Palsmane mõis

Allikas: Vikipeedia
Mõisa peahoone
Palsmane mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 53

Palsmane mõis (saksa keeles Palzmar) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Palsmane kihelkonnas. Praeguse haldusjaotuse järgi asub mõisakompleks Läti Smiltene piirkonnas Palsmane vallas Palsmane külas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Zoeckelli suguvõsa aadlivapp

Mõisa esimesed teadaolevad omanikud olid Grundeisid. Aastal 1489 ostis neilt mõisa Heinrich Buxhöwden. Aastal 1536 ostis Diedrich Rosen mõisa tema pärijatelt 5400 marga eest ära. Aastal 1615 läks mõis mõisate reduktsiooni käigus riigile, kus selle valdused allutati eraldi vallana Smiltene mõisale. Aastal 1732 andis Anna Ivanovna Palsmane Ernst Johann von Bironile, kes selle siis järgmisel aastal 7500 taalri eest Johanna Margaretha von Zoeckellile müüs. Tolle surma järel jagati valdus pärijate vahel, nii eraldus Mēri mõis. Palsmane päris Franz Christoph von Zoeckell. Edasi päris mõisa tema tütrepoeg Friedrich Ludwig von Albedyll. Too pantis mõisa aastal 1798 Burchard Ernst von Bergile, kes aastal 1802 pandiõigused koos muu varaga Christian Gottfried von Pahlenile loovutas. Too sai aastal 1803 ka mõisa pärisomanikuks.[1]

Christian Gottfriedi surma järel oli mõis mõnda aega kõigi pärijate ühisomandis, kuni tema poeg Carl selle teistelt 62 000 rubla eest välja ostis. Aastal 1867 ostis selle talt 160 000 rubla eest tema poeg Woldemar von Pahlen. Kolm aastat hiljem omandas tema surma järel mõisa 240 000 rubla eest teistelt pärijatelt tema vennatütar Pauline von Pahlen.[2]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 7 ja 5/8 adramaad, sellele allus 643 mees- ja 785 naishinge.[3]

Aastal 1641 oli mõisa suurus 7 ja 1/4 adramaad. Aastal 1688 oli mõisa suurus 7 ja 1/2 adramaad, aastal 1734 kuulus mõisatele 7 ja 1/3 adramaad. Aastail 1758 oli adramaid 7 ja 3/8, aastal 1823 aga 20 ja 3/20 adramaad.[4] Ka aastal 1832 oli mõisal sama palju adramaid, aastal 1881 oli neid aga 9 ja 1/80, lisaks allus mõisale 27 ja 11/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[5]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa koosseisus oli mitu karjamõisa: Cecil, Duckern, Lazdiņi (Falkenstein), Mālejas (Mahlei) ja Vilciņš (Wilzin). 1816. aastal kuulus mõisale ka Vizla karjamõis, mis hiljem iseseisvus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 270-271.
  2. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 387-388.
  3. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 275.
  4. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 270.
  5. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 386.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885. Lk 386 [1].