Pikaealisuse piirkond
Pikaealisuse piirkond (inglise keeles Blue Zone) on suhteliselt väike, genofondi, elulaadi ja keskkonna mõttes ühtlase rahvastikuga paikkond, kus on tõestatud pikaealisuse sage esinemine.[1]
Pikaealisus ja selle uurimine[muuda | muuda lähteteksti]
Tänaseks on pikaealisust määravate tegurite otsimine saanud omaette uurimissuunaks, mis pakub huvi mitmete valdkondade teadlastele (gerontoloogid, geneetikud, rahvastikuteadlased, psühholoogid, sotsioloogid, antropoloogid, toitumis- ja keskkonnauurijad). Kuigi pikaealisuseks võiks pidada lihtsalt keskmisest pikemat eluiga, loeb nüüdisaegne teadus pikaealisteks inimesi, kes on ületanud 100 eluaasta piiri. See piir on kujunenud sümboolseks verstapostiks, ehkki vanusena ei ole 100 aastat erilisem kui 99 või 101. Ümmargune number lihtsalt pälvib rohkem tähelepanu ning neid, kes jõuavad 100. sünnipäevani, on olnud suhteliselt vähe. Siiski on alates 1950. aastatest täheldatud enamikus lääneriikides ja Jaapanis saja aastani elavate inimeste arvu plahvatuslikku kasvu. Selle põhjuseks loetakse suremuse vähenemist, mis seostub majanduskasvu, sotsiaalse arengu ja meditsiinisaavutustega.[1]
Pikaealisuse piirkonna mõiste kasutuselevõtt[muuda | muuda lähteteksti]
Pikka aega käsitleti pikaealisust kui üksikisikule omast erakordset nähtust. Teadlasi 1999. aastal üllatanud leid Sardiinia meeste erakordsest, naistega võrdsest pikaealisusest ergutas uurijaid ette võtma pikaealiste vanuseandmete süstemaatilise kontrolli selles piirkonnas. Lisaks andmete õigsuse kinnitamisele selgus uuringust, et sünnikoha järgi ei jaotunud pikaealised ühtlaselt üle saare, vaid koondusid suhteliselt kitsa mägipiirkonna eraldunud küladesse. Uurimistööd läbi viinud Belgia demograaf Michel Poulain ja Itaalia meedik Gianni Pes tõmbasid Sardiinia kaardile piirkonna ümber sinise joone, mis tõi hiljem käibele mõiste Blue Zone (tõlkes "sinine piirkond"), tähistades suhteliselt väikest, genofondi, elulaadi ja keskkonna mõttes ühtlase rahvastikuga paikkonda, kus pikaealisuse sage esinemine on tõestatud. Blue Zone’i mõiste esitati teaduskirjanduses esmakordselt 2004. aastal ning seda on hiljem populariseerinud ameerika ajakirjanik Dan Buettner. Praeguseks on maailmas kindlaks tehtud neli pikaealisuse piirkonda: Jaapani lõunaosas asuv Okinawa saar, Itaalias Sardiinia saare mägine Ogliastra ja Barbagia piirkond, Nicoya poolsaar Costa Ricas ning Ikaría saar Kreekas.[1] Buettner nimetas üheks pikaealisuse piirkonnaks ka Loma Linda Californias.[2]
Okinawa saar[muuda | muuda lähteteksti]
Jaapani kõige lõunapoolsem ja riigi vähim arenenud saar. Naiste osakaal üle saja-aastaste hulgas on seal suurim ja naiste keskmine eluiga ühtlasi maailma kõrgeim. Okinawa elanikkond elas teise maailmasõja üle väga suures toidupuuduses; vähene saadaolev toit oli väga väikese kalorsusega.[1]
Sardiinia saare Ogliastra ja Barbagia piirkond[muuda | muuda lähteteksti]
Pikaealisuse piirkond Sardiinias hõlmab mägise ala külasid, kus kogukond järgib tänini läbi aja vähe muutunud tavasid ning meestel on naistega võrdne tõenäosus elada saja aasta vanuseni. Selles paigas jõuab vähemalt üks mees sajast nii kõrge vanuseni, samas kui mujal pikaealisuse piirkondades on see tõenäoline vaid naiste hulgas.[1]
Nicoya poolsaar[muuda | muuda lähteteksti]
Nicoya on pikaealisuse piirkondadest vähim arenenud, põlisameerika päritolu rahvastikuga asustatud poolsaar Costa Rica Vaikse ookeani poolsel küljel. Traditsioonilise eluviisi ja väga madala majandusarengu tasemega rahvastikku iseloomustab suur füüsiline aktiivsus, ka vanemaealiste hulgas, ning hästi toimiv ennetav tervishoid.[1]
Ikaria saar[muuda | muuda lähteteksti]
Ikaria on väike Kreeka saar Egeuse meres kaugel turismipiirkondadest, mille kogukonna eluviis on segu kommunistlikest põhimõtetest ja ortodokssest traditsioonist. Ülipikaealisust on selles piirkonnas seostatud muuhulgas tugeva sotsiaalse toega, mida selline eluviis pakub. Meestel on mõõdetud ka erakordset käesurve tugevust.[1]