Michael von Melas
| Michael von Melas | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
12. mai 1729 Radeln |
| Surmaaeg |
31. mai 1806 Týnec nad Labem |
| Auaste | Ratsaväekindral |
| Juhtinud | Kürassiirirügement nr. 6 |
| Sõjad/lahingud |
|
Michael Friedrich Benedikt von Melas (12. mai 1729 – 31. mai 1806) oli Austria väejuht, ratsaväekindral ja vabahärra, kes on peamiselt tuntud oma osaluse eest Marengo lahingus.
Sõjaväekarjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]
Michael Friedrich Benedikt von Melas sündis 12. mail 1729 Transilvaanias Radelnis Kreeka juurtega perre.[1] 1752. aastal asus ta sõjaväeteenistusse jalaväerügementi nr. 21. Selle üksuse koosseisus osales ta seitsmeaastases sõjas, kus oli feldmarssal Leopold Joseph von Dauni adjutant. 1771. aastal viidi Melas üle jalaväerügementi nr. 34, kus sai majori auastme. 1777 sai ta ooberstleitnandiks ning asus juhatama ühte grenaderipataljoni. Järgmisel aastal läks ta karabinjeerirügemetni nr. 15.[2]
1781. aasta novembris edutati Melas ooberstiks ning viidi üle kürassiirirügementi nr. 21. 1788. aastal sai ta uueks teenistuskohaks chevaux-legeri ratsaväerügement nr. 28. Selle rügemendi koosseisus võitles ta kuni 1792. aastani Syrmias ja Banatis türklaste vastu. 1788. aastal osales ta võitlustes Belgradis ja Karanzebesis. 1789. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja määrati juhtima ühte brigaadi krahv von Kinsky korpuses.[2]
Osalus Prantsuse revolutsioonisõdades[muuda | muuda lähteteksti]
1793–1794 võitles Melas Sambre ja Reini ääres Ernst von Blankensteini korpuses. 1794. aasta septembril sõdis ta Spangeni ja Oberkaili ümber. Samal aastal ülendati Melas ka feldmarssal-leitnandiks. 1. detsembril 1794 pidas Melas Zahlbachis maha lahingu Prantsuse kindral Kleberiga, keda ta suutis ka võita. Ta võttis osa Mainzi ja Mannheimi piiramistest, osaledes mõlema lahingutegevuses väga edukalt.[2]
1796. aastal viidi Melas üle Itaaliasse, kus võttis üle ühe diviisi Beaulieu armees. Lodi lahingu järel juhatas ta 4500-mehelist reservi. Pärast 30. mail Borghetto lahingus lüüa saamist taganes Melas oma üksustega Tirooli. Sama aasta juunis sai Melas lühikest aega olla Itaalias oleva Austria armee ülemjuhataja, kuna Beaulieu oli sellest ametist tagasi astunud ning uus juhataja, von Wurmser, polnud veel kohale jõudnud. Kui Wurmser armee juurde jõudis, sai Melas enda juhatada armee vasaku tiiva, mis suundus Garda järve idakaldalt Rivoli poole.[2]
Melas osales 1796. aasta septembris ka Mantua garnisoni päästmisoperatsioonis. Ta jõudis oma üksustega Mantuasse ning jäi sinna kuni linna kapituleerumiseni 1797. aasta algul.[2]
1799. aasta 3. veebruaril ülendati Melas feldzeugmeisteriks, lisaks sai ta kürassiirirügemendi nr 6 Inhaberiks. Ta määrati ka Austria Itaalia armee ülemjuhatajaks. Koostöös Vene kindral Suvoroviga saavutas ta võite Cassano, Trebbia ja Novi all. Isegi peale Vene vägede lahkumist saavutas Melas 1800. aastal prantslaste vastu võite Savigliano, Fossano ja Voltri lahingutes.[2]
1800. aasta suvel piiras Melas Genovas sisse Andre Massena Prantsuse armee. Ta arvas, et Prantsuse vägede ülemjuhataja Itaalias, Napoleon Bonaparte, tuleb Massenale appi, kuid nii ei juhtunud. Napoleon läks oma vägedega hoopis Milano poole ning võttis linna ära 2. juunil, lõigates Austria vägede põgenemisteed läbi. Melas sattus paanikasse ning käskis Genova piiramist juhtival kindralil, von Bátorkézil see lõpetada, kuid ta keeldus, sest Massena oli austerlaste käest juba alistumistingimusi küsinud. Nii juhtus, et linn alistus 4. juunil.[3]
Marengo lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Marengo lahing
Von Batorkez oli kaotanud lahingu Montebello all ning liitus Melase peavägedega. Napoleon arvas, et too proovib nüüd oma vägedega taganeda, kuid Melas asus 14. juunil 1800 hoopis rünnakule. Marengo väljadel viibis vaid 15 000 Prantsuse sõdurit, Austria armee suuruseks oli ligi 31 000 meest. Rünnakus juhtis Melas 18 000-mehelist kolonni, millega tungis otse Marengo peale, von Bátorkéz 7500 mehega tungis Castel Ceriolo poole, kus arvati valesti suur Prantsuse vägi olevat.[3]
Prantsuse väed rivistusid Marengo küla ees üles ning hoidsid austerlasi kahuritule all vapralt tagasi. Prantslastele tuli juurde ka abivägesid, kellega koos oli Napoleon. Ta nägi, et olukord on tõsine, kuna ei oodanud austerlaste rünnakut üldse ning kutsus endale abivägesid juurde. Lahing oli muutunud raskeks ka lisaks väga kuuma ilma tõttu.[3]
Kella 13:00 paiku hakkas võitlus vaibuma. Napoleon saatis oma konsuli kaardiväe von Bátorkézi vastu rünnakule, mis aga ebaõnnestus. Prantslased taganesid ning jätsid Marengo austerlastele.[3][4]
Peale sellist rasket võitlust arvas Melas, et lahing on läbi ning austerlased on saavutanud võidu. Tema alt oli lahingust juba kaks hobust lastud ning ta oli ka kätte haavata saanud. Melas läks ise Alessandriasse ning jättis vägede juhtimise oma staabiülema von Zachi õlule.[3]
See osutus aga veaks, kuna kell 15:00 paiku saabus lahinguväljale kindral Desaix abivägedega, kes asus kohe rünnakule, milles aga ise hukkus. Prantsuse jala- ja ratsaväerünnakute surve all Austria liinid murdusid ning sõdurid hakkasid põgenema. Von Zach langes vangi koos 8000 sõduriga. Hukkunuid oli Austria poolel ligi 6000.[3]
Melas mõistis, et tema armee olukord on väga raske ning palus Napoleonilt rahu, mis ka sõlmiti (Alessandria konventsioon). Prantslased said enda kontrolli alla kogu Põhja-Itaalia kuni Mincio jõeni. Melas astus armee juhikohalt tagasi ning loovutas selle kindral Bellegardile. Austuse märgiks kinkis Napoleon Melasele ühe ratsasaabli, mille oli Egiptusest toonud.[2]
Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]
Melas läks 10. jaanuaril 1803 erru ning suri 31. mail 1806 Elbeteinitzis (tänapäeval Týnec nad Labem Tšehhis).[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Michael von Melas". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Melas, Michael Friedrich Benedikt Freiherr von". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Battle of Marengo". Vaadatud 14.06.2023.
- ↑ "Austrians versus Napoleon's Guards". Vaadatud 14.06.2023.