Orienteerumiskaardistamine

Orienteerumiskaardistamine on kaartide loomine, mitmest etapist koosnev protsess, mille lõpptulemusena valmib maastikku detailselt kujutav topograafiline orienteerumiskaart, kus on näidatud pinnavormid, taimestik, vetevõrk ja sood, asustus, teed ja muud eristatavad orientiirid. Rahvusvahelise Orienteerumisföderatsiooni (IOF) eestvedamisel on kehtestatud üle maailma kehtivad metsas toimuva orienteerumisjooksu kaardistamisreeglid (ISOM2000) ning enamasti asulates toimuvate sprindiorienteerumise reeglid (ISSOM2007).

Näide kaardistamisest

Orienteerumiskaardistamise ajalugu

Orienteerumiskaartide valmistamine sai alguse Skandinaavia maades. Esialgu kasutati orienteerumiseks täiustatud militaarkaarte, kuid peagi hakati tootma spetsiaalseid kaarte. Esimene mitmevärviline kaart valmistati Rootsis 1955. aastal, mõned aastad hiljem toodeti neid juba massiliselt, eriti Norras. Kaartide kvaliteet varieerus palju, kuna iga kaardistaja kasutas oma meetodeid ja sümboleid. Esimesed kaardistamise komiteed loodi 1961. aastal Norras ja Rootsis, et koordineerida ning standardiseerida orienteerumiskaardistamist. IOF kongressil 1965. aastal määrati esimene IOF kaardistamise komitee, mille esimeheks sai Jan Martin Larsen. Aastal 1969 Tšehhoslovakkias toimunud kaardistamiskonverentsil, kus võeti vastu kaardistamisreeglid, osales 12 IOF liikmesriiki. 1975. aastal võeti vastu uus, täiustatud reeglistik. Hetkel kehtivad kaardistamisnõuded kehtestati 2000. aastal.

Kaardi põhinõuded

Orienteerumiskaart peab olema korrektne ja loetav. Orienteerumise all mõeldakse maastikul liikumist kaardi abil, mistõttu on kaardi täpsus võistlejatele oluline, vältimaks nende ebavõrdsesse olukorda asetamist. Kaardile peaksid olema kantud kõik objektid, mida orienteeruja on võimeline metsas liikudes märkama. Kõige olulisem komponent on reljeef, mida tuleks kujutada võimalikult täpselt. Loetavuse huvides on maastiku kujutamist lubatud üldistada. Kaart peab olema orienteeritud magnetilise põhja-lõuna suuna järgi. Kaardilehe servad peavad olema põhja suunaga paralleelsed. Kompassjooned asetsevad kaardil iga 500 m järel. Joonte otstesse kantakse nooled, mis osutavad põhja suunda. Kaardil paiknevad tehisobjektid on orienteeritud põhjasuunda. Levimumad mõõtkavad orienteerumiskaardi puhul on 1:4000, 1:10 000 või 1:15 000 (näitab, et 1 cm kaardil vastab reaalsuses 15 000 cm-le ehk 150 meetrile). Mõõtkava suurendamisel tuleb kõiki tingmärke suurendada 150%.

Eesti Orienteerumisliit on koostanud kaardikoodeksi, kus on esitatud kõik kaardi visuaalsed nõuded.

Orienteerumiskaardi leppemärgid

Leppemärgid ehk tingmärgid edastavad orienteerujale peamist infot. Need jagatakse mõõtkavalisteks ja mõõtkavatuteks. Mõõtkavalised tingmärgid näitavad pindobjekte (jõed, järved, põllud, metsad) ning mõõtkavatud väiksemaid objekte (kivid, jahitornid, söödasõimed, augud, tipud).

Kaardi loetavuse lihtsustamiseks esitatakse märgid erinevate värvigruppidena.

• Must värv viitab sellele, et objektide kujunemisel on kasutuses olnud inimkäsi: asustatud ja hoonestatud alad, teerajad, aiad, tornid, söödasõimed, metsa- ja põllupiirid, kiviaiad. Erandina kuuluvad siia rühma looduslikud elemendid, näiteks kivid ja kaljud. Teedevõrk on orienteerujale oluline informatsiooniallikas, mistõttu peab see olema üheselt klassifitseeritud.
• Sinisega antakse edasi veestikuga seotud alad: sood, rabad, järved, jõed, ojad, kraavid, allikad. Musta joonega ümbritsetud veekogud ei ole normaalse veeseisu korral ületatavad.
• Pruuniga kujutatakse kaardil reljeefi, selleks kasutatakse samakõrgusjooni ehk horisontaale. Kasutatakse nii 2,5 m kui 5 m lõikevahedega jooni. Lisaks kasutatakse abihorisontaale ehk pooljooni, mille liigne kasutamine võib kaardi loetavust halvendada.
• Kollasega esitatakse põllud, niidud ja raiesmikud.
• Rohelisega näidatakse kaardil halvasti joostavaid metsaalasid. Kasutatakse kolme eritooni rohelist. Heleroheline tähendab, et on raske joosta. Keskmine roheline viitab sellele, et on raske kõndida, ning tumeroheline osutab läbipääsmatule alale.
• Valge iseloomustab väga hästi joostavat metsa
• Violetse värviga kantakse kaardile orienteerumisraja sümbolid ja legend.

  

  Orienteerumiskaardi reljeefi näidis

Välitöö

Välitöö eeldab kaardistaja head kogemust, kaardistamisreeglite tundmist ning oskust maastikku üldistada. Orienteerumiskaardi valmistamiseks on vajalik varasemate aluskaartide olemasolu. Aluskaartideks on näiteks suuremõõtkavalised topograafilised kaardid, ortofotod, aerofotod, metsanduskaardid, linnaplaanid, LIDAR-andmed ning eelnevad orienteerumiskaardid. Alates 2010. aastast kasutatakse Eestis enamasti Maa-ametist ostetud laserskaneeritud kõrgusandmeid (LIDAR). Parima lahenduse annab erinevate kaartide kombinatsioon. Kaardistamist alustades tuleb läbi viia aluskaardi usaldatavuse kontroll, mis eeldab maastiku läbi käimist antud kaardiga. Sellele järgneb aluskaardi täpsustamine ning oluliste reljeefi detailide lisamine. Välitöö märkmed tehakse kas otse aluskaardile või kasutatakse polüestrist lehti, mis katavad aluskaarti ning täpsustused skaneeritakse hiljem abilehtedelt arvutisse.

Välitöö maht sõltub maa-ala pindalast, maastikutüübist, aluskaardi kvaliteedist, aastaajast ning kaardistaja kogemusest. Eesti puhul kulub tavaliselt 1 km² maastiku kaardistamiseks 15–30 tundi. Välitöö jaoks vajaliku varustuse alla kuuluvad kompass, kaardialus, pliiats, kustukumm ning värvilised pliiatsid. GPSi kasutamine kaardistamisel on vähelevinud. Tagamaks kaardi usaldusväärsust, peab GPS-i täpsus olema vähemalt 2–5 m.

Välitöö etapid:

• joon- ja punktobjektide mõõdistamine;
• reljeefi objektide kaardile kandmine;
• mikroreljeefiga alade kaardistamine;
• taimestiku ja joostavuse kaardistamine.

Kaardijoonise tegemine

Kaardi digiteerimine toimub programmi OCAD abil. OCAD on spetsiaalne kaardijoonistamise programm, kus on kõik leppemärgid valmiskujul olemas. Välitööde käigus koostatud mustand skaneeritakse arvutisse ja joonistatakse üle. Peamine kaardi komponent on joonobjekt, näiteks kontuurjooned ja teerajad. Teise olulise osa moodustab pindobjektide täide, näiteks põllud ja halvasti läbitav mets. Kolmanda osa moodustavad kõik teised sümbolite paletis olevad objektid. Teised vähem levinud orienteerumiskaartide joonistamisprogrammid on OpenOrienteering Mapper, O-scape, Mapstudio ja Microstation. Nende programmide eelis OCAD-i ees on see, et need on lihtsamad ja tasuta. Lisaks saab internetist alla laadida kaardijoonistamise rakendusi mobiilsetele seadmetele, mis võimaldab parandusi kaardile kanda välitööd tehes. Viimast kasutatakse eelkõige sprindikaartide valmistamisel.

Kaartide trükkimine

Orienteerumiskaart trükitakse kvaliteetsele paberile, võimaluse korral veekindlale paberile erikaaluga 80–120 g/m². Kasutatakse kahte peamist trükkimismeetodit, trükkimine segatud värvidega (spot color) ning nelja põhivärviga (offset). Segatud värvide puhul kasutatakse puhtaid trükivärve, mille segamisel etteantud värvitabeli põhjal saadakse sobivad värvilahendused. PMS (Pantone Matching System) tehnoloogiat kasutades on kaartide trükkimisel valikus kuus erinevat värvi. Levinuma ofsettrüki korral rakendatakse kolme põhivärvi: tsüaniinsinist (C), fuksiinpunast (M), kollast (Y) ja musta (K), mis trükitakse enamasti iseseisvate värvidena. Rahvusvahelisi võistlusi korraldatakse ofsettrükis tehtud kaartidega. Kaardi trükikotta saatmisel aktsepteeritavad failid on EPL-, PDF- või OCAD-vormingus.

Eestis trükivad orienteerumiskaarte Printwell Systems OÜ, Emer-Pen, Canon Overall, Eesti Elektronpost ja Printcenter.

Teiste distsipliinde kaardid

• Suusaorienteerumise kaartidel on metsa läbitavus väheoluline, mistõttu seda pole kaardistatud. Sellele kaardile on omane suusaradade võrgustiku pealekandmine, mis kujutatakse rohelise värviga. Reeglistikku on lisatud on spetsiaalsed radade sümbolid.
• Rattaorienteerumise kaartidel on samuti metsa läbitavus jäetud kaardistamata, kuna võistlustel kasutatakse teeradu. Teeradade sõidetavuse põhjal on reeglitesse lisatud teeradade klassifikatsioon.