on kaartide müügiedule muidugi suuresti toeks. Need võimalused teevad telekavaatamise mugavamaks, lisades pisutki interaktiivsust muidu nürisse puldiklõpsimisse. Loomulikult on ka miinuseid. Arvutikuvarid on enamikel juhtudel palju suurema resolutsiooni ning sagedusega kui telerid, mistõttu kaabliühenduse hälbed tulevad eriti selgelt esile. Teler neid üles ei võtaks - eriti põhjusel, et seda vaadatakse tavaliselt kaugemalt. Alati saab ju ka monitori kaugemalt vaadata, aga resolutsiooni tõstmisel tekivad siiski hälbed ja kaugus ei pehmenda neid piisavalt, sest pilt on parim ikka seal, kuhu see loodud: teleril.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]