Seepia (värvaine)

See artikkel räägib värvainest. värvuse kohta vaata artiklit Seepiapruun.

---

Leonardo da Vinci. Veetõstuseadmed. Joonistus ja laveering seepiaga paberil

Öökull kuupaisteses öötaevas. Caspar David Friedrich, 1836–1837. Seepiamaal

Seepiaga toneeritud foto, tehtud Inglismaal 1895. aastal

Seepia on tumepruun õrnalt violetja varjundiga värvaine, mida saadakse seepia (Sepia officinalis) tindipõiest.

Värvainete indeksis on seepia tähised 75500 ja NBr9 (Natural Brown 9), CAS-number on 8030-69-1.

Sõnavara

Seepiatoonile vastava värvuse nimetusena on kasutusel sõnad seepiakarva, seepiavärvi, seepiapruun (tootenimedes, fotograafias jm).

Omadused

Seepia värvus varieerub tumedast punakaspruunist mustjaspruunini. Pigment on keemiliselt stabiilne, kuid pole eriti valguskindel. Kasutatakse ainult akvarellimisel lasuurvärvina.

Ajaloost

Kujutavas kunstis

Seepia tinti kasutati kirjutusvahendina juba Vana-Roomas. Kunstnike hulgas saavutas ta laiema leviku alates renessansist ja jäi aktiivsesse kasutusse 19. sajandi lõpuni. Alates 18. sajandi lõpust – vesivärvipigmendina segatuna kummiaraabikuga tutvustas seda 1780. aastatel Jacob Seydelmann Dresdenis – hakkas seepia joonistustes ja laveeringuis edukalt asendama bistrit. 20. sajandil tõrjusid uued sünteetiliselt toodetud vesivärvipigmendid loodusliku seepia kõrvale.

Fotograafias

Fotode toneerimine seepiaga sai alguse umbes 1880. aastatel - must-valgele fotole lisati seepiat sisaldavat kemikaali, mis muutis foto toonid soojemaks ja andis piltidele parema väljanägemise, teisalt pidurdas ka foto vananemist, toimides omamaoodi säilitusainena. Värvaine muutis traditsioonilise metallilise hõbeda fotol stabiilsemaks sulfiidseks ühendiks, mis talus ka paremini värvikihi lisamist fotode koloreerimisel.

Välislingid

• Seepia kunsti- ja konserveerimismaterjalide andmebaasis CAMEO