Rattaorienteerumine

Allikas: Vikipeedia
Rattaorienteerumine

Rattaorienteerumine (inglise Mountain Bike Orienteering) on üks IOF'i poolt tunnustatud orienteerumisaladest. Oma põhimõtetelt ei erine see orienteerumisjooksust – kaardi ja kompassi abil läbitakse maastikul kontrollpunktid võimalikult kiiresti. Peamine erinevus on selles, et liikumiseks kasutatakse jalgratast. Rattaorienteerumine on oma põhimõtetelt sarnasem suusaorienteerumisega, sest liigutakse peamiselt radadel, kuid võimalikud on ka lõiked läbi metsa (rattaorienteerumisel on tihti eraldi öeldud, kas lõikamine on lubatud või mitte).

Rattaorienteerumine on sobilik neile, kellele meeldib nii orienteeruda kui ka rattaga sõita. Lisaks on see sobilik ka suusaorienteerujatele suvise alternatiivse kaarditreeninguna ja orienteerumisjooksjatele vahelduse mõttes ning kindlasti on sealt võimalik saada uusi kaardilugemis- ja teistsuguseid orienteerumiskogemusi. Inimestel, kellel on probleeme jalavigastustega (nt. põlved) ja ei saa seetõttu joosta, saavad rattaga sõites siiski ka orienteerumiselamusi nautida. Rattaorienteerumisel esineb üldjuhul vähem vigastusi, kuid samas võivad need olla tõsisemad kukkumiste tõttu.

Kontrollpunktid asuvad suures osas radade ääres, harva kuskil lagendikul. Hea tava kohaselt ei peaks kontrollpunkte asetama sinna, kuhu ei ole võimalik rattaga sõita. Võistlejal pannakse proovile teevaliku langetamise oskus ning suurelt kiiruselt teede-radade täpne lugemine kaardilt. Üldiselt proovib rajameister teha raja sellisena, et lõiked ei annaks olulist eelist. Rattaorienteerumise puhul võiks olla ideaalne maastik selline, kus on palju erinevaid teid ja radu, et panna lisaks teevaliku valimisele proovile ka võistleja täpne ja kiire orienteerumisoskus.

Reljeefi liigestatus maastikul lisab juurde põnevust raja läbimisel, sest mägistel maastikel võib olla vajalik lugeda iga erineva rajavaliku puhul selle kõrgusmeetrite ligikaudne arv, et vältida liigset tõusuvõtmist. Ka rattaorienteerumisel eksitakse tihti – vale rajavalik võib põhjustada suure ajakao võrreldes orienteerumisjooksuga, kus suuna korrigeerimine ei pruugi põhjustada nii suurt ajalist kadu. Eksimuse parandamine võtab rohkem aega, sest liikumiseks on kasutusel vaid rajad.

Tavadistantsidel antakse kaart 1 minut ja sprindis vahel ka hiljem (30 sekundit) enne stardihetke, mille jooksul asetatakse kaart kaardihoidjale ning vaadatakse kiirelt ära raja üldine kulgemine – loetakse ette raskemad kohad, tehakse esimeste etappide rajavalikud jne. Sprindis (üldjuhul) ja teatevõistlustel saadakse kaart stardihetkel. Teatevõistlustel on tavaks, et stardihetkel haaratakse kaart maast, joostakse mõnikümmend meetrit eemaloleva rattani, asetatakse see kaardihoidjale ja sõidetakse rajale.

Rattaorienteerumisega alustajale võib olla kaardi lugemine alguses raske, sest sõidetakse suurtel kiirustel. Suuremamõõtkavaliste kaartide kasutamisel on harjumatu, et kõik jõuab kohale nii kiiresti ja nii edasi. Alustajal on kindlasti soovitatav vaadata üle kaardi leppemärkide eripära võrreldes teiste orienteerumisalade [kaartidega. Algajatel on lohutuseks fakt, et rattaorienteerumises totaalselt ära eksimist esineb väga harva. Enamlevinumad mõõtkavad rattaorienteerumiskaartide puhul on 1:25000 kuni 1:10000, sprindis ka 1:10000 kuni 1:5000.

Väljavõte rattaorienteerumiskaardist

Peamine erinevus kaardi puhul on selles, et rattaorienteerumiskaart on oma sisult lihtsam ning rajad on jagatud kahte laiuskategooriasse ning omakorda veel nelja kategooriasse eeldatava sõidukiiruse järgi (kokku 8 erinevat leppemärki). Rattaorienteerumiskaart peab olema sõidult lihtsasti loetav, mistõttu on teed ja rajad kujutatud seal “rasvasemalt” ning lisaks ei pea sellel olema kajastatud kõik leppemärgilised objektid nagu orienteerumisjooksu kaardi puhul, nt. ei ole oluline kajastada kaardil väikeseid lohukesi, alustaimestikku jms. ning üldse objekte, mida pole teedelt – radadelt märgata ega saa seetõttu orientiiridena kasutada. Metsa läbitavusel on rattaorienteerumise kaardil vaid kaks klassi – valge ja heleroheline. Helerohelisega on kujutatud mets, mida on rattaga kehv läbida.

Rattaorienteerumisel on alati kohustuslik kanda kiivrit. Vastutulevate ratturite ning möödasõitude puhul lähtutakse meil parempoolse liikluse põhimõtetest (vasakpoolse liiklusega maades, näiteks Austraalias ja Suurbritannias aga kohalikest liikluseeskirjadest), sest rattaorienteerumise rajad võivad kulgeda osaliselt ka avatud liiklusega teedel – tänavatel. Rattaorienteerumises on alati võimalik ka ratas käekõrval joosta, kui nõlv on liiga järsk ülessõitmiseks või on vaja muul põhjusel ratta pealt maha tulla (nt kraavi või muu tõkke ületamine).

Varustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiline on jalgratta olemasolu. Soovitatav on kasutada maastikujalgratast, kuid lihtsamatel maastikel on võimalik kasutada ka hübriidratast või hoopis cyclocross-jalgratast, linnamaastikul aga ka täiesti tavalist linnajalgratast. Üldjuhul ei ole maastikud nii rängad, kui spetsiaalsetel rattakrossi võistlustel. Seega tehnika tõttu tuleb katkestamisi ette suhteliselt harva, see sõltub siiski veidi ka sõitja sõidustiili agressiivsusest ning kasutatavast tehnikast.

Jalgrataste hooldamine on pigem odavam kui näiteks suusaorienteerumises suuskade määrimine. Võrreldes suusaorienteerumises suuskade purunemisega, ei sõideta jalgratast üldjuhul nii katki, et seda ei ole võimalik remontida. Äärmisel juhul puruneb rehv või mõni osa läheb katki. Ning võrdluses suuskade määrimisega võib öelda, et rattal on vahel soovitatav siiski ketti ikka õlitada.

Pikematel distantsidel ning ka teatevõistlustel on võistlejatel kaasas veidi lisavarustust, et vajadusel rehvi pumbata/vahetada või teha muud pisiparandusi. Varustuse hankimine raja kõrvalt on keelatud, seetõttu võib kasutada vaid varustust, mis on võistlejal endal kaasas või saadud kaasvõistlejatelt.

Väga soovitatav on kasutada pööratavat kaardihoidjat, kuhu saab kaardi sõidu ajaks asetada, sest kaarti on äärmiselt ebamugav hoida käes, suus, taskus või kes teab kus veel. Kaardihoidja olemasolul on alati võimalik mugavalt visata pilk kaardile ning seda on võimalik pöörata vastavalt suunale. Kaardihoidjaid on võimalik soetada või valmistada ise. Kaardihoidja plaadi suurused on erinevad, kuid selle külje pikkus võiks olla soovitavalt vähemalt 25 cm või rohkem, et ei peaks kaarti liigselt voltima ning ta võiks olla kilekattega, mis kaitseks ka vihmase ilma korral. Kaardihoidjaid toodavad vähesed firmad ning neil on erinev kvaliteet ja hind. Tuntuimad kaardihoidjaid tootvad firmad on Miry, Nordemark, Autopilot ja Orifix.

Rattaorienteerumisel on võimalik kasutada ka suusaorienteeruja planžetti, millelt on isegi lihtsam kaarti lugeda, sest see ei värise nii palju keha küljes, kui ratta külge kinnitatud kaardihoidja, kuid ta on siiski kokkuvõttes ebamugavam. Kuigi suusaorienteeruja planžetti kasutatakse väga harva, ei tasu tunda ennast seda kasutades kehvema rattaorienteerujana.

Kuna rattaorienteerumisel sõidetakse teedel ja radadel, siis kompassi läheb harva vaja, kuid see võiks olla igaks juhuks kaasas. Näiteks kasutatakse kompassi siis, kui kontrollitakse raja suunda või radade ristmiku puhul, millest lähtub 5 või enam teerada (liikumissuuna kontrollimiseks). Soovitatav on kompass, mida saab kinnitada kaardihoidja külge või siis ümber käevarre kanda nagu käekell.

Rattaorienteerumisel läbitakse kõik kontrollpunktid koos jalgrattaga, mistõttu on võistlustel tihti nõutud SportIdent ajavõtukiibi kinnitamine ratta külge. Selle kinnitamiseks on erinevaid viise. Üks võimalus on kasutada jo-jo tüüpi jublakat (nt mäesuusatamisel kasutatav piletihoidja), mille nööri otsa saab SportIdent ajavõtukiibi kinnitada. Teiseks võimaluseks on kinnitada SportIdent ajavõtukiip kummipaela külge. On ka teisi vähemkasutatavaid võimalusi.

Varustuse soetamisel on kasulik küsida nõu rohkem kogenud rattaorienteerujatelt, kes kindlasti oskavad oma kogemustele tuginedes anda soovitusi. Päevakutel ja võistlusel olevad müügikohad ning ka mõned kauplused (Matkasport, Palmtek jt.) müüvad rattaorienteerumiseks vajalikku varustust.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]