Salvius Iulianus
| Salvius Iulianus | |
|---|---|
| Fail:Salvius Julianus.jpg | |
| Sünniaeg |
u 100–110 pKr Hadrumetum |
| Surmaaeg | u 170 pKr |
Salvius Iulianus (u 110 – u 170) ehk Lucius Octavius Cornelius Publius Salvius Iulianus Aemilianus oli Põhja-Aafrika päritolu Vana-Rooma tunnustatud jurist, ametnik ja poliitik.[1] Ta oli aktiivne imperaatori Hadrianuse (valitses 117–138), Antoninus Piusi (valitses 138–161) ja Marcus Aureliuse (valitses 161–180) ajal. Ta suri Marcus Aureliuse ja Lucius Veruse (valitses 161–169) valitsemisajal.[2] Salvius Iulianus oli kõrgklassikalise ajastu tähtsaim jurist Celsuse kõrval.[3]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Salvius Iulianus pärines Itaaliast pärit kaupmehe perekonnast. Ta oli imperaator Hadrianuse kvestor, preetor (arvatavasti 135–138), riigi- ja sõjakassa prefekt, konsul (aastal 148) ning seejärel kuberner Alam-Germaanias, Põhja-Hispaanias ja Aafrikas. Salvius Iulianus oli imperaatori nõukogu liige nii Hadrianuse, Antoninus Piusi, Marcus Aureliuse kui Veruse ajal.[3] Iulianus oli ka viimane teadaolev sabiniaanide koolkonna juht.[4]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
Salvius Iulianuse põhilised tööd on peamiselt esitatud "Digesta" 90 raamatus, mis arvatavasti Antoninus Piuse ajal lõpetati.[2] Salvius Iulianus on kirjutanud töid mitmel teemal, peamiselt eraõiguse kohta.[3] Paljud Iulianuse tekstid on kirja pannud tema õpilane Africanus. Salvius Iulianus on palju mõjutanud hilisemat pretsedendiõigust. Iulianus on kirjutanud kommentaare juristide Minciuse ja Urseius Feroxi tööde kohta.[5]
Imperaator Hadrianuse korraldusel koostas Iulianus edictum perpetuum’i ehk igavese edikti. Iulianus andis lõpliku, õiguskorrale vastava redaktsiooni ediktile, mida seni olid ametisse astumisel koostanud ja kuulutanud linnapreetorid.[2]
Iulianust on palju tsiteerinud hilisemad juristid (nt Ulpianus). Tema seisukohti on omaks võtnud paljud hilisemad juristid. Ka imperaator Justinianus pidas Iulianusest lugu ning nimetas teda summae auctoritatis hominem (kõrgeima autoriteediga inimene) (Cod. lust. 4,5,10,1).[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Jolowicz, H.F., Nicholas, B. Historical Introduction to the Study of Roman Law. Cambridge: Cambridge University Press 1932, lk 384
- ↑ 2,0 2,1 2,2 P. Bonfante. Antiigileksikon, lk 220; 346–347
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Stolleis, M. Juristen: ein biographisches Lexikon: von der Antike bis zum 20. Jahrhundert. C.H.Beck, 2001, lk 327
- ↑ Buckland, W.W. A Text-Book of Roman Law from Augustus to Justinian. Cambridge: Cambridge University Press 1923, lk 29
- ↑ Tamm, D. Roman law and European legal history. DJØF Publishing, 1997, lk 27
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tamm, D. Roman law and European legal history. Kopenhaagen: DJØF Publishing, 1997
- Stolleis, M. Juristen: ein biographisches Lexikon: von der Antike bis zum 20. Jahrhundert. München: C.H. Beck, 2001
- Buckland, W.W. A Text-Book of Roman Law from Augustus to Justinian. Cambridge: Cambridge University Press, 1923
- Jolowicz, H.F., Nicholas, B. Historical Introduction to the Study of Roman Law. Cambridge: Cambridge University Press, 1932
- Dirk Harke, J. Römisches Recht. Von der klassischen Zeit bis zu den modernen Kodifikationen. München: C.H. Beck, 2008