Sõjaväestatud valve

Sõjaväestatud valve (Военизированная охрана, lühend ВОХР / VOHR; tegutsemisaastad 1924–1999; NSVL → Venemaa) oli relvastatud valveallüksus, mis tegeles objektide valvamise või veoste saatmisega. Sõjaväestatud valvel oli riiklik eristaatus — see tegeles nii ametkondadevälise kui ametkondadesisese (ministeeriumite, ettevõtete, asutuste, sõjaväeosade jne) valvega. Sõjaväestatud valve oli relvastatud käsitulirelvadega. Sõjaväestatud valve allüksused kuulusid regulaarvägede koosseisu või kasutati neid abijõududena sõja ajal, relvastatud konfliktides või terrorismivastastes operatsioonides.

Sõjaväestatud valve ülesannete hulka kuulus aastatel 1939–1956 ka valve GULAG-is (NSV Liidu Laagrite Peavalitsuses). Kinnipeetavate valvet laagrites ja kolooniates teostas GULAG-i spetsiaalne sõjaväestatud koosseis, mis oli komplekteeritud peamiselt demobiliseeritud punaarmeelastest ja Punaarmee ning NKVD vägede nooremohvitseridest. 1940. aasta märtsis kuulus GULAG-i sõjaväestatud valve koosseisu umbes 107 000 inimest.

Sõjaväestatud valves oli lubatud kasutada laskuritena ka kinnipeetavaid, keda kutsuti omavalveks (vene keeles самоохрана). Nad elasid eraldi barakkides, kus olid paremad elamistingimused, said esmajärjekorras nii voodipesu ja vormirõivad kui kõikvõimalikud hüved. Sõjaväestatud valve kaadrinappuse tõttu oli laagrite administratsioon sunnitud kasutama kinnipeetavaid omavalve laskuritena kogu GULAG-i eksisteerimise vältel.

Vastavalt 27.10.1956. a NSVL Siseministeeriumi määrusele nr 0500 nimetati töö- ja paranduslaagrite sõjaväestatud valve ümber NSVL Siseministeeriumi konvoivalveks. Muutus valve komplekteerimise põhimõte: kinnipidamiskohtade konvoivalve teenistusse hakati NSV Liidu Kaitseministeeriumi kaudu võtma ajateenistusse kutsutud isikuid.