Mary Celeste

Allikas: Vikipeedia
Mary Celeste

Mary Celeste on hüljatud kummituslaev, mis leiti Portugali ranniku lähedalt 1872. aastal. Laeva tegelik saatus on tänapäevani lahtine, enamik spekulatsioone toetub Abel Fosdyki paberitele. Mary Celeste'i lugu on sageli esitatud arhetüüpse loona kummituslaevadest.

Laev ja selle hülgamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mary Celeste oli 31 meetri pikkune brigantiin. See ehitati Nova Scotias Spenceri saarel 1861. aastal, kandis algselt nime Amazon ning oli esimene suur alus, mis Nova Scotias tehtud. Laeva esimene kapten suri kohe oma esimese merereisi alguses. Sellele järgnes mitu ebaõnnestunud reisi, levis kuuldus laeva õnnetust aurast ja laev vahetas seetõttu mitu korda omanikku. 1869. aasta algul sõitis laev Nova Scotia lähistel Glace'i lahel tormiga madalikule, seejärel müüdi alus ameeriklastele, kes panid sellele nimeks Mary Celeste.

7. novembril 1872 võttis laev kapten Benjamin Briggsi juhtimisel pardale lasti tööstuslikku alkoholi, mis pärines firmalt Meissner Ackermann & Coin, ning asus merereisile New Yorgist Itaaliasse Genuasse. Lisaks seitsmele meeskonnaliikmele oli laevas ka kaks reisijat: kapteni naine Sarah ja nende kaheaastane tütar Sophia Matilda.

4. detsembril samal aastal (mõningatel andmetel 5. detsembril) nähti Mary Celeste'i laeva Dei Gratia pardalt. Seal oli kapteniks David Reed Morehouse, kes tundis ka Mary Celeste'i kaptenit. Dei Gratia oli New Yorgist teele asunud seitse päeva pärast Mary Celeste'i lahkumist. Olles laeva kaks tundi põhjalikult uurinud, otsustas Dei Gratia meeskond, et laev triivib, kuigi polnud saatnud välja mingeid hädaabisignaale.

Oliver Deveau, Dei Gratia tüürimees, saatis Mary Celeste'i pardale väikese paadiseltskonna. Nood leidsid eest mahajäetud, ent igati heas sõidukorras laeva. Samuti raporteeris Deveau, et "kogu laev oli segamini ja märg". Seal leidus vaid üks töökorras pump, tekkidel oli palju vett, samuti oli 3,5 jala sügavune veekiht laeva põhjas. Laoruum oli avatud, kell rikkis ja kompass katki, sekstant ja merekronomeeter aga kadunud, mis andis veelgi kinnitust sellele, et laev oli maha jäetud. Ainus päästepaat näis olevat pigem rahulikult alla võetud kui sealt kiiruga rebitud.

Kogu laevalast ühtekokku 1701 barreli alkoholiga oli puutumata, kuigi kui kõik viimaks Genuas ümber laaditi, selgus, et 9 barrelit oli puudu. Pardal oli ka poole aasta jagu toidu- ja joogivarusid. Kõik laevadokumendid peale kapteni logiraamatu, olid kadunud. Kapteni viimane sissekanne oli kuupäevaga 24. november ning tollaseks asukohaks oli märgitud 100 miili Assooride saartest läänes. Laeva viimane maabumiskoht oli Santa Maria saar Assooridel, kuhu jõuti 25. novembril.

Dei Gratia meeskond jaotati pooleks, et Mary Celeste Gibraltari väina toimetada, kus kuulduste kohaselt olevat meeskond kohtult julguse ja oskuste eest tublisti kiita saanud. Tähtis kohtuametnik Frederick Solly Flood taandas need kuuldused siiski tavalisteks päästetöödeks ja kolme Dei Gratia meest süüdistas ta ka pettustes. Lõpuks anti võimude poolt Dei Gratia meeskonnale siiski üle auhinnaraha, mis jäi aga loodetust tublisti väiksemaks, kuna teatud osi meeskonna tööst ei saanud kohus heaks kiita.

Laeva meeskonna ja reisijate saatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitte kedagi Mary Celeste'i reisijatest ega meeskonnaliikmetest pole leitud ja nende saatusest pole midagi teada, ehkki spekuleeritud on neil teemadel palju.

1873. aasta algul tuli teade, et Hispaania rannikule oli triivinud kaks päästepaati, millest ühes oli üks surnukeha ja USA lipp ning teises viis surnukeha. On väidetud, et need olidki Mary Celeste'i meeskonnaliikmed, ent kuna laipu lähemalt ei uuritud, pole see väide kinnitust leidnud.