Pearaharahutused
Pearaharahutused olid 1784. aastal toimunud eesti ja läti talupoegade väljaastumised, mida ajendasid pearahamaksu kehtestamine ja kohtute reformimine (talupoegadest kaasistujate valimine) Balti kubermangudes asehalduskorra ajal.[1]
Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]
_Befehl_i._J._1783.jpeg)
Pearahamaksu kehtestamine tekitas talurahva hulgas suuri arusaamatusi. Seni polnud talupoegade jaoks selget vahet riigimaksude ja mõisakoormiste vahel. Nüüd hakkasid kroonumõisate, aga ka paljude rüütlimõisate talupojad ise pearahamaksu tasuma. Enamikus rüütlimõisates jäi pearahamaksu maksmine siiski mõisnike kanda, see aga võimaldas neil talurahva teokoormisi suurendada.[2]
Alates 1784. aasta jaanuarist käisid talupoegade saadikud Riias kaebusi esitamas. Valmiera maakonnas hakkasid end otse riigile alluvaks pidavate talupoegade salgad ise pearaha koguma.[1]
Liivimaal vallandus esimene tõsisem talurahva väljaastumiste laine. Paljudes mõisates ei mindud enam teotööle. Kindralkuberner George Browne kandis Katariina II-le ette:
"Iga tund saan ma uusi teateid mässu puhkemise lähenemisest [...] Keegi ei taha töötada ja paljud põllud jäävad harimata. Peale selle kardavad aadlikud, et neid mõisahäärberites koos perekondadega ära põletatakse."[2]
Rahutused[muuda | muuda lähteteksti]
Juunis puhkesid rahutused seitsmes Tartumaa mõisas, tuntuim juht oli Suure-Rõngu kohtukaasistuja Retsniku Peeter. Haaslaval ründasid relvastatud talupojad mõisa.[1] Talurahva korralekutsumiseks saadeti mõisatesse sõjaväeosad. Nüüd puhkesid kähmlused talupoegade ja Vene soldatite vahel. Ulatuslikum neist leidis aset juulis 1784 ning on tuntud Räpina puuaiasõjana. Aiateivastega relvastatud talupojad siiski sõdurite vastu ei saanud ning viis nendest maksis eluga.
Üks talupoeg sai surma Võrumaa teises servas Karula kiriku juures 1784. aasta augustis puhkenud vastuhakus, kus talupojad nõudsid kaaslaste karistamise ärajätmist, ähvardades, et vastasel korral "kisuvad nad veel samal päeval kapten-ispravnikul soolikad kõhust ja teevad neist rasva". Karula vastuhakus osalesid ka naised, kes loopisid soldateid kirikumüürilt kividega.[2]
Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Pearaharahutusi puhkes 63 Lõuna-Eesti (25 Tartumaa, 16 Võrumaa, 15 Pärnumaa ja 7 Viljandimaa) ning ligi 100 Põhja-Läti mõisas. Rahutuste mahasurumiseks toodi kohale suuri väeosi (3 jalaväepolku ja kasakapolk), paljusid talupoegi peksti, osa vangistati.[1]