Otto Taanist
Otto Taanist (umbes 1310 – pärast 1350) oli Taani kuningakoja liige, kuningas Christoffer II poeg ja Valdemar Atterdagi vanem vend.
Otto ema oli Euphemia Pommerist. Lisaks Valdemarile, kes oli kuningapaari noorim laps, oli Ottol veel üks vend, Erik (1307–1331), ja kolm õde: Margrete, Agnes ja Heilwig.
Otto noorus langes Taani riigi lagunemise aega. Pärast tema isa surma 1332. aastal polnud riigil 8 aasta jooksul kuningat ning otto veetis 7 aastat vangistuses Holsteinis, Segebergi lossis. Otto, kes oli troonipärimise järjekorras esimene, loovutas selle õiguse oma vennale Valdemarile.
Ta oli tihedalt seotud ka Põhja-Eesti (Eestimaa hertsogkonna) minekuga Saksa ordule, olles Eestimaa hertsog[1] ja Valdemari ning ordu läbirääkimiste vahendaja. Pärast Põhja-Eesti minekut Saksa ordu kätte 1346. aastal ning selle valitsemisõiguse loovutamist Liivimaa ordule 1347. aastal astus Otto ka ise Riias Liivi ordu liikmeks. 1350. aasta paiku sai ta Liivimaa ordu Karksi foogtiks. Tema edaspidise elu kohta pole aga paraku midagi teada.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ By Stefan Pajung and Mihkel Mäesalu, The story of Prince Otto of Denmark – or The Benefits of International Cooperation and the Exchange of Knowledge in Historical Research, Carlsberg fellowship 3
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Detmar |
Karksi foogt umbes 1350 |
Järgnev Robin von Eltz |