Marcus Antistius Labeo
Marcus Antistius Labeo (54 eKr – 10 või 11 pKr) oli Vana-Rooma kirjanik ja õigusteadlane. Ta on tuntumaid Rooma juriste, kes tegutses Augustuse valitsemisajal. Labeo oli plebeilist päritolu samniitide regioonist. Tema isa oli Quintus Antistius Labeo, kes oli samuti õigusteadlane ning tuntud Julius Caesari ühe mõrvarina.
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Labeo sai põhjaliku hariduse eri teadusharudes, eriti grammatikas, filosoofias ja õigusteaduses. Labeo õpetaja oli Gaius Trebatius Testa, kes oli oma aja üks olulisemaid õpetlasi ning Cicero ja Julius Caesari lähedane sõber. Testa oli hiljem ka Augustuse nõuandjaks, kuid keeldus ametniku karjäärist ning pidas sõjaväelise tribuuni ametit[1].
Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Marcus Antistius Labeo oli enda poliitiliste veendumuste kohaselt vabariiklane ja tõusis riiklikel ametikohtadel kiiresti preetori ametini. Tema karjäär ei edenenud, kuna ta ei varjanud enda antipaatiat kehtiva režiimi suhtes ja tema tõredad väljaütlemised ei leidnud suurt poolehoidu. Kuigi temast pidi saama konsul, sai tema eelnevate väljaütlemiste tõttu konsulaadikoha keiser Augustuse käsul hoopis Gaius Ateius Capito. Järgmisel aastal pakkus Augustus talle konsulaadikohta, ent Labeo lükkas selle tagasi, kuna oli solvunud talle tehtud ülekohtu pärast[2].
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
Labeo oli viljakas kirjanik – temast jäi maha u 400 teost. Teistelt Rooma juristidelt on teada tema raamatute pealkirjad "De iure pontificio libri XV", "Epistulae" 'Kirjad, "Pithana" (üksikjuhtumite kohta tehtud järelduste kogum), "Responsa" (vastused, mis moodustavad kohtuotsuste kogumi) ja "Probabilium lib. VIII." (iseäralik teos, milles olid kokku võetud tolleaegsed juriidilised definitsioonid). Labeo oli lisaks ka Kaheteistkümne tahvli seaduste kommentaaride autor.
Tema õigusteaduse töödes oli ta iseseisev mõtleja ja uuendaja. Pärast tema surma avaldati "Libri posteriores" 'Surmakaardid' ehk u 40 osa 10 raamatus. Labeo kohta säilinud info on peamiselt kaudne.
Prokuliaanide ja Sabiinide koolkond[muuda | muuda lähteteksti]
Esimese õigusteadusliku koolkonna, prokuliaanide koolkonna, rajas Labeo, kes oli Serviuse õpilase Trebatiuse õpilane. Oma nime sai koolkond Labeo õpilase Proculuse järgi (D. 1, 2, 2, 52; 53). Ka näiteks Celsus ja Nerva kuulusid prokuliaanide hulka. Prokuliaane peeti uuendusmeelsemateks, sest nemad järgisid Serviuse traditsiooni, mille kaudu tuli Rooma õigusteadusesse eelklassikute loomuõiguslikku traditsiooni asendav süstemaatiline mõtlemine.[3] Servius ja tema õpetust edasi kandvad prokuliaanid võtsid skeptikute filosoofiliselt koolkonnalt üle mõtlemise instituutides ja loogilised tuletused ning kasutasid grammatilist tõlgendamist (lähtumine seadusetekstist).[4] Seega võib neid nimetada hilisema seaduspositivismi eelkäijateks.
Teise 1. sajandil tekkinud koolkonna, sabiniaanide, rajajaks nimetab Pomponius (D. 1, 2, 2, 47; 48) Capitot. Nime sai koolkond teise juhtiva juristi Masurius Sabinuse (1. saj pKr) järgi. Sabinus oli mõjukas Rooma jurist, kes sai Tiberiuse ajal ius respondendi.[5] Tõenäoliselt sai temast 22. aastal sabiniaanide (ehk nagu neid sel ajal nimetati – kassiaanide[6]) koolkonna pea ning hiljem sai koolkond tema järgi endale ka nime. Tema peateos on "Libri tres iuris civilis", mis on üles ehitatud vastavalt Sabinuse süsteemile: pärimisõigus, isikute õigus, käibetehingud, lubamatud teod ja alusetu rikastumine. Seda süsteemi kasutavad Sabinuse teose kommentaarides ka hilisemad juristid (nt Paulus ja Ulpianus).
2. sajandi keskpaigaks olid alguses väga vastandlike põhimõtetega koolkondade erinevused ühtlustunud. Kuigi teatav põhimõtete ühtlustumine toimus koolkondade kõrvuti eksisteerimise tulemusena, oli see põhiliselt sabiniaan Salvius Iulianuse[7] teene. Talle andis keiser Hadrianus korralduse võtta kokku kõik eelnevad preetorite ediktid ning koostada edikti lõplik redaktsioon, mis sai nime Edictum perpetuum ("Igavene edikt", u 130. a pKr). Seda koostades ühendas Iulianus mitu erinevat asja. Esiteks käsitles ta ius honorarium’it, preetorite õigust, koos ius civile’ga ühtse õigusena (ius).[8] Teiseks ühendas Iulianus ediktiredaktsiooni koostades kahe õigusteadusliku koolkonna põhimõtted. Nimelt võttis ta üle hilisest vabariigist (Serviuselt) pärineva õigusmõtlemise formaalsetes instituutides ning ühendas selle sabiniaanide loomuõiguslike põhimõtetega. See võimaldas hiljem Gaiusel[9] "Institutsioonides" esitada õigust vabana tegelikest, faktilistest normidest, vormelitest ja kehtiva õiguse allikate süsteemist (ius civile – ius honorarium).[10][11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ P. Bonfante (1930). Rooma õiguse ajalugu. Tartu. Lk 337-338.
- ↑ Tac. Ann. iii. 75; Pomponius in fr. 47, Dig. i. 2.
- ↑ E.Ilus (2000). "Rooma eraõiguse alused". Tallinn. Lk 41.
- ↑ O. Behrends (1995). "Servius Sulpicius Rufus. – Juristen. Ein biographisches Lexikon. Von der Antike bis um 20. Jahrhundert". München. Lk 562-563.
{{raamatuviide}}: eiran tundmatut parameetrit|toimetus=(juhend) - ↑ E.Ilus (2000). "Rooma eraõiguse alused". Tallinn. Lk 35-36; 38-42.
- ↑ O. Behrends (1999). "Skript zur Vorlesung römische Rechtsgeschichte". Göttingen. Lk 26.
- ↑ O. Behrends (1999). "Skript zur Vorlesung römische Rechtsgeschichte". Göttingen. Lk 28.
- ↑ O. Behrends (1999). "Skript zur Vorlesung römische Rechtsgeschichte". Göttingen. Lk 23.
- ↑ Gaius (AD 161). "Institutsioonid". Rooma.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Detlef Liebs (1976). "Rechtsschulen und Rechtsunterricht im Prinzipat" – Raamatute seeriast "Aufstieg und Niedergang der römischen Welt" II osa. 15 kd. Berlin. Lk 222.
- ↑ Hesi Siimets-Gross (2002). Juridica IX artikkel "Rooma õigusteaduse kujunemine ja õitseng". Tartu: Juridica. Lk 626-634.