Preetor

Allikas: Vikipeedia

Preetor oli Vana-Rooma magistraat, kes vastutas peamiselt õigusemõistmise eest.

Sõna praetor tähistas meest, kes 'läheb enne teisi'. Kui seda võtta sõna-sõnalt, siis see tiitel võib pärineda armeest, kuid hiljem kasutati seda tsiviilvallas.

Pärast reforme 360. aastatel eKr kandis seda tiitlit patriitsist magistraat, kes vastutas peamiselt õigusemõistmise eest, kuid võis juhtida ka sõjaväge, olles konsulite noorem kolleeg. Preetor jäi harilikult Rooma, kui konsulid sõjavägedega sõtta läksid. Hiljem lubati preetoriks saada ka plebeidel. Aastal 242 eKr loodi ka teise, ainult Itaalia eest vastutava preetori ametikoht nimetusega praetor peregrinus (võõrastepreetor. Esimene preetor (praetor urbanus) linnapreetor) jäi Rooma.

Aastal 227 eKr lisati veel kaks preetorit, kes vastutasid vastavalt Sitsiilia provintsi ning Sardiinia ja Korsika provintsi eest. Pärast provintside loomist Hispaanias (Hispania Citerior ja Hispania Ulterior) 197 eKr kasvas preetorite arv kuuele.

Preetorid valiti tsenturiaatsetel komiitsidel (Comitia centuriata; see oli rahvakoosolek, milles osalesid Rooma elanikud vastavalt varandustsensusele).

Alates seadusest Lex Vibia annalis (180 eKr) oli preetori nõutav miinimumvanus 40 aastat. Veidi hiljem sai praetor urbanus uue ülesande: ta pidi juhatama kohut, mis mõistis kohut korrumpeerunud kuberneride ja valitsejate üle.

Pärast Sullat kasvas preetorite arv 8 või 10-le, pärast Julius Caesarit oli see kas 10 või 12. Keisririigi ajal kõikus preetorite arv 10 ja 18 vahel. Miinimumvanust alandati 30-le ja preetorile lisati veel üks ülesanne: ta pidi maksma maksu Rooma mängude tarbeks.

Preetoril oli kuus ihukaitsjat (liktorit (lictores)) ja tal oli lubatud kanda lilla äärisega toogat.

Vajab täiendamist