Narva Püha Antoniuse kirik
Narva Püha Antoniuse kirik oli katoliiklik kirik Narvas vanalinna lähedal aadressil Must tänav 9.[1]
Vajadus katoliikliku kiriku järele tekkis 19. sajandi teisel poolel, kui Narvasse saabus ligi tuhat kangrut Poolast Łódźi linnast.[2] 1873. aastal said Narva linna katoliiklased enda omandusse kivimaja kabeli jaoks ja korraldasid seal jumalateenistusi, kuid hoone oli liiga väike ega mahutanud kõiki soovijaid.[1]
11. detsembril 1900 eraldas linna volikogu neile tasuta krundi Peetri eeslinnas kavandatavale Antoniuse tänavale. Raha ehituse alustamiseks said nad Kreenholmi Manufaktuuri direktorilt Julius Andrelt. Kiriku projekteeris Kreenholmi arhitekt Paul Alisch.[1]
Ehitamine algas 27. juulil 1903 ja 11. novembril 1907 pühitseti kirik pühale Antoniusele. See oli uusgooti stiilis punastest tellistest hoone, mille lõunaküljel asus telkkiivriga kellatorn. Kahekorruselises telliskivimajas kiriku kõrval oli kool ja kirikuteenijate korterid.[1]
Püha Antoniuse kirikul oli oma koor ja alaline organist. Selle juures tegutses ka Püha Roosipärja Elavate Rooside vennaskond. Regulaarsed teenistused toimusid 1944. aastani.[1] Teises maailmasõjas jäi kirik purustamata, hävis vaid selle katus. Müürid lammutati kohaliku võimu algatusel 1980. aastal.[1]
Rooma-Katoliku Kiriku Narva Püha Antoniuse kogudus taastas oma tegevuse novembris 1993. Enne kogudusemaja tagastamist korraldati teenistusi Aleksandri koguduse väikeses kirikus. Praegu peab kogudus teenistusi Antoniuse kiriku abihoones aadressil Vabaduse tänav 16[3], mille teisele korrusele on ehitatud kirikusaal.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 KIRIKUD[alaline kõdulink] Narva muuseumi materjalid
- ↑ Tunne ajalugu, et su käsi hästi käiks... Põhjarannik. 23.03.2011
- ↑ "Narva Püha Antoniuse kogudus". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 24. veebruaril 2016.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Jaak Juske. Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas: kuidas Moskva olümpiamängud hävitasid Narva katoliku kiriku. forte.delfi.ee, 16. juuni 2018