Sturmgewehr 44

Allikas: Vikipeedia
Sturmgewehr 44.

Automaat Sturmgewehr 44 ehk StG 44 oli Wehrmachtis kasutusel sõja lõpus põhiliselt eliitjalaväeallüksustes.

Relva koos uue poolpika padruniga töötas välja konstruktor Hugo Schmeisser 1943. aastal ja see sai nimeks MP 43. Peale mõningaid täiendusi sai relv järgmiseks nimeks MP 43/1. See relv nimetati omakorda hiljem ilma edasiste muudatusteta ümber MP 44 -ks. Uue padrunitüübiga automaatrelvast ei olnud Adolf Hitler esialgu üldse vaimustuses, kuid veendunud relva headuses, muutis ta oma hinnangut, andis loa seeriatootmiseks. Automaatrelv sai Hitlerilt nüüd hoopis poliitilis-propagandistliku nime Sturmgewehr (Rünnakpüss). Lõpuks võis seeriatootmine alata. Relvaga oli võimalik tulistada nii üksiklaskudega, kui valangutega. Täpsuselt oli automaati juba võimalik võrrelda aga Kar 98k-ga. Seetõttu saavutas StGw rindeüksustes kiiresti suure populaarsuse. StGw-dega relvastatud rühmad ei olnud enam nii suures sõltuvuses kuulipildujate kattetulest. Automaadi laskekiirus võimaldas sõduritel ka ise üksteist lahingus automaattulega toetada. Eriti tõhusaks osutus relv lähivõitluses. Juba 1944. aasta lõpuks vajati üksustes uusi automaate rohkem, kui Saksamaa hääbuv tööstusvõimsus toota võimaldas. Relva jaoks töötati veel välja ka kohmakas, oma aja kohta uudne infrapuna-öövaatlusseade. Peale sõja lõppu võtsid selle relvasüsteemi mõningate edasiarendustega üle mitmed riigid.

Arvatakse, et ka Mihhail Kalašnikov sai oma legendaarse automaadi AK-47 loomisel palju olulisi konstruktsioonilisi ideid ja lahendusi just sellelt relvalt. Bundeswehr aga kasutas pikka aega StGw´st 7,62 x 51 padrunile modifitseeritud edasiarendust Heckler & Koch G3, mida on kopeerinud mitmed kolmandad riigid.