Randolph Churchill

Allikas: Vikipeedia
Lord Randolph Henry Spencer Churchill
Churchill 1860. aastatel

Lord Randolph Henry Spencer-Churchill (13. veebruar 184924. jaanuar 1895) oli Suurbritannia Alamkoja liige, rahandusminister ja Winston Churchilli isa. [1].

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Randolph Churchill sündis seitsmenda Marlborough' hertsogi kolmanda pojana.[1] Tema haridustee algas Tabori Ettevalmistavas Koolis Londonis. 1863. aasta jaanuaris läks ta Etoni Kolledžisse, kus õppis kuni 1865. aasta juulini. Seal ei paistnud ta silma ei tubli õpilase ega sportlasena, teda on kirjeldatud kui rahutut ja elava iseloomuga poissi.1867. aastal alustas Churchill õigusfilosoofia ja ajaloo õpinguid Oxfordi ülikoolis. Neli aastat pärast ülikooli lõpetamist abiellus ta 15. aprillil 1874. aastal Jeanette (Jennie) Jeromega, Ameerika seltskonnadaamiga, tänu kelle tutvustele alustas Churchill oma poliitilist karjääri. Neil sündis kaks poega: Winston Leonard Spencer-Churchill ja John Strange Spencer-Churchill.[2]

Poliitiline karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1874. aastal valiti Randolph Churchill parlamenti konservatiivse partei ridadest. Oma esimesel ametiajal alustas ta parteiliidrite otsese ründamisega nende iganenud vaadete pärast. Tema terav kriitika osutus rahva seas populaarseks. Järgmises parlamendikoosseisus moodustas Randolph Churchill Sir Henry Drummond-Wolffi, Sir John Gorsti ja Arthur Balfouriga nn neljanda partei, kes toetasid uut konservatismi, mis oli demokraatlikum ja vastuvõtlikum sotsiaalreformidele. Randolph Churchill kogus tuntust hulljulge oponendina nii liberaalsele valitsusele kui ka konservatiivse partei juhtidele. Neljas partei äratas opositsiooni ükskõiksusest ja astus konservatiividele vastu mitmesugustes küsimustes, mis kokkuvõttes parandas Alamkoja tööd. [3]

Randolph Churchill teenis oma isa, kes oli Iirimaa asekuningas, mitteametliku asjaajajana, sellest tulenevalt tundis ta sügavat huvi Iiri probleemi vastu. Churchill oli "home rule'i" ehk Iirimaa omavalitsuse vastu ning süüdistas briti ametnikke Iiri kriisis, mis toimus 1880. aastatel. Et saada iirlaste hääli, lubas ta "home rule'i" tühistamist, kuid ei saanud vastuseisu tõttu lubadust täide viia. Järgmises parlamendi koosseisus sai Lord Salisbury peaministriks, kes määras Randolph Churchilli India riigisekretäriks. India riigisekretärina korraldas ta Kolmanda Inglise-Birma sõja, mille Ühendkuningriik võitis ning impeeriumile lisati uus, India Raji provints – uusaastakingitus kuninganna Victoriale.[3]

Kui konservatiivid 25. juulil 1886 uuesti võimule said, nimetas Salisbury Churchilli rahandusministriks, Suurbritannias tähtsuselt teine positsioon, ja parlamendi eesistujaks. Rahandusministrina kavatses Randolph Churchill sõjanduseks ettenähtud raha hulka kahandada, kuid see polnud kooskõlas sõjandusministeeriumi eelarvega. 20. detsembril 1886 saatis Churchill Salisburyle lahkumisavalduse, esitades talle sisuliselt ultimaatumi, mis on Ühendkuningriigi valitsuses tavaline saamaks oma tahtmist, ent Salisbury ei lükanud sõjandusministeeriumi eelarvet tagasi ja Randolph Churchill oli sunnitud ametist lahkuma. Churchill jäi küll parlamenti edasi, aga kuna tema tervis 1890. aastatel halvenes, oli tema poliitiline karjäär põhimõtteliselt läbi.[3]

Tervise halvenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Parandamaks oma tervist, läks Randolph Churchill 1891. aastal koos abikaasaga Põhja-Aafrikasse, kus külastas spaasid ja kirjutas lugusid Londoni ajalehele, mis ilmusid hiljem raamatuna “Men, Mines and Animals in South Africa” [2]. Kuna tema tervislik seisund läks järjest hullemaks, oli ta sunnitud 1892. aastal kodumaale naasma [4]. Ta jätkas aktiivselt Põhja-Iirimaa kaitsmist parlamendis, kuid tema kõnedest oli kadunud endine efekt ning teda kuulati pigem haletsusest kui huvist. Tema viimase kõne kohta 1894. aasta juunis on öeldud, et see oli valus läbikukkumine.[5] 1894. aastal plaanis ta minna naisega ümbermaailmareisile tervist parandama, aga ka see reis kukkus läbi ning ta pidi juba enne jõule Kairost tagasi koju pöörduma. Randolph Churchill suri kuu aega hiljem, 24. jaanuaril 1895. Kuulujuttude kohaselt suri süüfilisesse, kuid tänapäeval peetakse tõenäolisemaks ajukasvajat, kuna süüfilisest tulenevate haiguste sümptomid, näiteks “s” tähe susistamine, olid tal olnud terve elu, ja elu lõpu poole oli tema mõistus veel täiesti selge, mis on samuti vastuolus diagnoosiga. [1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]