Markasiit

Allikas: Vikipeedia
Markasiit
MarcassiteII.jpg
Omadused
Keemiline valem FeS2
Mineraaliklass sulfiidid
Molekulmass 119,98
Värvus värske murdepind tina värvi, kahvatatu pronkskollane, õhuga kokkupuutel aja jooksul tumeneb.
Kõvadus 6...6,5
Süngoonia ortorombiline
Kriips must, hallikasmust
Läige metalne[1][2][3]
Kristallooptilised omadused

Markasiit on mineraal, mille koostiseks on raudsulfiid (FeS2). Markasiidi molekulivalem on küll täpselt sama mis püriidil, kuid tema kristallstruktuur on erinevalt püriidi kuubilistest kristallidest ortorombilised (risttahuka kujulised ühikrakud). Nii püriidi kui markasiidi kristallstruktuurile on ühine see, et nad mõlemad sisaldavad disulfiid S22- iooni, milles väävli aatomid on omavahel seotud lühikeste sidemetega. Püriidi ja markasiidi kristallstruktuuride erinevus tuleneb väävli dianioonide erinevast paigutusest ümber Fe2+ katioonide. Markasiit on kergem ja rabedam kui püriit. Markasiiditükid kipuvad oma kristallstruktuurist tulenevalt tihti murenema ja tükkideks lagunema. Teda ei saa hästi noaga kraapida sarnaselt näiteks tinale.

Markasiidi värske murdepind on kahvatukollane, peaaegu valget värvi ning metalse läikega. Aja jooksul see tuhmub ning muutub tumedamaks kollakaks-pruunikaks värvuseks. Markasiidiga tõmmatud kriips on must. Ta moodustab lapergusi, tabulaareid kristalle, mis kokku liitunununa võivad meenutada natuke kukeharja.

Markasiidikristallid (3.3 x 2.1 x 1.4 cm)
Poolitatud kerakujuline markasiit Prantsusmaalt. Näha on kiirjat sisestruktuuri

Üldiselt on markasiit liiga rabe, et seda kasutada vääriskividena. Kuid vahel võib kohata vääriskive, mida nimetatakse markasiidiks, kuid mis suure tõenäosusega on siiski püriit. Kuna nimetust "markasiit" kasutati vanasti nii püriidi, markasiidi kui ka kõigi teiste raudsulfiidide kohta üldiselt[4] siis sellest võibki tuleneda püriidi mõnikord markasiidiks nimetamine. Kitsam, teaduslik definitsioon ja määratlus on tulnud hiljem (teaduslik redefinitsioon aastal 1845)[2].

Esinemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Markasiit tekib tavaliselt madalatel temperatuuridel tugevalt happelises keskkonnas. Markasiiti võib leida settekivimitest (kiltkivi, lubjakivi ja kivisüsi) ning samuti ka madalatemperatuurilistest hüdrotermilistest kohtadest. Markasiidiga sarnanevateks mineraalideks on näiteks püriit, pürrotiit, galeniit, sfaleriit, fluoriit, dolomiit ja kaltsiit.[1]

Markasiit võib moodustada erinevates setteliste kivimites muguljaid agregaate, konkretsioone ja kristalle. Markasiidimoodustiste kuju võib olla leiukohale spetsiifiline ja selgelt eristatav. Markasiit moodustub ka pürrotiidi või kalkopüriidi keemilisel muundumisel.

Keemiline muundumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Markasiit reageerib niisketes tingimustes aktiivsemalt kui püriit ning moodustab veega reageerides raud(II)sulfaadi ja väävelhape. Vettsisaldav raudsulfaat on sinakas mineraal, mida nimetatakse melanteriidiks ehk raudvitrioliks (FeSO4·7H2O).[5]

Geoloogilistes kogudes võib suure õhuniiskuse korral tulla ette markasiidi reageerimist õhus oleva vee ja hapnikuga, mille tulemusel markasiidis olev väävel oksüdeerub ja liitub vee molekulidega, moodustades väävelhappe, mis võib hakata mineraali ümbrust söövitama ja reageerima teiste kogus olevate mineraalinäidistega. Sellise reaktsiooni tekkimise vältimiseks piisab õhuniiskuse hoidmisest alla 60%.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Handbook of Mineralogy
  2. 2,0 2,1 Mindat.org
  3. Webmineral data
  4. CNRTL (in French)
  5. Klein, Cornelis and Cornelius S. Hurlbut, Manual of Mineralogy, Wiley, 20th ed. 1985, p.286 ISBN 0-471-80580-7
  6. http://www.nps.gov/history/museum/publications/conserveogram/11-02.pdf NPS Storage Concerns For Geological Collections, Conserv-O-Gram, April 1998