Markus

Allikas: Vikipeedia
Markus. Skulptor Donatello

Markus on Markuse evangeeliumi kirjutaja, kes hukati 67. aastal. Arvatakse, et oli Aleksandria kiriku rajaja ja selle esimene piiskop (Aleksandria paavst). Suri märtrina.

Markus on kirjutajate, notarite, müürseppade, ehitustööliste, korvi- ja vaibapunujate, klaasseppade ja klaasimaalijate, notarite ning vangide kaitsepühak. Temalt palutakse abi sammaspoole, mitmesuguste valude ja äkilise surma vastu. Markuse sümboliteks on raamat, pärgamendirull, kirjutussulg, piiskopirüü. Martsipani peetakse Markuse leivaks.

Ikonograafias kujutatakse evangelist Markust lõviga või lõvina. Markuse kui sõnumitooja rollile osutab tiivuline lõvi, Markuse tähtsaim atribuut.

Markus on teise evangeeliumi autor. Markuse ema maja Jeruusalemmas külastasid Jeesuse esimesed jüngrid (on peetud võimalikuks, et samas majas toimus ka Püha õhtusöömaaeg). Pärast Kristuse taevasseminekut rändas Markus koos apostlite Peetruse, Pauluse, Barnabase ja Sauluse seltsis mööda maad ja levitas kristlust (Apostlite teod 12:25, 13:5, 15:37-39). Markus hülgas Pauluse teel Küprosele ja naasis Jeruusalemma. Seetõttu keeldus Paulus teda uuele reisile kaasa võtmast. Koostöö Barnabasega aga laabus ning Markus tegutses misjonärina mõnda aega ka Küprosel.

Seejärel sai Markusest Peetruse jünger ja ta töötas Roomas Peetruse sekretärina. Peetrus ütles tema kohta “mu poeg Markus”. Pärimuse järgi oli Peetrus see, kes rääkis Markusele Jeesuse eluloost, tuletas meelde Jeesuse sõnu ja tegusid. Püha Peetruselt kuuldu põhjal olevatki Markus oma evangeeliumi kirja pannud. Peetakse võimalikuks, et Markus mainib evangeeliumis iseennastki. Nimelt räägib ta ainsa evangelistina noormehest, kes viibis Jeesuse vahistamise juures. Noormeest ei saadud kinni võtta, sest ta puges särgist välja ning põgenes. (Mk 14:51-52 j)

Pärast Roomast lahkumist jõudis Markus Egiptusesse. Väidetavalt sai temast Aleksandria kiriku rajaja ning Aleksandria esimene piiskop. Arvatakse, et Markus suri Aleksandrias märtrisurma Nero valitsemisajal 67. aastal. Markus olevat otse altari ees kinni võetud, teda köie otsas lohistatud ja lõpuks surnuks pekstud (või kägistatud). Pärast Markuse surma puhkenud äikesetorm, paganausulised põgenenud ja kohalikud kristlased saanud tema surnukeha maha matta.

Ühe legendi järgi jutlustanud Markus kord Aadria mere kallastel ja tema laev kandunud suure tormi tõttu laguunidesse. Seal ilmutanud end ingel, kes kuulutas: “Siia kerkib sinu auks kord suur linn (Veneetsia).” Mitu sajandit hiljem, aastal 828 viisid meremehed Markuse säilmed Veneetsiasse. Tema uuele matmispaigale püstitati kabel ja Markus kuulutati Veneetsia kaitsepühakuks.

Eesti rahvakalendris on markusepäev 25. aprillil.