Päraparlament

Allikas: Vikipeedia

Päraparlament (inglise keeles Rump Parliament) oli Inglismaa parlament, mis tegutses pärast seda, kui kolonel Thomas Pride nn Pride'i puhastuse käigus 6. detsembril 1648 eemaldas senisest Pikast Parlamendist need parlamendiliikmed, kes oli vastu Uue Musterarmee ohvitseride kavale anda Inglismaa kuningas Charles I riigireetmise eest kohtu alla. Nimi Päraparlament viitab uue parlamendikoosseisu kujunemisele eelmise koosseisu "jääkidest".

Newporti leping[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Newporti leping

Teise Inglise kodusõja lõpul 1648. aasta septembris muretses Pikk Parlament Cromwelli armee kasvava radikaalsuse pärast. Parlament alustas läbirääkimisi Newporti lepingu sõlmimiseks kuningas Charles I-ga. Parlamendiliikmed tahtsid kuninga taas troonile aidata, ehkki senisest piiratuma võimuga. Muuhulgas loobus Charles I ka sõjalisest võimust, ehkki tunnistas hiljem, et tegi seda üksnes lootusest pääseda[1]. Novembris hakkasid läbirääkimised takerduma ning Uus Musterarmee haaras võimu. Seejärel võttis armee Charles I riigireetmisprotsessi alguseni oma valve alla.

Pride'i puhastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Pride'i puhastus

Uus Musterarmee tahtis hoida ära Charles I võimu taastamist Newporti lepingu alusel. Thomas Fairfax korraldas 1648. aastal sõjaväelise riigipöörde, andes selleks käsu kindralkomissar Henry Iretonile, kes oli ka ise parlamendiliige. Algselt kavatses Ireton Pika Parlamendi laiali saata, kuid teda veendi piirduma vaid osa liikmete eemaldamisega. Ta andis kolonel Thomas Pride'ile omakorda käsu takistada Newporti lepingu allakirjutamist. Pride ei lasknud lepingu 231 pooldajal parlamendihoonesse siseneda ning vangistada 45 neist. Ülejäänud parlamendiliikmeist sai nõnda Päraparlament.[2]

Charles I hukkamine ja monarhia kaotamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Uue Musterarmee juhid mõistsid, et parlament, mis tollal kontrollis presbüterlik fraktsioon, oli valmis sõlmima kuningaga lepingu, mis aitaks ta uuesti troonile (ehkki sisulise võimuta) ning eemaldaks võimult armee, otsustasid nad purustada nii kuninga kui ka parlamendi. Pride'i Purge puhastus sundis parlamendi alluma armee otsesele kontrollile; ülejäänud alamkoda (Päraparlament) katkestas 13. detsembril 1648 läbirääkimised. Kahe päeva pärast otsustas Uue Musterarmee ohvitseride nõukogu hääletusel, et vangistatud kuningas tuleb viia Wighti saarelt Windsorisse "...et tema üle kiiresti kohut mõista". Detsembri keskpaigas viidi kuningas Windsorist Londonisse.

4. jaanuaril 1649 võttis parlamendi alamkoda vastu korralduse luua ülemkohus, mis mõistaks Inglismaa rahva nimel kohut kuningas Charles I üle riigireetmises. Ülemkoda lükkas selle taga ja kuna see ei saanudki ka kuninglikku kinnitust, küsis Charles oma kohtuistungi alguses 20. jaanuaril Westminster Hallis "Ma tahaksin teada, milline võim mind siia tõi. Ma tahaksin teada, milline organ seda tegi, ma mõtlen seaduslikku organit," teades, et tolleaegsete seaduste raames polnud sellele küsimusele juriidiliselt korrektset vastust. Sellegipoolest mõistsid 59 kohtunikku (Commissioners) ta surma.

Charles I hukkamisega viivitati 30. jaanuarini, et alamkoda jõuaks võtta vastu seaduse nimega "Seadus, mis keelab nimetada ühtki isikut Inglismaa või Iirimaa või nende dominoonide kuningaks" ("Act prohibiting the proclaiming any person to be King of England or Ireland, or the Dominions thereof"), mis muutis uue kuninga väljakuulutamise kuriteoks ning kuulutas kogu seadusliku võimu allikaks rahva esindajad parlamendi alamkojas. 6. veebruaril otsustas alamkoda kaotada parlamendi lordidekoja ning 7. veebruaril kaotada monarhia. Kuningavõimu kaotamise seadus võeti ametlikult vastu 17. märtsil, sellele järgnes lordidekoja kaotamise seadus 19. märtsil.[3] 14. veebruaril kiideti heaks riiginõukogu loomine ja 19. mail võeti vastu seadus Inglismaa kuulutamisest vabariigiks. Riigireetmise seadus (Treason Act) keelas väita, et alamkoda (ilma ülemkoja või kuningata) ei ole riigi kõrgeim võimuorgan.

Päraparlamendi liikmeskond, nende kohalviibimine ja huvid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ehkki Päraparlamendi liikmete täpset arvu pole määratud, oli neid umbes 210. Seda oli pea poole vähem kui puhastuse eelses 470-liikmelises Pikas parlamendis. Ehkki parlamenti võeti 9 uut liiget, tuli suurem osa liikmeid Pikast parlamendist.

Enamik Päraparlamendi liikmeid pidas eemaldatud kolleege endiselt parlamendiliikmeiks ning lootis, et nad parlamenti tagasi lubatakse. "Päraparlament ei pidanud ennast selge liikmeskonnaga poliitiliseks organiks, mille liikmeskond, eesmärgid ja iseloom erineksid Pikast parlamendist," kirjutas ajaloolane Blair Worden.[4] Ehkki Päraparlament polnud eraldiseisev, oli rida põhjuseid, miks inimesed tahtsid sellesse kuuluda. Mõned liikmed jäid parlamenti, kuna nad toetasid siiralt revolutsioonilisi muudatusi, teised püsisid seal rahaliste eeliste, võimu või võimaluse pärast osaleda poliitilises tegevuses. Erineva osalusmäära tõttu jagunes Päraparlament kahte ossa: "esipinklasteks", kes osalesid istungitel regulaarselt, ning "tagapinklasteks", kes seda ei teinud.

Vaid umbes kolmandik Päraparlamendi liikmeist olid esipinklased, kes viibisid kogu aega kohal ja täitsid oma kohta parlamendis. Ülejäänud kaks kolmandikku olid seal sisuliselt osaajaga. Aktiivses kolmandikus olid paljud seotud perekondlike või piirkondlike huvidega või - kõige sagedamini - muude huvigruppidega. Enamik aktiivseist parlamendiliikmeist langes ühte kahest huvirühmast:

  1. Parlamendiliikmed, kes olid elukutselised juristid ning püüdsid seista ühiselt vastu inglise õigussüsteemi reformile. tuntuimate seas olid Bulstrode Whitelocke ja sir Thomas Widdrington, Nicholas Lechmere ja Lisliborne Long.
  2. Liikmed, keda huvitasid eriti äriteemad ja Londoni. Nende seas olid kolm silmapaistvat liitlaspaari Jon Venn ja Miles Corbet, Isaac Pennington ja Thomas Atkin ning Frances Allen ja Richard Salwey.

Ehkki juristid ja kaupmehed moodustasid Päraparlamendi liikmete seas vähemuse, võrreldes suure hulga maaisandatega, mõjutasid nende koostöö ja energilisus parlamendi poliitikat suurel määral.

Päraparlamendi tehtud poliitilised muudatused Inglismaa vabariigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglismaa vabariigi ajal (1649–1653) võttis Päraparlament vastu rea seadusi, mis puudutasid religioon, seadusandlust ja rahandust. Enamik parlamendiliikmeid tahtis toetada jumalakartlikkust, kuid ka piirata äärmuslikumaid puritaanide sekte nagu kveekerid ja ranterid. 1650. aasta mais vastu võetud abielurikkumise seadus kehtestas surmanuhtluse verepilastuse ja abielurikkumise eest ning kolmekuulise vangistuse hooramise eest[5]; 1650. augustis vastu võetud pühaduseteotuse seadus piiras äärmuslikku usulist "entusiasmi". Et takistada äärmuslike jutlustajate tegevust, moodustati evangeeliumi levitamise komitee (Committee for the Propagation of the Gospel), mis andis välja jutlustamislitsentse. Andmaks puritaanidele usuvabadust, tühistati Elizabethi-aegne kohustus käia anglikaani kirikus. Kuna Päraparlamendis oli arvukalt juriste, ei vastanud parlament levelleride populaarsele nõudmisele muuta kulukat õigussüsteemi.

Päraparlament hankis raha, müües riigimaid ja kiriku omandit; mõlemad meetodid pälvisid rahva toetuse. Samas oli tulu hankimine lisamaksude ning maahindamismaksu abil ebapopulaarsed, kuna mõjutasid iga maaomanikku. Rojalistidelt konfiskeeritud maavaldused olid samuti väärtuslik tuluallikas, kuid see muutis parlamendi sõltuvaks inimestest nagu John Downes, kes teenisid selel äriga raha, ent ei lasknud kodusõja haavadel paraneda.

Oliver Cromwell[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui 1653. aastal püüdis parlament jätkata istungit vaatamata laialiminekuga nõustumisele, ent ei suutnud esitada töökõlbulikku põhiseadust, kaotas Oliver Cromwell kannatuse. 20. aprillil läks ta parlamendi istungile ning kuulas seal üht või kaht kõnet. Seejärel tõusis ta püsti ja noomis parlamendiliikmeid. Kõne ise pole säilinud, kuid seda on sageli ümber jutustatud, näiteks Robert Chambersi "The Book of Days":

Te olete viimasel ajal istunud liiga kaua, ilma et sellest midagi head sünniks ... Kaduge, ütlen ma, ja olgu sellega kõik. Jumala nimel, minge!

Seejärel kuulutas ta "te pole mingi parlament", kutsus sisse rühma sõdureid kindralmajor Thomas Harrisoni juhtimisel ja käskis neil saal tühjaks teha. Charles Dickensi[6] ja Hilaire Belloci[7] järgi pöördus ta siis spiikri saua poole, mis sümboliseerib parlamendi võimu, nimetas seda "narride leluks" ja käskis sõdureid see minema viia.

Sündmuse üksikasjalikum kirjeldus on ajaloolase Thomas Salmoni teoses "Chronological Historian" (London, 1723, lk 106):

"[Cromwell] käskis spiikril toolilt lahkuda ning teatas neile, et nad on küllalt kaua koos istunud ilma midagi head tegemata, hüüdes: "Te pole enam parlament, ma ütlen, te pole mingi parlament!" Ta ütles sir Henry Vane'ile, et too on žonglöör; Henry Martinile ja sir Peter Wentworthile, et nad on kupeldajad; Thomas Chalonerile, et ta on joodik; ja kullassepp Allenile, et ta vedas rahvast alt. Seejärel käskis ta üht oma sõdureist viia minema see narrilelu ehk sau ja Thomas Harrison kiskus spiikri toolilt. Lühikese ajaga kihutas Cromwell nad kõik parlamendihoonest välja, lukustas uksed ja läks tagasi Whitehalli."

Salmon ei viita oma allikatele, kuid ülevaade on küllalt üksikasjalik, et võinuks pärineda talle ligipääsetavaist sündmuste kirjeldustest, mis tõenäoliselt pärinesid pealtnägijate kirjeldustel. Seepärast on see usutavasti vähemalt üldpildis täpne, kui mitte üksikasjus.

Kuu jooksul pärast Päraparlamendi laialisaatmist läkitas Oliver Cromwell Harrisoni soovitusel ja teiste ohvitseride toetusel iga maakonna kongregatsionalistlikele kirikutele palve nimetada inimesed, keda nemad peaksid sobivaks uude valitsusse. 4. juulil võttis Inglismaa parlamentide traditsioonilise rolli üle Määratud kogu (Nominated Assembly), hüüdnimega "Pühakute kogu" või Barebone'i parlament (ühe liikme järgi).

Päraparlamendi lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Richard Cromwell, Oliver Cromwelli kolmas (ja vanim ellujäänud) poeg, määrati pärast isa surma lordprotektoriks. 1659. aastal kutsus ta kokku Kolmanda protektoraadi parlamendi.[8] See ei suutnud siiski koos armeega stabiilset valitsust moodustada ning seitsme kuu pärast kõrvaldas armee Richard Cromwelli võimult. 6. mail 1659 taastas armee Päraparlamendi. Parlament andis välja deklaratsiooni, millega rajas "Vabariigi ilma kuninga, üksikisiku ja lordidekojata". Edmond Ludlow järgi "7. mail umbes kell 12 läksime oma kohtadele parlamendihoones, spiiker mr Lenthal kõige ees ning armee ohvitserid saalides spaleeris, kui me läksime läbi Värvitud saali, Palvesaali ja fuajee. Kõrgeimad ohvitserid seisid kõige lähemal parlamendihoone uksele, igaüks tundus rõõmustavat meie naasmise üle ning lubavat elada ja surra koos meiega. Samal päeval määras alamkoda Ohutuskomitee, mil oli voli vahistada ja vangistada neid, keda võis õiglaselt kahtlustada plaanis rikkuda avalikku rahu, ning ka vabastada ametist ohvitsere oma äranägemist mööda ja täita nende kohad teistega, kuni parlament ses asjas edasisi korraldusi teeb. Sellesse komiteesse kuulusid sir Henry Vane noorem, sir Arthur Haslerig, kindralleitnant Fleetwood, kolonel Sydenham, major Saloway, kolonel John Jones ja Endmond Ludlow. Nemad esindasid alamkoda ja nendega liitusid väljastpoolt kindralmajor Lambert, kolonel Desborough ja kolonel Berry."[9]

14. mail "jätkas parlament, valides oma liikmete seast 21 Riiginõukokku, vastavalt nende varasemale otsusele, ning valis sir Arthur Haselrigi, sir Henry Vane noorema, kindralleitnant Fleetwoodi, major Saloway, kolonel Morley, Mr. Thomas Chaloneri, kolonel Algernon Sidney, mr Hernry Nevil, kolonel Waltoni, kolonel Dixweli, mr Wallopi, ülemkohtunik St. Johnsi, Mmr Thomas Scotti, kolonel Thomsoni, mr Robert Reynolds, kolonel Sydenhami, kolonel John Jonesi, lordkomissar Whitlock, sir James Harringtoni, kolonel Downesi ja Edmond Ludlow. Seejärel, et saada kokku kümme liiget väljastpoolt parlamenti, valisid nad lord Warristoni, sir Robert Honywoodi ja mr Joaias Bernsi. Armee ohvitseridele ei meeldinud need valimised üldsegi, kuna nad tundsid, et neil ei lasta talitada omal volil, nagu nad seda soovisid, ja seepärast tulid nad harva nõukokku; ning kui nad selleni alandusid, tõid nad endaga kaasa kõikvõimalikku väärastumust ja allumatust... Kõik need mehed andsid vande olla truu ja kuulekas vabariigile, seistes vastu Charles Stuartile või ükskõik millisele üksikisikule, mille parlament lasi anda igal nõukogu liikmel, enne kui too oma kohale võis istuda, välja arvatud kindralleitnant Fleetwood ja kolonel Sydenham, kes vabastati vandeandmise formaalsusest, kui nad võtsid enda peale vastavad kohustused. Samuti loodi jägimis- ja salakomitee, kellele nõukogu usaldas suured volitused ja kuhu kuulusid kindralleitnant Fleetwood, Henry Vane noorem, kindralmajor Lambert, major Salloway, mr Scott, seersant Bradshaw ja Edmond Ludlow.[10]

Kindralleitnant Fleetwood esitas parlamendile nõudmised: 1) kahjutasu parlamendis kinnitatud seaduse alusel Parliament; 2) armee ülemjuhataja ametipost; 3. Lordprotektori võlgadest vaabastamine; 4. 10 000 naela lisasissetulekut igal aastal; 5) armee poolt valitud senati ametissemääramine; 6) südametunnistuse vabadus kõigile, kes tunnistavad usku Jeesus Kristusesse ja kelle kõne skandaalne. Parlament keeldus neid nõudmisi täimast, et "tulevikus ei võiks ükski mees kasutada armeed oma ambitsioonide teenimiseks, nii nagu see varem on tavaks olnud." 4. juulil 1659 valmistas parlament ette ja pani hääletusele seaduseelnõu, mille kohaselt kuulusid kindralleitnant Fleetwood, sir Arthur Haslerig, kindralmajor Lambert, kolonel Desborough, kolonel Berry, sir Henry Vane ja Edmond Ludlow komisjoni, mis valis ohvitserid, kes esitati parlamendile aruteluks ja heakskiitmiseks. Kindralleitnant Fleetwood sai ajutiseks komandöriks ja ülemjuhatajaks, kuid kõik volitused pidi määrama parlament. 18. juulil määrati Edmond Ludlow kõigi Iirimaa vägede ülemjuhatajaks ning talle anti ratsaväe kindralleitnandi aukraad.[10]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. The Oxford Companion to British History. (väljaanne 2nd ). 
  2. The Oxford Companion to British History. (väljaanne 2 ). 
  3. Worden, Blair (1974). The Rump Parliament 1648–1653. Cambridge University Press. pp. 171–172. ISBN 978-0-521-29213-9. 
  4. Worden, p. 25
  5. J.P. Kenyon "The Interregnum, 1649–1660" in J.P. Kenyon The Stuart Constitution (Cambridge University Press, Cambridge, 1969) page 330
  6. "A Child's History Of England"
  7. "The History Of England"
  8. David Plant (23. aprill 2007). "The Third Protectorate Parliament". http://www.british-civil-wars.co.uk. 
  9. "The Memoirs of Edmund Ludlow, Lieutenant-General of the Horse in the Army of the Commonwealth of England 1625-1672. Edited with Appendices of Letters and Illustrative Documents by C. A. Firth, M.A., in two volumes" Vol. II pp. 79-80. Oxford: Clarendon Press, 1894
  10. 10,0 10,1 "The Memoirs of Edmund Ludlow, Lieutenant-General of the Horse in the Army of the Commonwealth of England 1625-1672. Edited with Appendices of Letters and Illustrative Documents by C. A. Firth, M.A., in two volumes" Vol. II, pp. 84-85. Oxford: Clarendon Press, 1894

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]