Türgi rahvatants

Türgi rahvatants on värvikas ja tihti jutustava sisuga rahvalooming, milles väljendatakse tundeid, mõtteid ja suhtumisi rütmiliste liigutuste ja muutuvate kehaasendite kaudu.

Türgis on, ja on seda alati olnud, rahvatantsud rahva hulgas väga armastatud. Populaarseid ja professionaalseid rahvatantsutruppe leidub ka kõige väiksemates maakondades. Viimastel aastatel on televisiooni kaudu nende populaarsus ainult kasvanud ning paljud tuntud muusikudki on oma programmi pisut rahvaluulelisemaid toone lisanud. Ka popmuusikas on märgata tugevaid folgi mõjusid.

Horon

Pontuse piirkonna (Musta mere lõunakallas) traditsiooniline arvatavasti Türgi tuntuim tants. Liigutused peegeldavad kohati kalameeste liigutusi, kuna pärineb ju mere äärest, kus kalapüügil on oluline osa inimeste eludes. Horoni esitavad traditsiooniliselt ainult mehed. See nõuab erakordset kiirust ja sammuosavust, tavaliselt saadab tantsijaid muude instrumentide hulgas ka kemence (pudelikujuline kolme keelega keelpill).

Kaşık Oyunu

"Lusikatantsu" tantsivad rõõmsatesse värvidesse riietatud mees- ja naistantsijad, kummaski käes paar puulusikaid, millega tantsurütmi “klõbistatakse”. Arvatavasti tantsiti lusikatantsu kunagi siiski vaid naiste või vaid meeste omavahelises mitteametlikus keskkonnas kas pereüritustel või näiteks karnevalipidustustel ning see erineb oluliselt ametlikemaile üritustele sobivatest ringtantsudest oma lihtsuse ja kerguse tõttu.

Kılıç-Kalkan

Mõõga ja kilbi tants sümboliseerib Osmanite impeeriumi vallutusretke Bursasse (linn Loode-Türgis). Seda esitavad Osmanite aegsesse sõjakostüümi riietatud mehed, kes tantsivad tavaliselt mitte muusika, vaid mõõkade ja kilpide kohtumisel tekkivate sõjahelide saatel.

Zeybek

Tähendab tõlkes “sõber” või “vend” ja tants on pärit Lääne-Anatooliast. Kuigi erinevaid zeybek-tantse on üle 150, võib nad peamiselt jaotada kaheks: aeglased ning kiired. Mõnikord jalutavad tantsijad laval tükk aega niisama ringi enne kui tantsimist alustavad. Zeybeki tantsijatel on kombeks etendada ausust, vaprust ja raskustest jagu saamist ning mehelikku uhkust oma aukartustäratava iseloomusuuruse üle. Muusikas sisaldab üks rütmifraas alati üheksat lööki, kuid taktimõõdud on piirkonniti erinevad. Kindlad kostüümid puuduvad, tantsitakse kas kohalikus rahvarõivas või mõnes rahvarõiva ja soovitud elementidega segatud kostüümis.

Karşılama

Pärsia aladelt Serbia aladeni levinud paaristants. Tänapäeval on sellest kujunenud üpriski ilmekas, et mitte öelda erootiline, duett mehe ja naise vahel, kus paar hoiab käsi ümbes silmade kõrgusel, nipsutab sõrmi ja kiigutab puusi. Mõnikord hoiab paar tantsides kinni taskuräti kummastki otsast ja vahel teevad tantsijad uhkeid soolosid, et demonstreerida oma erilisi tantsuoskusi.

Çiftetelli

Türgi rahvamuusika, mille järgi tantsitakse Türgis peamiselt pulmades. Kreeklased on selle muusikarütmi peale hakanud ka kõhutantsu tegema. Termin tähendab tõlkes “kakskeelne”, mis tuleneb ilmselt bağlama (keelpill) kasutamisest muusikas. Rütm on levinud ka mujal Lähis-Idas ning võib olla nii aeglane kui ka kiire. Tantsu tantsitakse kõikjal Türgis ning sellel puudub kindel kostüüm. Lavaetenduste puhul kannavad tantsijad tavaliselt Osmaniteajastu naiserõivaid, mis ei ole seostatavad ühegi konkreetse Türgi piirkonnaga.

Halay

Tantsitakse kas ringis või reas, hoides väikestest sõrmedest, õlg õla kõrval või käest kinni nõnda, et kahe otsmise inimese käes on taskurätt mendil (tulnud araabia keelest). Paljudes kurdi, türkmeeni, assüüria, araabia, pärsia ja kreeka pulmades tantsitakse halayd tundide kaupa, igal piirkonnal on seejuures oma stiil ja iseärasused. Halayd saadavad traditsiooni kohaselt zurna (egiptuse saidi muusikast tuntud mizmari sarnane puupuhkpill) ja davul (kahepoolne raamtrumm), kuid tänapäeval kasutatakse tihti ka elektroonilist muusikat.