Lont

Allikas: Vikipeedia

Lont (proboscis) on looma kehaosa, mis on evolutsiooni käigus kujunenud ülamoka või ülahuule ja nina liitumisel. Suurimetajad kasutavad lonti lisaks hingamisele ja haistmisele ka kompimis- ja haaramiselundina, veeammutaja ja puhastamiselundina. Lont on loomale peamine toitumisvahend. Toit ei liigu küll otseselt londi kaudu, kuid selle abil toimetatakse toidupalad, rohttaimed ja ka joogivesi suhu. Salaküttide püünistes vmv. londi kaotanud elevant on määratud piinarikkale näljasurmale. Üksnes varajases nooruses ei vaja elevandipoeg toitumisel lonti, kuna emapiima imeb ta suuga.

Lont on ka tõhus kaitserelv ning töövahend, mille abil võib tõsta kujuteldamatuid raskusi. Samas võib elevandi lonti mõneti võrrelda inimese käega, arvestades täpsust ja osavust, mida loom seda elundit kasutades ilmutab. Värskemate uuringute kohaselt on looma lont ka oluline suhtlemisvahend, eriti karja juhi signaalide ja poja eest hoolitseva emaslooma jaoks. Selle abil saab armastatud kaaslast hellitada ja miks mitte ka peremeest või tööandjat tänada. Loomaaia elevandid saavad selle multifunktsionaalse kehajätke abil talitajalt paremaid palasid norida, tsirkuseloomad aga pallide ja rõngastega osavalt trikitada. Londi otsaga võib loom maasta tõsta isegi mahakukkunud münte ja nööpe.

Väiksema londitaolise ninaga loomi on laias maailmas veel mitmeid (nt taapirid, lonthülged), kuid nende "londid" pole nii pikad ja paindlikud. Mitmel muul moel etteulatuvaid loomade näosi, mis moodustuvad nina(miku)st, üla- ja alalõuast nimetatakse koonudeks. Eelkõige kasutatakse seda terminit koerlaste puhul.

Tuntumad londiga loomad on aafrika elevant ja india elevant, väljasurnud olenditest meriteeriumid ja mitmete eri ajastute mammutid.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]