Püha Platoni ja Püha Issidori Õigeusu Vennaskond
 | See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Tartu ja kogu Lõuna-Eesti piiskop. Lisateavet artikli arutelust |
Püha Platoni ja Püha Issidori Õigeusu Vennaskond on Eestis tegutsev skismaatiline õigeusklike ühendus, mis ei allu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule ega Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikule, samuti ei tunnista see ühegi patriarhi ülemvõimu.
Vennaskonna asutasid 2001. aastal juba kaks aastat varem Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikust metropoliit Stefanusele allumatuse tõttu välja heidetud preestrid Gabriel Keres ja Samuel Puusaar.
Vennaskonna juhid ja poolehoidjad peavad ennast ise tõeliseks Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuks ja selle järjepidevuse kandjaks, tunnistades Samuel Puusaart kirikupeana (Tartu ja kogu Lõuna-Eesti piiskop). Teised õigeusu kirikud Eestis seda seisukohta ei jaga. Katsed läheneda Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule ei ole olnud tulemuslikud.
Ametlikult on tegu maksusoodustusega mittetulundusühinguga, mille tegevusvaldkondadeks on muuhulgas heategevus, õigeusu kiriku õpetuse propageerimine, teoloogia õpetamine, stipendiumite maksmine õigeusu teoloogiat õppivatele üliõpilastele, temaatilise perioodika väljaandmine, kirjastustegevus, kiriklike ürituste korraldamine, õigeusu kiriklike rituaalide toimetamine ning suhete arendamine sarnaste ühingutega mujal maailmas.[1]
Vennaskonna tegevus on keskendunud Tartusse ja Lõuna-Eesti maakondadesse. Peamise toetajaskonna moodustavad paljud endised Tartu Püha Aleksandri koguduse, Valga Püha Issidori koguduse ja Arussaare Issanda Taevaminemise koguduse liikmed, kes lahkusid kogudustest koos oma preestritega. Samuti on vennaskonnal teatud määral toetajaid Setumaa õigeusklike elanike seas, kuid usaldusväärseid andmeid nendega seotud inimeste arvu kohta ei ole võimalik esitada.
Püha Platoni ja Püha Issidori Õigeusu Vennaskond annab alates 2001. aastast välja ka ajalehte "Õigeusk Eestis".
Aastatel 2006 ja 2008 pälvis organisatsioon mõningast avalikkuse tähelepanu protestidega usulisi sümboleid kasutavate kaasaegse kunsti näituste vastu, mida vennaskond on tõlgendanud usu teotamise ja eesti rahva sihiliku võõrutamisena religioonist.[2][3]