Ralf Viksten
Ralph Magnus Viksten (3. detsember 1912 Tallinn – 27. detsember 1997 Toronto, Kanada) oli eesti korv- ja võrkpallur.
Ta lõpetas 1930. aastal Tallinna Reaalkooli ja 1944. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, korporatsioon Sakala vilistlane.[1][2]
Ta alustas pallimängudega 17-aastaselt Mark Nestle'i ja Herbert Niileri innustusel, võistles Tallinna NMKÜ ja Kalevi, Tartu EASK ja Dünamo liikmena. Aastatel 1931–1939 kuulus ta keskmängijana Eesti korvpallikoondisse. Ta sai 1937. ja 1939. aasta EM-il 5. koha, ülemaailmsetel üliõpilasmängudel 1939. aastal hõbe- ja 1937. aastal pronksmedali, osales 1932. aastal Tallinna Kalevi Euroopa turneel ning tuli aastatel 1938–1940 Eesti meistriks korvpallis. 1933. aastal võitis ta Chicago Tribune’i karika ja 1941. aastal NSV Liidu 8 linna turniiri. Võrkpallis võitis ta 1939. aastal ülemaailmsetelt üliõpilasmängudelt hõbemedali, 1934. aastal Eesti meistrivõistlustelt kuld- ja 1954. aastal Kanada meistrivõistlustelt hõbemedali.[2]
Enne teist maailmasõda töötas ta Tartus Veronika seebivabriku ärijuhina. Teises maailmasõjas osales ta Saksa sõjaväe ohvitserina Eesti diviisis, viibis seejärel Saksamaal Oldenburgi põgenikelaagris, tegutses õpetaja, spordijuhi ja laagri komandandina. 1949. aastal läks ta Kanadasse, töötas 27 aastat suurettevõttes Ontario Hydro, ka osakonnajuhatajana. Ta oli Toronto Kalevi asutajaliikmena aastatel 1951–1953 eestseisuses, 1952–1953 esimees, hiljem auliige.[2]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa Lydia Vohu oli näitleja ja lavastaja.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Korporatsioon Sakala - Kogume pärandit!". www.sakala.ee. Vaadatud 12. detsembril 2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Viksten, Ralph Magnus - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 12. detsembril 2023.