Stuart Hall

Allikas: Vikipeedia

Stuart McPhail Hall (3. veebruar 193210. veebruar 2014) oli Jamaica päritolu kultuuriteoreetik ja sotsioloog, kes 1951. aastast elas ja töötas Suurbritannias. Koos Richard Hoggarti ja Raymond Williamsiga peetakse Halli üheks Briti kultuuriuuringutega tegeleva Birminghami kultuuriuuringute koolkonna rajajaks. 19951997 oli Hall Briti Sotsioloogia Assotsiatsiooni president.

Elulugu ja karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hall sündis Kingstonis Jamaical kohalikku keskklassi perekonda. Jamaica College'is sai ta briti koolisüsteemi järgiva hariduse. Halli hilisemast tööst avaldub, et üleskasvamine "pigmentokraatia" tingimustes, olles enamikust oma perekonnast tumedama nahatooniga, avaldas ta maailmavaatele olulist mõju.[1][2]

1951. aastal sai Hall stipendiumi õppimaks Oxfordi ülikoolis, kust ta sai inglise keele õpingute eest magistrikraadi.[3] Ta alustas Oxfordis ka doktorantuuri, plaanides tegelda Henry Jamesi uurimisega, kuid pärast 1956. aastal toimunud Nõukogude sissetungi Ungarisse ja Suessi kriisi hülgas Hall 1957[3] või 1958 [4] aastal need plaanid ja pühendus poliitilisele tegevusele. 1957. aastal liitus ta tuumarelvade vastase kampaaniaga, mille ridades tutvus oma tulevase abikaasaga. Hall oli tegev ka mõjuka vasakpoolse ajakirja New Left Review asutamisel.

Halli akadeemiline karjäär sai hoo sisse 1964. aastal pärast Paddy Whanneliga kahasse kirjutatud raamatu "The Popular Arts" ilmumist, kui Richard Hoggart kutsus teda liituma Birminghami ülikooli kultuuriuuringute keskusega (Centre for Contemporary Cultural Studies).[5] 1968 võttis Hall Hoggartilt keskuse juhi kohustused üle ja töötas seal 1979. aastani. Tänu Hallile laienes kultuuriuuringute uurimisala tegelema ka rassi- ja sooküsimustega, samuti aitas ta tuua oma uurimisalasse uusi mõtteid prantsuse teoreetikutelt.[6]

1979. aastal lahkus Hall keskusest ja temast sai avatud ülikooli (Open University) sotsioloogia professor. Pärast 1997. aastal pensionile minemist jätkas ta emeriitprofessorina. Briti ajaleht The Observer on teda nimetanud "üheks riigi juhtivaks kultuuriteoreetikuks",[7] samuti oli ta laialdaselt tuntud kui "multikultuursuse ristiisa". Hall suri 82-aastaselt neeruhaiguse tõttu.

Mõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Halli töö tegeleb hegemoonia ja kultuuriuuringute teemadega lähtudes postgramscilikust seisukohast. Halli järgi toimub keele kasutus võimu, institutsioonide ja poliitika/majanduse võrgustikus. Inimesed on üheaegselt nii kultuuri tootjad kui tarbijad. Halli mõistes ei olnud kultuur midagi, mida vaid vaadelda või uurida, vaid "oluline ühiskondliku tegevuse ja sekkumise koht, kus võimusuhteid seatakse sisse, kuid ka potentsiaalselt mõrandatakse".[8]

Hall oli üks põhilisi retseptsiooniteooria esindajaid ja ta töötas välja Halli kodeerimise ja dekodeerimise mudeli. Halli tekste peetakse kaasaegse kultuuriuuringute valdkonna alustekstideks, paljud tema terminid on kasutusel ka tänapäeval. Näiteks kirjeldas ta rassiliste eelarvamuste ja meedia vahelist seost, samuti kirjutas ta kultuurilisest identiteedist, rassist ja rahvuskuuluvusest (ethnicity). Halli kohaselt on identiteet ajaloo, kultuuri ja võimusuhete poolt vormitav käimasolev protsess ja mitte lõpetatud produkt. Halli jaoks oli olulisimaks küsimuseks: "Kui palju me oma kultuurilisest identiteedist alles jätame ja kui paljust loobume selleks, et olla meie ise?" Britilikkuse (Britishness) mõiste peaks Halli arvates saama rohkem (ja mitte vähem) hõlmavaks – mõte paljurahvuselisest (multi-ethnic) aga monokultuursest ühiskonnast on mõisteline vastuolu.[2]

Hall oli mõjukas Thatcheri kriitik. Ajakirjas Marxism Today kasutas Hall 1979 esimesena mõistet "thatcherism", tehes seda veel enne Thatcheri peaministriks saamist. Ta oli üks esimesi, kes tunnistas, et Suurbritannia poliitikas oli algamas uus ajastu. Halli sõnul tulenes Thatcheri populaarsus vasakpoolsete vigadest. Ta väitis, et sotsialistid ei saanud aru, et paljud briti töölisklassi kuuluvad inimesed muutusid järjest rahulolematumaks bürokraatliku riigi suhtes ja ametiühingud ei pakkunud mingit alternatiivset nägemust. Hall kutsus vasakpoolseid üles võitlema thatcherismi vastast kultuurilist võitlust, osaledes uutes ühiskondlikes liikumistes nagu multikultuursus, keskonnakaitse ja geiõigused.[2]

Elu lõpu poole tundis Hall poliitikale mõeldes ja turukesksuse võidukäiku nähes pessimismi. Ta nägi, et vasakpoolsus on viimaste aastakümnete jooksul kaotanud oma visiooni, ja et vaikselt toimub ja on toimunud heaoluriigi institutsioonide õõnestamine ja paremale liikumine. Vasakpoolsus oli takerdunud, kuna leiboristid jätkasid Thatcheri alustatut. Ta pidas ohtlikuks Tööpartei suutmatust inimesi inspireerida ja rõhuda moraalsusele.[9]

Kodeerimise-dekodeerimise mudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

1973 kirjutatud essees "Encoding and Decoding in the Television Discourse" vaatleb Hall, kuidas meediasõnumeid produtseeritakse, levitatakse ja tõlgendatakse. Halli mudeli järgi esitatakse televiisorivaatajaile ja teiste massiteabevahendite auditooriumile sõnumeid, mida inimesed siis eri viisidel dekodeerivad ehk tõlgendavad – sõltuvalt kultuurilisest taustast, sotsiaalmajanduslikust olukorrast ja isiklikest kogemustest. Vastandina teistele meediateooriatele, mis kujutavad auditooriumi jõuetu ja passiivsena, uskus Hall, et oma sotsiaalsele kontekstile toetuvad auditooriumi liikmed võivad dekodeerimisel olla aktiivses rollis ja kollektiivse tegevuse abil olla võimelised ise sõnumeid muutma.[10] Näiteks kuna reklaamil võib olla mitu tähenduskihti, saab reklaami eri viisidel dekodeerida, nii et see võib eri inimestele eri asju tähendada.[11] Ta lükkas tagasi teksti determinismi, märkides, et dekodeeritu ei pea ilmtingimata järgima kodeeritut.[12]

Hall pakkus välja kolm hüpoteetilist dekodeerimismiskoodi/lugeja positsiooni:

  • Domineeriv/hegemooniline positsioon (dominant/hegemonic position) – Vastuvõtja jagab teksti koodi täielikult ja on nõus eelistatud tõlgendusega (preferred reading). Kood tundub vastuvõtjale loomulik ja läbipaistev.
  • Kokkuleppeline positsioon (negotiated position) – Vastuvõtja jagab teksti koodi osaliselt ja on eelistatud tõlgendusega suures plaanis nõus, kuid mõnikord avaldab vastupanu ja muudab tõlgendust nii, et see peegeldaks tema enda olukorda, kogemusi ja huvisid. Selles positsioonis sisalduvad vasturääkivused.
  • Vastanduv positsioon (oppositional position) – Vastuvõtja, kelle sotsiaalne situatsioon asetab ta otseselt domineeriva koodiga vastuollu, saab aru eelistatud tõlgendusest, kuid ei jaga teksti koodi ega võta seda tõlgendust omaks. Vastuvõtja käivitab alternatiivse tõlgendamisraamistiku (nt radikaalse, feministliku jne) (nt vaadates televiisorist saadet, mis kiidab poliitilist parteid, mille vaated on vastuvõtja omadest kardinaalselt erinevad).[12]

Halli järgi ei määra saatja tähendust kindlaks, sõnum ei ole kunagi läbipaistev ja auditoorium ei ole tähenduse passiivne vastuvõtja.[13] Näiteks asüülitaotlejatest tehtud dokkfilmi autorid võivad tahta vaatajaskonnas kaastunnet äratada, kuid inimesed ei pruugi seda dekodeerides sellegipoolest asüülitaotlejate vastu kaastunnet tunda. Dokumentaalfilm on küll realistlik ja edastab fakte, kuid peab seda tegema läbi märgisüsteemi (televisiooni kuulmis-visuaalsed märgid), mis moonutab sõnumi edastajate kavatsusi ja kutsub vastuvõtjates esile vastuolulisi tundeid.[14]

Moonutused ei ole ei sõnumi edastaja ega vaataja/kuulaja/lugeja "süü" või "ebaõnnestumine", vaid on süsteemi osa. Kommunikatiivse situatsiooni kahe osapoole vahel – sõnumi tekitamise/kodeerimise ja sõnumi vastuvõtmise/dekodeerimise hetke vahel – on teatud sobivuse puudumine.[15]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tanya Lewis. Stuart Hall and the Formation of British Cultural Studies: A Diasporic Perspective. Imperium, 4 (2004).
  2. 2,0 2,1 2,2 Stuart Hall Obituary. The Telegraph. 10.02.2014
  3. 3,0 3,1 Caryl Phillips. Stuart Hall. BOMB, 58 (Winter 1997).
  4. Grant Farred. You Can Go Home Again, You Just Can't Stay: Stuart Hall and the Caribbean Diaspora. Research in African Literatures, 27.4 (Winter 1996), 28–48 (p. 30).
  5. Tanya Lewis. Stuart Hall and the Formation of British Cultural Studies: A Diasporic Perspective. Imperium, 4 (2004).
  6. Schulman, Norman. Conditions of their Own Making: An Intellectual History of the Centre for Contemporary Cultural Studies at the University of Birmingham. Canadian Journal of Communication, Vol. 18, No. 1 (1993).
  7. Tim Adams. Cultural hallmark. The Observer, 22 September 2007". Guardian.
  8. Procter, James (2004), Stuart Hall, Routledge Critical Thinkers. p2.
  9. The Saturday interview: Stuart Hall. The Guardian, 11. veebruar 2012.
  10. Active Audience. Stereotypes in the Media. 25.03.2010.
  11. Kelly, Aidan, Katrina Lawlor, and Stephanie O'Donohoe. "Chapter 8- Encoding Advertisements: The Creative Perspective." The Advertising and Consumer Culture Reader. Toimetajad Joseph Turow ja Matthew P. McAllister. New York: Routledge, 2009. 133–49.
  12. 12,0 12,1 Daniel Chandler. Semiotics for Beginners.
  13. Procter, James (2004), Stuart Hall, Routledge Critical Thinkers. p.59-61
  14. Procter, James (2004), Stuart Hall, Routledge Critical Thinkers. p.59-61
  15. Procter, James (2004), Stuart Hall, Routledge Critical Thinkers. p.59-61