Mary Celeste

Allikas: Vikipeedia
Mary Celeste

Mary Celeste on hüljatud kummituslaev, mis leiti Portugali ranniku lähedalt 1872. aastal. Laeva tõeline saatus on tänapäevani lahtine, enamik spekulatsioone toetub Abel Fosdyk'i paberitele. Mary Celeste'i lugu on sageli ära toodud kui arhetüüpset lugu kummituslaevadest.

Laev ja selle hülgamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mary Celeste oli 31 meetri pikkune brigantiin. See ehitati Nova Scotias Spenceri saarel 1861. aastal, kandis algselt nime Amazon ning oli esimene suur alus, mis Nova Scotias tehtud. Laeva esimene kapten suri kohe oma esimese merereisi alguses. Sellele järgnes mitmeid ebaõnnestunud reise, levis kuuldus laeva õnnetust aurast ning vahetas seetõttu mitmel korral omanikke. 1869. aasta algul sõitis laev Nova Scotia lähistel Glace`i lahel tormiga madalikule, müüdi järgnevalt ameeriklastele, kes muutsid selle nime Mary Celeste'ks.

7. novembril 1872. aastal võttis laev kapten Benjamin Briggsi juhtimisel pardale lasti tööstuslikku alkoholi, mis pärines firmalt Meissner Ackermann & Coin ning asus merereisile New Yorgist Itaaliasse, Genuasse. Lisaks seitsmele meeskonnaliikmele olid laevas ka kaks reisijat: kapteni naine Sarah ning nende kaheaastane tütar Sophia Matilda.

4. detsembril samal aastal (mõningatel andemetel 5. detsembril) nähti Mary Celeste`i laeva Dei Gratia pardalt. Seal oli kapteniks David Reed Morehouse, kes tundis ka Mary Celeste`i kaptenit. Dei Gratia oli New Yorgist teele asunud 7 päeva pärast Mary Celeste'i lahkumist. Olles laeva kaks tundi põhjalikult uurinud otsustas Dei Gratia meeskond, et laev triivib, kuigi polnud saatnud välja mingeid hädaabisignaale.

Oliver Deveau, Dei Gratia tüürimees, saatis Mary Celeste`i pardale väikese paadiseltskonna. Nood leidsid eest mahajäetud, ent igati heas sõidukorras laeva. Samuti raporteeris Deveau, et "kogu laev oli segamini ja märg". Seal leidus vaid üks töökorras pump, tekkidel oli palju vett, samuti oli 3,5 jala kõrgune veekiht laeva põhjas. Laoruum oli avatud, kell rikkis ning kompass katki, sekstant ja merekronomeeter aga kadunud, mis andis veelgi kinnitust sellele, et laev oli maha jäetud. Ainus päästepaat näis olevat pigem rahulikult alla võetud kui sealt kiiruga rebitud.

Kogu laevalast ühtekokku 1701 barreli alkoholiga oli puutumata, kuigi kui kõik viimaks Genuas ümber laaditi, selgus, et 9 barrelit oli puudu. Pardal oli ka poole aasta jagu toidu- ja joogivarusid. Kõik laevadokumendid, peale kapteni logiraamatu, olid kadunud. Kapteni viimane sissekanne oli kuupäevaga 24. november ning tollaseks asukohaks oli märgitud 100 miili Assooride saarestikust läänes. Laeva viimane maabumiskoht oli Santa Maria saar Assooridel ning sinna jõuti 25. novembril.

Dei Gratia meeskond jaotati pooleks, et Mary Celeste Gibraltari väina toimetada, kus kuulduste kohaselt olevat meeskond kohtult julguse ja oskuste eest tublisti kiita saanud. Tähtis kohtuametnik Frederick Solly Flood taandas need kuuldused siiski tavalisteks päästetöödeks ning kolme Dei Gratia meest süüdistas ta ka pettustes. Lõpuks anti võimude poolt siiski Dei Gratia meeskonnale üle auhinnaraha, mis jäi aga algsest tublisti väiksemaks, kuna mõningaid osi meeskonna tööst ei saanud kohus heaks kiita.

Laeva meeskonna ja reisijate saatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitte kedagi Mary Celeste'i reisijatest ega meeskonnaliikmetest pole kunagi leitud ning nende saatust ei pruugigi kunagi teada saada, ehkki spekuleeritud on neil teemadel palju.

1873. aasta algul tuli raport, et Hispaania rannikule oli triivinud kaks päästepaati, millest ühes oli üks surnukeha ja USA lipp ning teises viis surnukeha. On väidetud, et need olidki Mary Celeste meeskonnaliikmed, ent kuna laipu lähemalt ei uuritud, pole see väide tõestust leidnud.