Kehakeel

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigutuste ja pooside abil antavatest peamiselt ebateadlikest signaalidest; viipekeele osa kohta vaata artiklit Kehakeel (viipekeel).

Kehakeel (body language) on pseudoteaduslik tõlgendusraamistik mis käsitleb mitteverbaalset suhtlemist. "Kehakeelde" kuuluvad anekdootlikud seigad kehalise käitumise tõlgendamisest ja väärtõlgendused mitteverbaalse suhtlemise uurimise varajastest saavutustest.

Kehakeele mõiste[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ungari-Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok leidis[1], et see "võrreldamatult vulgaarne" mõiste pärineb eksimatult semiootilisest kontekstist, Israel A. Latif'i 1934. aasta uurimusest, milles räägitakse imiku roomamisest lutipudeli poole kui "kogu-keha keelest" (whole-body language)[2]. 1930ndatel, enne kommunikatsiooniteooria tekkimist, ei eristatud veel keele ja kommunikatsiooni mõisteid, mistõttu Ameerika kirjanik Julius Fast võttis selle termini kasutusele lühendatud kujul ja avaldas samanimelise raamatu, Body Language (1970)[3], millest saab alguse pseudeteaduslik või anekdootlik kehakeele-diskursus.

Keelelisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kehakeele mõiste iseenesest on ekslik, sest mitteverbaalne suhtlemine ei vasta Charles W. Morrise viiele keele tingimusele[4]; nimelt ei kanna kehakeele-märgid alati ühist tähendust paljude tõlgendajate jaoks ja ei ole ühtedel viisidel kombineeritavad ja teistel viisidel mitte[5]. Mitteverbaalse suhtlemise uurimise pioneer Ray L. Birdwhistell nentis, et arvamine nagu oleks igal žestil "päris" tähendus nagu "sõnadel" peaks olema, lähtub keeleteaduslikust naiivsusest ja kui uurija üritaks luua mingisugust "sõnastikku" kõikidest kehaliigutustest ja nende tähendustest siis ta avastaks, et enamus inimesi on kineesiliselt kirjaoskamatud ja liiguvad vigaselt[6]. Thomas A. Sebeok soovitab selliseid metafoorilisi väljendeid nagu "kehakeel", "lillede keel", "mesilaste keel", "ahvide keel" jne vältida[7]. "Kehakeele lugemine" on ka keeleliselt ebakorrektne, sest nt loomulikus keeles sõnumi tõlgendamise puhul ei öelda "ma lugesin ta keelest, et...".

Kehakeeleõpikute väärtõlgendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aimekirjanduslike kehakeeleõpikute lugemise tuleb meeles pidada, et need on kirjutatud kindlal ajal ja kindlas kohas. Näiteks ühe mõjukaima autori, Allan Pease'i, õpik on kirjutatud 1980ndate alguses, Austraalias ja müügimeeste huvisid silmas pidades. Sellise kultuurikonteksti tõttu sisaldab tema õpik ka tähelepanekuid mis vastavad rohkem tolle aja (Austraalia) müügikonsultantide käitumisele ametlikel koosolekutel kuiet nt tänapäeva eestlase käitumisele tema igapäevaelus. Allpool on mõned valitud näited väärtõlgendustest mida enamus aimekirjanduslikke kehakeeleõpikuid sisaldavad.

Käte ja jalgade ristamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allan Pease väidab, et käte ja jalgade ristamine pärineb lapsepõlves asjade taha peitumisest ja kujutab endast katset "peita" end ebameeldiva olukorra eest. Pease on kindel, et käte rinnale ristamine väljendab närvilisust ja negatiivset või kaitsvat suhtumist või, alternatiivselt, kaitseb keha külma ilma eest[8]. Samal aastal avaldas USA kunstiajaloolane Henry Maguire uurimuse Bütsantsi kunstist[9], milles ta leidis, et ikoonimaalil neljakümnest Sebaste märtrist tähendasid rinnale ristatud käed kas seda, et figuurid vaikisid või olid surnuks külmunud[10]. Sõltumatult sellest, kas Pease mugandas selle tõlgenduse Maguire'i tööst või mõtles ise välja, on tema õpik mõjutanud lugematute pahaaimamatute lugejate käitumist ja soovitanud käsi mitte rinnale ristata. Tänapäeva psühholoogid soovitavad käte rinnale ristamist mitte üle tõlgendada, eriti kui toolil puuduvad käetoed, sest selles olukorras tõuseb käte ristamise sagedus käte puhkamise viisina[11].

Mehrabiani müüt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mehrabiani müüt on umbes järgnev: "suhtlemise mõju on 7% verbaalne (sõnad), 38% vokaalne (hääle tugevus, toon, rütm jne.) ja 55% kehakeel (põhiliselt näoilme)". California Ülikooli psühholoogia emeriitprofessor Albert Mehrabian uuris 1960ndate lõpul nö kanali-usaldusväärsuse (channel reliance) põhimõttel meeldivust, mõõtes ühe ja sama reklaamteksti mõju ainult tekstina, ainult häälena ja ainult videopildina. Selliste uurimuste põhjal lõi ta üldistatud võrrandi: "Kogu meeldivus = 7% verbaalne meeldivus + 38% vokaalne meeldivus + 55% näoline meeldivus." Tema viga oli neid tulemusi pidevalt korrata, nii tavalugejale mõeldud kehakeeleõpikus[12] kui ka teadlastele mõeldud tehnilises raamatus[13], mistõttu sellest sai nö linnamüüt (urban myth). Käesoleva sajandi algul selgitas Mehrabian oma kodulehel, et tema võrrand tuletati psühholoogilistest katsetest mis tegelesid tunnete ja suhtumise (nt meeldivuse-ebameeldivuse) suhtlemisega[14] ja on rakendatav ainult tunnetest ja suhtumisest kõnelemise kontekstis. Enamus eelmise sajandi lõpu aimekirjanduslikke kehakeeleõpikuid sisaldavad nö "Mehrabiani reeglit" ja esitavad seda tõsiasjana.

Silmad on hinge peegel[muuda | redigeeri lähteteksti]

See käibeväljend on laialdaselt tuntud ja viitab ülanäo väljenduslikkusele (sj silmad ise ei mängi nii olulist rolli kui kulmud ja silmaümbrused). Väljend ise on tõenäoliselt pärinenud Cicero'lt, kes kirjutas raamatus Kohustustest (De Officiis), et nägu on hinge peegel, sest see on ainus osa kehast mis on võimeline kuvama nii palju väljendusi kui on emotsioone, ja silmad omakorda valitsevad nägu[15] (teisele inimesele näkku vaadates orienteerutakse silmadele). Cicero käsitluses oli see osa antiiksest füsioloogiast, mille järgi silmad, kõrvad ja muud tajumodaalsuset (kokku viis "sõnumikandjat") on "hinge aknad"[16] ja nägu hinge peegel. Sageli seostatakse (eriti USA evangeelses kristluses) seda ütlust järgneva Uue Testamendi katkendiga: "Silm on ihu lamp [valgus]. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?" (Matteus 6: 22-23)[17].

Siiras naeratus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sugugi mitte kõik "kehakeelde" kuuluvad tõlgendused pole anekdootlikud või ilma igasuguse teadusliku aluseta. Kindel osa on ekslik lihtsalt teaduse aeglase edasiarenemise tõttu. Näiteks eristus siira ja teeseldud naeratuse vahel pärineb Prantsuse neuroloogi Duchenne de Boulogne'i tööst, mistõttu siirast naeratust nimetatakse sageli "Duchenne'i naeratuseks". Duchenne tegi elektro-füsioloogiliste katsetuste tulemusel kindlaks, et tõelist õnnetunnet väljendav naeratus ei kasuta ainult suu-lihaseid vaid ka silma-lihaseid[18] ja loob silmade ümber väikesed kortsud - "naerukurrud" või "varesejalad". Rootsi anatoomik Carl-Herman Hjortsjö omakorda õppis tahtlikult kontrollima oma näolihaseid[19] ja leidis ainult ühe näolihase mida ei saa tahtlikult kontrollida - ülalautõstur (levator palpebrae superioris), mis on seotud siirast naeratust tekitava silmasõõrlihasega (musculus orbicularis oculi)[20]. Alles 2013. aastal tõestasid uurijad, et olulisel vähemusel inimestest on võime kuvada Duchenne'i naeratust tahtlikult[21]. Kuigi Allan Pease on juba "lõpliku" kehakeeleõpiku (The Definitive Book of Body Language) juba kirjutanud, on mitteverbaalse suhtlemise teaduslik uurimine kaugel lõpetatusest.

Eestikeelsed aimekirjanduslikud kehakeeleõpikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Nierenberg, Gerard I. 1997. Kuidas lugeda kehakeelt. Koos Henry H. Caleroga; tõlkinud ja eessõna Anne Tuurand. Tallinn: Tuurand. [1]
  • Susan Quilliam. "Lapse kehakeel. (Nõuandeid laste paremaks mõistmiseks)." Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk. Toimetanud Kalle Kurg. Tallinn, Varrak 1997. 128 lk. ISBN 9985-3-0118-8
  • James, Judy 1998. Kehakõne: kuidas endast positiivne mulje jätta. Inglise keelest tõlkinud Tiit Kändler. Tallinn: TEA Kirjastus. [2]
  • Tuurand, Anne 1999. Ülekuulatava kehakeele jälgimise metoodika. Tallinn: A. Tuurand. [3]
  • Topf, Cornelia 2000. Kehakeel ja edukas karjäär: töövestlused. Suhtlemine kolleegidega. Ülemus ja alluvad. Koosolekud. Kõned ja presentatsioonid. Suhtlemine klientidega. Tõlkinud Eve Paikre. Tallinn: Odamees. [4]
  • Pease, Allan 2001. Kehakeel: kuidas žestide järgi mõtteid lugeda. Inglise keelest tõlkinud Kalev Lattik. Tallinn: Ühiselu. [5]
  • Morris, Desmond 2002. Intiimkäitumine. Tõlkija ja järelsõna: Ilmar Palli. Tallinn: Mondo. [6]
  • Enäkoski, Ritva 2003. Pane oma isiksus mängu. Tõlkinud Eve Rütel. Tallinn: Sinisukk. [7]
  • Clayton, Peter 2004. Kehakeel töökeskkonnas: tõlgenda signaale ja reageeri õigesti. Inglise keelest tõlkinud Maria Drevs. Tallinn: Koolibri. [8]
  • Jaskolka, Anna 2005. Kuidas lugeda ja kasutada kehakeelt. Inglise keelest tõlkinud Tiia Rinne. Tallinn: Ersen. [9]
  • Lloyd-Elliott, Martin 2006. Seksuaalse kehakeele saladused. Tõlkinud Anneli Kritšmann. Tallinn: Koolibri. [10]
  • Givens, David 2007. Armastuse märgid: praktiline kurameerimiskeele õpik. Tõlkija Kadre Vaik; toimetaja Kairit Põder; illustratsioonid: Aaron Huffman; kujundus: Erki Schotter. Tallinn: Pilgrim Group. [11]
  • Plonka, Lavinia 2007. Keha kõneleb: muuda oma elu maagilise kehakeele abil. Inglise keelest tõlkinud Ketlin Tamm; toimetanud Jana Kuremägi; kaane kujundanud Reet Helm. Tallinn: Ersen. [12]
  • Bachmann, Talis 2008. Valetamismärgid: kuidas tunda ära valetamist?. Toimetaja Aita Nurga; kujundaja Siiri Timmermann. Tallinn: Äripäev. [13]
  • Kuhnke, Elizabeth 2010. Kehakeel võhikutele. Inglise keelest tõlkinud Eva-Liisa Pärtel; toimetanud Irma Aren. Tallinn: Ersen. [14]
  • Navarro, Joe 2010. Kehakeelest: kehakeele kiirlugemise kursus endise FBI agendi sulest. Koos Marvin Karlinsiga; Inglise keelest tõlkinud Tiina Voolaid; toimetanud Mari Klein; kujundanud Britt Urbla Keller. Tallinn: Varrak. [15]
  • Bachmann, Talis 2010. Keha ja tema isiksus. Koostanud, ingliskeelse materjali eesti keelde vahendanud, illustratsioonid valinud Talis Bachmann; toimetanud Raul Kilgas, Silvi-Aire Villo; kujundanud Tiina Alver. Tallinn: Ilo. [16]
  • Kents, Aleksandr 2011. Käsiraamat unelmate naiste võrgutamiseks. Kiviõli: A. Kents. [17]
  • Borg, James 2012. Kehakeel. Inglise keelest tõlkinud Anne Kull; toimetanud Anneli Sihvart; kaane kujundanud Reet Helm. Tallinn: Ersen. [18]
  • Karro, Kersti 2012. Kuidas me tegelikult suhtleme: suhtlemise ja suhete keerukas kunst. Toimetaja ja kaasautor Klaire Kolmann; kujundaja Laura Kangur; fotod: Klaire Kolmann, Laura Kangur. Tallinn: Agitaator. [19]
  • Havener, Thorsten 2012. Ma tean, mida sa mõtled. Saksa keelest tõlkinud Ann Kitsnik; toimetanud Anu Murakas; kaane kujundanud Reet Helm. Tallinn: Ersen. [20]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sebeok, Thomas A. 1975. The Semiotic Web: A Chronicle of Prejudices. Bulletin of Literary Semiotics 2: 1-63. Lk 12.
  2. Latif, Israil A. 1934. The Physiological Basis of Linguistic Development and of the Ontogeny of Meaning. Part I. Psychological Review 41(1): 55-85. Lk 76.
  3. Fast, Julius 1970. Body Language. New York: Simon & Schuster Adult Publishing Group.
  4. Morris, Charles 1949. Signs, Language and Behavior. New York: Prentice-Hall, Inc. Lk 36.
  5. Rebane, Rasmus 2012. Nonverbal Communication and Power. Seminar paper. Tartu: University of Tartu, Institute of Philosophy and Semiotics. Vt lk 8.
  6. Birdwhistell, Ray L. 1971. Kinesic and Context: Essays on Body-Motion Communication. Allen Lane: The Penguin Press. Lk 186
  7. Sebeok, Thomas A. 2001. Signs: An Introduction to Semiotics. Toronto: University of Toronto Press. Lk 12.
  8. Pease, Allan 1981. Body Language: How to read others' thoughts by their gestures. Sydney: Camel/Pease Training International.
  9. Maguire, Henry 1981. Art and Eloquence in Byzantium. Princeton: Princeton University Press.
  10. Brubaker, Leslie 2009. Gesture in Byzantium. In: Braddick, Michael J. (ed.), The Politics of Gesture: Historical Perspectives. Oxford, New York: Oxford Journals, Oxford University Press, 36-56. Lk 55.
  11. Matsumoto, David and Hyi Sung Hwang 2013b. Body and Gesture. In: Matsumoto, David; Mark G. Frank and Hyi Sung Hwang (eds.), Nonverbal Communication: Science and Applications. Los Angeles (etc.): SAGE, 75-96. Lk 92.
  12. Mehrabian, Albert 1971. Silent messages. Belmont: Wadsworth.
  13. Mehrabian, Albert 1972. Nonverbal Communication. Los Angeles: University of California Press.
  14. Mehrabian, Albert. ""Silent Messages" -- Description and Ordering Information". Vaadatud 11.07.2014.
  15. Synnott, Anthony 1989. Truth and Goodness, Mirrors and Masks - Part I: A Sociology of Beauty and the Face. The British Journal of Sociology 40(4): 607-636. Lk 614.
  16. Cicero, Marcus Tullius 1853. The Academic questions, treatise De finibus, and Tusculan disputations of M.T. Cicero. Translated by C.D. Yonge. London: Henry G. Bohn. Lk 305.
  17. Matteus. "Piibel.NET :: Matteuse evangeelium 6. ptk". Vaadatud 11.07.2014.
  18. Duchenne, Guillaume-Benjamin 1867. Physiologie des mouvements démontrée à l'aide de l'expérimentation électrique et de l'observation clinique, et applicable à l'étude des paralysies et des déformation. Paris: J.-B. Baillière et fils.
  19. Hjortsjö, Carl-Herman 1970. Man's face and mimic language. Lund: Student-litteratur.
  20. Ekman, Paul and Wallace V. Friesen 1976. Measuring facial movement. Journal of Nonverbal Behavior 1(1): 56-75. Lk 64.
  21. Gunnery, Sarah D.; Judith A. Hall and Mollie A. Ruben 2013. The Deliberate Duchenne Smile: Individual Differences in Expressive Control. Journal of Nonverbal Behavior 37(1): 39-41.