Pirita vana kalmistu
.jpg)
Pirita vana kalmistu on kalmistu Jõelähtme kihelkonnas Harjumaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi aadressiga Kloostri tee 9 Pirita linnaosas Tallinnas. Praeguse välise kalmistuosa pindala on umbes 0,35 ha.
Kalmistu rajati arvatavasti pärast Pirita kloostri valmimist ja pühitsemist 1436. aastal, kuid on arvatud, et ka juba kloostri asutamisel 1407. aastal.[1] Maeti nii kloostri kirikusse kui ka kirikuesisele alale. Esimesed kohalike elanike matused kloostri kalmistule on teada 16. sajandist.[2]
Pärast kloostri hävitamist 1577. aastal toimis kalmistu edasi kohaliku külakalmistuna. Ka kloostri kirikusse maeti edasi, viimane teadaolev matus on 18. sajandist.[3] Pirita kloostri kalmistule maeti ka katoliiklasi[4] kuni uue katoliku kalmistu rajamiseni 18. ja 19. sajandi vahetusel.
Vanim teadaolev matus kalmistu välisosal on 1612. aastast. 1848. aastal ehitati kalmistu ümber müür ning värava- ja kellatorn. Ametlikult suleti kalmistu matmiseks 1928. aastal, kuid teadaolevalt viimane matus on pärit 1943. aastast.
Pirita vana kalmistu on tuntud oma paekivist ristide poolest. 1971. aastal inventeeriti kalmistul kokku 221 paekiviristi, siis oli ka alles 13 Eestis ainulaadset ketasristi.[5] Tänaseks on neid alles märgatavalt vähem.
Kalmistule maetuid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1649 – Mähe Madis Iru külast
- 1846 – Marie Rikker (1846–1846)
- 1855 – Hans Hallika (1795–1855)
- 1887 – Peeter Pärnamägi (1836–1887)
- 1943 – Lulu Vahakorm (1887–1943)
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Karl Laane. Tallinna kalmistud. Tallinn 2002. Lk 49
- ↑ Karl Laane. Tallinna kalmistud. Tallinn 2002. Lk 49
- ↑ Robert Nerman. Pirita. Jalutaja teejuht. Solnessi Arhitektuurikirjastus. Tallinn 2008. Lk 96
- ↑ Jaan Tamm. Pirita klooster. Ehitus- ja uurimislugu. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2005. Lk 26
- ↑ Karl Laane. Tallinna kalmistud. Tallinn 2002. Lk 53
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Karl Laane. Tallinna kalmistud. Tallinn 2002. Lk 49–55
- Taavi Pae. Eesti kalmistute kujunemine ja paiknemise seaduspärasused. Magistritöö. Tartu 2002
- Jaan Tamm. Pirita klooster. Ehitus- ja uurimislugu. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2005. Lk 26
- Robert Nerman. Pirita. Jalutaja teejuht. Solnessi Arhitektuurikirjastus. Tallinn 2008. Lk 96
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Kultuurimälestis nr 1192 "Pirita kloostri varemed kalmistuga, 1417-1577.a., 19.-20.saj."
- Pirita klooster ja vana kalmistu Veljo Ranniku kogus. Muinsuskaitseameti fotokogu