Matteo I Visconti
Matteo I Visconti (ka Matteo Il Magno ehk Matteo Suur) (15. august 1250 Invorio – 24. juuni 1322 Milano) oli Milano valitseja aastatel 1291–1302 ja uuesti pärast Della Torrede poolt peale surutud eksiili 1311–1322.
Valituna 1287 oma vanaonu Ottone Visconti abiga nn rahvakapteniks (Capitano del Popolo), õnnestus Matteol esialgne pooleaastane ametiaeg venitada tänu korduvale tagasivalimisele viieks aastaks – kuni aastani 1302.
Ettenägeliku ja osava poliitikuna ning keiser Heinrich VII abiga seadustas Matteo Viscontide võimu Lombardia linnade üle. Keiser andis talle ka keiserliku vikaari ja Signore di Milano (1313–1322) tiitli.
Sooviga saada väärilist aadliseisust oma suguvõsale, mis oli vana ja auväärne, kuid omas vaid vikondi tiitlit (millest tuleneb ka Viscontide nimi), korraldas Matteo Visconti oma poja Galeazzo abielu Beatrice d'Estega ning pani ka tütred mehele tolleaegsetele tähtsatele ja võimukatele poliitikutele.
Matteo I Visconti valitsemisaeg oli Milano jaoks õitsenguperiood, mil leidis aset kaubanduslik ekspansioon Piacenza, Bergamo, Como, Cremona, Alessandria, Tortona, Pavia, Vercelli ja Novarra suunas.
| Eelnev Ottone Visconti |
Milano valitseja 1287(1294)–1302 1311–1322 |
Järgnev Galeazzo I Visconti |