Kehakeel

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib suhtlemisest liigutuste ja pooside abil; viipekeele osa kohta vaata artiklit Kehakeel (viipekeel).

Hoiatus! Võimalik autoriõiguste rikkumine!
Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks Creative Commons Attribution/Share-Alike litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele.

Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud.

  Teksti allikas: http://blablabla.ee/Artiklid/artikkel/2954
http://docs.google.com/viewer?a=v&q=cache:3NWp0WzOhXwJ:85-89-34-175.tt.ee/oppematerjalid/uurimistood_referaadid/uurimistood_2010/Katrina_Aaslaid_Kehakeel.pdf+%22inimene+paneb+%C3%BChe+v%C3%B5i%22&hl=et&gl=ee&pid=bl&srcid=ADGEEShGaQFOaRsTzY2UjDcN1ClplX1gbSLMH0vac1rWDvzV4HQkyF4UFJTA316UWvnyo1AJ52-ehvR8sNDW1HAIttG2djupEAJb21yOC2fU7740sQsjKz6ae1D_5saXqk3JONJ1Zw_O&sig=AHIEtbQ8tsRJGeXu0yMzxX31vFh7r_AI5g

Kehakeel on suhtlemine või ebateadlike signaalide andmine liigutuste ja pooside abil.

Kommunikatsioonisüsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olenditevahelise kommunikatsiooniprotsessi eesmärgiks on mõtete, arvamuste ja tunnete edastamine sümbolites, märkides või sõnades, mida vastu võttes loovad teised olendid oma ettekujutusi ja ideid. Sõnumeid on võimalik edastada nelja kommunikatsioonisüsteemi abil:

  • loomulik keel
  • tehiskeeled (näiteks noodikiri, matemaatilised tabelid ja arvutused)
  • visuaalne kommunikatsioon (näiteks pildid, diagrammid)
  • mitteverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel

Mitteverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel hõlmab nii inimese liikumist (hoiak, žestid, naeratus, silmakontakt ja füüsikalise ruumi kasutamine) kui ka mittelingvistilisi keele omadusi (kõne kiirus ning valjus) (Zimbardo: 335).

Kehakeele liigitamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kehakeele teerajajaks peetakse Charles Darwinit, kelle uuringud tõestasid, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone suures osas sarnaselt. (Nierenberg 1997: 22). Tänase päevani käivad vaidlused, kas sõnadeta signaalid on kaasasündinud, geneetiliselt päritavad või on neid võimalik omandada. P. Ekman, kes uuris viie erineva kultuuri esindajate miimikat, kinnitas Darwini oletusi kaasasündinud zestidest. Ta tegi kindlaks, et teatud emotsioonide väljendamisel oli erinevate kultuuride esindajate näoilme sarnane. Uuringute põhjal on jõutud tulemuseni, et žeste saab liigitada järgmisel moel: kaasasündinud, geneetilised, omandatud ja kultuuriliselt tingitud. Kaasasündinud žestid on näiteks naeratamine, viha, kurbuse ja rõõmu väljendamine. Üheks geneetiliseks žestiks peetakse käte ristamist. Kumb käsi jääb käte ristamisel peale, kas parem või vasak ? Enamik inimesi vastab, et tunnevad end vaid ühel juhul mugvalt, teisel mitte. See on nähtavasti geneetiliselt määratud. Samas on enamus mittesõnalisi signaale on omandatud ning paljude žestide tähendus on kultuuriliselt tingitud (Pease 1994: 9 ).

Põhilised suhtlemisžestid ja nende päritolu.[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhilised suhtlemisžestid on kogu maailmas sarnased. Kui välja arvata mõned erandid, siis tähendab pearaputus peaaegu kõigis maades eitus ja noogutus jaatust. (Pease 1994: 10). Samas leidub ka kultuure, kus nendel liigutustel on vastupidine tähendus. Mõned liigutused on aga pärit ürgkogukondlikust minevikust – näiteks hammaste paljastamine. Naeratust peeti tollal ähvarduse avalduseks. Ka tänapäeval, kui inimene tigedalt muigab, paljastab ta hambad. Jaapanis aga väljendab naeratus siiani pahameelt või ärritust (Pease 1994:11).

Tänapäevased üldiselt mõistetavad žestid on näiteks õlgade kehitamine, mis tähendab seda, et inimene on nõutu või kui ta ei tea, millest on jutt. Sellel liigutusel on kolm osa – laialilaotatud käed, kehitatud õlad ning kergitatud kulmud. Ühe rahvuse mitteverbaal- ne keel võib erineda teise rahvuse mitteverbaalsest keelest. Nii näiteks tähendab pearaputus mõnel pool eitust. Samuti võib olla nii, et ühel liigutusel on ühe rahvuse jaoks mingi kindel tähendus, omamata teise rahvuse jaoks mingit mõtet (Pease 1994: 11).

Kehakeel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kehakeelt võib psühholoogide arust võrrelda ükskõik missuguse keelega – ta koosneb nagu iga teine keel sõnadest ja lausetest. Iga liigutus sarnaneb sel juhul sõnaga, millel on olenevalt kontekstist erinev tähendus (Nierenberg 1997: 11). Väga tähtis on liigutuste kooskõla.Ühel teatud liigutusel – nt käte ristamisel-, võib olla mitu tähendust, olenevalt kontekstist. Me ei saa interpreteerida seda liigutust üheselt, vaatlemata eelnevat ja järgnevat liigutust. Ei tohi kunagi kujundada muljet mingi üksikliigutuse puhul, vaid peab vaatlema nii eelnevat kui järgnevat liigustust, s.t liigutuste kogumit. Ainus erand on käte kiilukujuline asend, mida kasutatakse teistest liigutustest eraldi ja mida kasutavad enesekindlad inimesed, kes annavad samaaegselt teistele nõu. Üldiselt peetakse kiilukujulist asendit jaatavaks liigutuseks (Pease 1994: 45).

Me ei lävi teistega mitte ainult sõnade, vaid ka sõnatu keele (miimika, liigutused, poosid, silmside) abil (Nierenberg 1997:15). Üle 50 % vestluses omandatavast infost kannavad žestid ja miimika. Eristatakse 135 kehakeele väljendit ning koguni 85 pea- ja näoliigutust (Nierenberg 1997: 3).

Mitteverbaalseid signaale kasutatakse isiklike suhete hoidmiseks ja loomiseks, sõnu aga väliste sündmuste kohta käiva informatsiooni vahetamiseks. Michael Argyle’i andmetel moodustab verbaalne osa 7%, hääletoon 38 % ning visuaalne osa kogunisti 55% terviksõnumist. Seega on kõnel võrreldes hääletooni ning mittesõnaliste kujunditega suhteliselt väiksem osa. Seetõttu ei tule ainult selle üle muretseda, mida me teistele räägime, vaid ka seda, kuidas me seda edastasime (James 1998:36 ).

Kui inimese sõnad ning liigutused ei lange kokku, siis tuleks otsustada liigutustest saadud info kaudu, sest see on tõesem. Samamoodi võib liigutuste kogumit jälgides jõuda otsusele, et üks liigutus liigustuste kogumis ei ühti ehk liigutuste kogum pole vastavuses. See annab meile alust arvata, et inimene kas püüab varjata oma tegelikke tundeid või ta valetab. Niisiis, eduka suhtlemise aluseks on kehakeele vastavus kõnega – kui me ütleme üht, mõtleme aga teist, annab kehakeel vastandliku teate, ning kehakeelt tajutakse tõena ning peetakse kauem meeles (James 1998:11).

Mitteverbaalse kommunikatsioon etendab eriti tähtsat osa igasugust liiki läbirääkimistel, olgu see siis tipp-poliitikute kohtumine või müügiagendi tegevus.

Juhid ja tipp – poliitikud valdavad kehakeele kunsti täiuslikult – nii näiteks suutis Bill Clinton, hoolimata talle suunatud tuhandetest kaameratest, valetada enda ja Monika Lewinsky suhete kohta, kuna oli kehakeele nüanssideni selgeks õppinud. (Horisont 1/ 2000).

Žestide tähtsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Žestid lisavad tunderõhke ning huvitavust, kui nad toetavad meie sõnu – nii peaksid meie kehad liikuma samas rütmis meie sõnadega. Samas ei tohi žestidega liialdada – kui nad on liiga pealekäivad, siis nad tahes – tahtmata ärritavad teisi. Žestid on kasulikud, kuni säilib kontroll nende kõne üle. (James 1998: 11).

Ühiskondlik seisund ja žestide rohkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keeleteaduslike uuringute alusel on inimese sotsiaalse seisundi, võimu ja prestiiži ning tema sõnavara vahel otsene seos – mida kõrgem on inimese sotsiaalne seisund, seda osavam on ta ka sõnalises suhtlemises. Oma ametialase karjääri tipus olija kasutab oma sõnavara rikkusi, vähem haritud inimene aga toetub suhtlemise käigus rohkem oma liigutustele kui sõnadele. Üldreegel kinnitab, et mida kõrgem on inimese sotsiaalmajanduslik tase, seda vähem teeb ta vestlemisel liigutusi (Pease 1994: 16).

Samuti täiustuvad inimese liigutused sõltuvalt vanusest. Mõne liigutuse kiirus muutub aja jooksul. Valetav laps katab kohe pärast valetamist suu ühe või mõlema käega. Vanemaks saades liigutuse kuju muutub veidi – teismeline puudutab vaid huultejoont ning täiskasavanu, saades ajust signaali suu katmiseks, asetab käsi viimasel hetkel suu juurest nina juurde – see on niisiis lapsepõlvest pärit liigutuse täiustunud variant. Ühesõnaga, mida vanemaks inimene saab, seda umbmäärasemaks ja vähem hoogsamad on tema liigutused (Pease 1994: 17).

Kehakeele võltsimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kehakeele teadlikku võltsimist kasutatakse soodsa mulje loomiseks (nt. tipp – poliitikud ja firmajuhid) Miss Ameerika ning miss Universumi iludusvõistlustel saavad neiud ettevalmistuse liikumiseks, millest peab kiirguma soojust ja siirust. Mida suurema meisterlikkkusega neid signaale saadetakse, seda suuremad on võidužansid. Kuid väga kaua ei saa liigutusi matkida, sest keha hakkab üsna pea tahtest sõltumatult andma signaale, mis ei vasta teadlikule tegutsemisele. Paljud poliitikud on kehakeele matkimise alal asjatundjad ning kasutavad neid valijate mõjustamiseks. Kõige aenam kasutatakse valelike väljendite varjamiseks nägu. Valetades püütakse naeratada, noogutatakse pead või pilgutatakse silmi. (Pease 1994: 18).

Valetamisel töötab meie alateadvus meist sõltumatult ning meie kehakeel annab meid. n. –ö. ära. Valetamise ajal kiirgab alateadvus välja närvienergiat, mis väljendub öeldule otse vastupidist kinnitavates liigutustes (Pease 1994: 18).

Näoilme[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese tajumine teise poolt algab näo tajumisest. Eristatakse kuut primaarset emotsiooni – hirm, õnnelikkus, üllatus, viha, kurbus, vastikus. Kehakeele uurimise teerajaja Charles Darwinit teos “ Inimeste ja loomade emotsioonide väljendumine. “ tõestab, et erinevate kultuuride esindajad väljendavad oma emotsioone näoilme abil suures osas sarnaselt. Need näoilmed on universaalsed ning ükskõik mis rahvuse esindajate poolt äratuntavad. Ka pimedad lapsed väljendavad neidsamu ilmeid – üllatus, kurbus (Nierenberg 1997: 24) .

Jaapanlasi on õpetatud kontrollima oma näoilmet – manada näole rahulik, muretu ilme, olenemata sisemistest pingetest. Juba lapsest saati on neid õpetatud hoiduma emotsionaalsest avalikust väljundist, eriti negatiivsest. Viha või ärrituse väljundiks on naer (1: 405).

Jaapanlaste vanem põlvkond oskab pealtnäha maheda ilme taga eristada inimese tegelikke tundeid. Vanem põlvkond heidab nooremale ette, et need ei suuda tabada piirjoont sisemise ja välise näo vahel (tatemae – honne), mis on suhtlemisel suunavaks orientiiriks. Väline nägu on mask, fassaad (tatemae). Maski taga peitub honne (tegelik olemus). Väline nägu on kõigi jaoks, sisemine on iseendale ning lähedastele.(Pronnikov 1992: 170).

Argyle kirjeldas üht katset inglaste, jaapanlaste ning itaallastega – kõigil tuli ära tunda ja hinnata inimeste näoilmeid – nendeks katseisikuteks oli samuti valitud kõigi kolme rahvuse esindajaid Huvitava omapärana toodi välja, et inglastest ning itaallastes katseisikutel õnnestus võrdselt kas oma või teise rahvuse grupi näoilmeid tabada, ent jaapanlasi hinnata oli neil raskem kui jaapanlastel endal. Aga isegi jaapanlastel oli raskusi oma maa inimeste emotsionaalsete väljendite hindamisega (1–405).

Pilkkontakt[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pilkkontaktil on neli funktsiooni:

  • informatsiooni kinnitamine
  • suhtluse reguleerimine
  • intiimsuse e. läheduse väljendamine
  • sotsiaalne kontroll

Sotsiaalne kontroll tähendab seda, kui vaatame kurjalt lapsele otsa, kui ta tahab rahvarohkes paigas töinama hakata või vastame kellegi uurivale pilgule hukkamõistva pilguga.

Meie pilk räägib tähelepanust, mida me kellelegi osutame, ja selle tähelepanu määrast.

Michale Argyle väitel vaadatakse teineteisele otsa 30% kuni 60 % suhtlemise ajast. Kui silmside kestab juba rohkem kui 2/3 ajast, ollakse rohkem huvitatud vestlus kaaslase isikust kui tema sõnadest. Siis on tegemist armunutega. Teisel juhul põrnitsevad üksteisele otsa aga võitlusvalmis vaenlased. Ka siis, kui suhtluspartneri küsimus või väide tekitab viha või agressiivsust, vaadatakse talle pikalt otsa. Kehtib seaduspära, et vestluskaaslasele vaadatakse otsa rohkem kuulamise kui kõnelemise ajal (Nierenberg 1997: 24).

Signaalid silmadega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Silmadega antakse edasi kõige täpsemaid ja avatumaid suhtlemissignaale. Selle kanali kaudu edastatakse informatsiooni sümpaatia, külgetõmbe, kompetentsuse, usaldus- väärsuse ning hingelise seisundi kohta. Abstraktselt mõtlevad inimesed püüavad luua kestvat silmsidet tunduvalt rohkem kui konkreetselt mõtlevad inimesed.

Esmakohtumisel antakse tihti pilkkontaktiga märku, kas soovitakse vestlusesse laskuda või mitte. Kontakti vältimine on märk, et inimene pole suhtlemisest eriti huvitatud.

Seltskondlikes suhtlemissituatsioonides on täheldatud huvitavat omapära – omavahel tuttavad otsivad põhjust pilkkontakti vältimiseks, võõrad inimesed aga selle loomiseks (Nierenberg 1997: 117). Pilkkontakti välditakse ka siis, kui kõnealune teema valmistab piinlikkust või kui edastatavad uudised on halvad. Ka väga häbelikud inimesed ei talu silmsidet (2: 59 ).

Vestluse ajal vaatab teisele sagedamini silma see, kes peab oma vestluskaaslast tugevamaks, kogenenumaks ning targemaks. Silmavaatamisega avab ta n. ö. oma aju telepaatiliseks sisenduseks. Samal põhjusel vaatab rääkija harva kuulajale silma: jutustaja ajus toimub sel hetkel intensiivne mõtete arendus- ja järjestamisprotsess ning võõras pilk (seega ka võõrad mõtted) ainult segaksid. Kui vahemaa vestluskaaslaste vahel suureneb, hakkavad nad sagedamini teineteise pilku otsima – see kompenseerib nende vähenenud telepaatilist ühendust. Psühholoogide sõnul otsivad naised meestest sagedamini pilkkontakti ning vaatavad palju sagedamini vestluskaaslasele otsa (Anne 1/ 2000, lk 64 –65).

Meeste ja naiste pilgukasutusele on järgmine seletus – meeste jaoks on tähtsal kohal loogiline mõtlemine ning seetõttu on tähtsaim sõnadega väljendatav mõte. Naised aga oskavad hinnata intuitsiooni tähtsust ning peavad tähtsaks seda, mis on pilgu taga. Naine olevat telepaatilisele informatsioonile üldse mehest vastuvõtlikum, seepärast on pilgul tema psüühikas ja käitumises palju suurem tähtsus (Anne 1/ 2000, lk 64 –65).

Mehed võtavad pilku tihti kui ähvardust, naistele on see tähelepanu- ja kontaktisoovi märk. Teadlaste sõnul tingib naise iha silmsideme järgi loodus: see on seotud vajadusega soo jätkamiseks partner ligi meelitada. Kõrgendatud huvi puhul partneri vastu laienevad pupillid tunduvalt, millega suureneb ka pilgu maagiline mõju väljavalitule – nimelt laieneb pupilli suurenemisel telepaatiline kanal ning tänu sellele võivad salajased soovid hakata mõjutama partnerit. Kui inimene on erutusseisundis, suurenevad tema silmad kuni neli korda. Tigedus- ja süngusemeeleolu sunnib aga silmateri kokku tõmbuma.

Miks lähevad ehmudes silmad pärani – sest inimene tahab saada alateadlikult maksimumi informatsiooni. Inimene pigistab silmad kinni või pöörab pilgu kõrvale talle osaks saanud etteheite või hukkamõistu puhul –sellega kaitseb ta oma aju kõige negatiivse eest ega lase ligi võõraid emotsioone. Kui inimene pole aus või tahab midagi varjata, puutuvad teie pilgud kokku vähem kui 1/3 suhtlusajast. Silmanurgast heidetud pilk võib väljendada huvi või vaenulikkust. (Anne 1/ 2000, lk 64 –65).

Kuna erinevate rahvuste kehakeel teistest mõnevõrra erineb, siis sõltub ka inimese pilgu kestvus tema rahvusest. Nii vaatavad jaapanlased vestluse ajal pigem kaela peale kui näkku. Lõuna –Euroopa elanikud vaatavad üksteisele otsa aga lühidalt ja sagedasti.

Kuid rolli ei mängi mitte ainult pilgu kestvus või sagedus, vaid ka näo –või kehaosa, kuhu vaade on suunatud. Sellest johtuvalt eristatakse asjalikku pilku, sotsiaalset pilku ja intiimset pilku.

Asjalik pilk. Läbirääkimisel suuname pilgu kujutatavale kolmnurgale vestluskaslase laubal. Eeldusel, et teie pilk ei lasku teise inimese silmadest allapoole, võite edukalt läbirääkimisi pidada

Sotsiaalne pilk Lastes oma pilgul partneri silmade tasapinnast allapoole libiseda, loote sotsiaalse suhtlemise õhkkonna. Sotsiaalse vestluse ajal vaatavad silmad samuti süm boolset kolmnurka, mille tipud asuvad partneri silmades ja suul

Intiimne pilk puudutab silmade tasapinda ja laskub lõuast allapoole teistele kehaosadele. Kui suheldakse lähikaugusel, langeb pilk kuni rinnani, kaugema vahemaa tagant suheldes ulatub aga vööni Silmanurgast heidetud pilk väljendab vaenulikkust või huvi (Pease 1994: 102 – 104).

Suletud silmalaud. Inimesed, kes vestluse ajal langetavad silmalaud, mõjuvad oma vestluspartnerile häirivalt. Nad justnagu tahaks teda oma vaateväljast hävitada. Kui tavaliselt pilgutab inimene 6–8 korda minutis, siis nüüd suleb ta silmad sekundiks või kauemaks, justangu pühkimaks teid oma vaateväljast. (Pease 1994: 105).

Pikk pilk. Inimene, tahtes rõhutada oma üleolekut, langetab laud ning heidab pea kuklasse. Järgneb pikk pilk, mida tuntakse ka ülalt alla vaatamisena. Kuid te peate arvestame, et olete ise kutsunud esile tõrjuva hoiaku (Pease 1994: 105).

Naeratus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Christopher Branningan ja David Humphries kirjeldasid üheksat naeratuse liiki, millest levinumad on muie, ülahuulenaeratus ja lai naeratus. Muie kerkib üksnes huultele, suu jääb suletuks. Niimoodi naeratab end välisoludest välja lülitanud inimene, kes keskendub hetkel iseendale. Ülahuulenaeratuse puhul paljastatakse ülemised esihambad – nii naeratatakse tavaliselt silmast silma kontakti puhul. Lai naeratus vaheldub tihtipeale naeruga ning selle puhul paljastuvad nii ülemised kui alumised hambad (Nierenberg 1997: 22). Ei naeratata aga ainult õnnetundest, vaid mitmetel eesmärkidel – ka oma tegelike tunnete peitmiseks või varjamiseks. Viisakusnaeratuse näole manamiseks paljastatakse hambad maksimaalselt, kuni suu viimaks hakkab meenutama ristkülikut. Seda naeratuse liiki iseloomustatakse pigem kui grimassi, milles puudub igasugune soojus. Sissetõmmatud huultega naeratus sarnaneb muus osas ülahuulenaeratusele, ainult et siin on alahuul hammaste vahel. See näitab alistumist domineerivale ehk autoriteetsele isikule. Nii naeratavad ka ujedad tütarlapsed (Nierenberg 1997: 23).

Närvilist naeru kuuldes märkame teravat vastuolu häälekõla ja liigutuste vahel. Inimese hääl kõlab lõbusalt, samal ajal teeb ta käte ja jalgadega närvilisi liigutusi või niheleb pidevalt. Inimene tunneb end ebakindlalt ning tahaks nagu iga hinna eest põgeneda (Nierenberg 1997:12).

Kurameerimisliigutused ja signaalid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese seksuaalne edu seisneb tema võimes saata välja kurameerimissignnaale ja mõista neid, mis talle on lähetatud. Naised on neile liigutustele vastuvõtlikumad kui mehed, kes tihtipeale isegi ei märka neid signaale. Mis juhtub inimesega, kes satub vastassugupoolest koosnevasse seltskonda ? Tema lihaste toonus tõuseb, justkui valmistumaks võimalikuks seksuaalkontaktiks. Näokortsud silenevad ning keha muutub rühikamaks, kõht tõmbub kokku ning rind paisub – inimene näib otsekui noorem välja. (Pease 1994: 116).

Meeste ja naiste liigutused, mida nad kurameerimisel teevad, on erinevad. Lisaks alateadvuses toimuvatele psühholoogilistele liigutustele hakkavad mehed ühtäkki lipsu kohendama, sätivad kraed või koguni libistavad kätega läbi juuste. Naiste liigutused ja signaalid on mitmekesisemad: juuste tagasiheitmine, randmete näitamine, puusade hööritamine, vargsed kõrvalpilgud, niiskete huultega paotatud suu kuuluvad võrgutamise arsenali. Ka on meeste vaateväljas viibides naistel jalad pisut rohkem harkis kui tavaliselt (Pease 1994: 111jj).

Kõnnak ja kehahoid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõndimisviis on teatud määral tingitud kehaehitusest, aga liikumise kiirus, rüht ning sammu pikkus olenevad rohkem inimese meeleolust. Nii saame inimese liikumise järgi tõlgendada tema meeleolusid. Väga ilmekas on näiteks masenduses inimene – ta käib vimmas, jalgu järele vedades, käed taskus, pilk maas, ümbrust tähele panemata (Nierenberg 1997: 26).

Peahoiak[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pea – ja kogu ülakeha hoiakust sõltub see, kuidas me mõjume teistele. On üldine reegel, et : inimest, kes surub õlad taha, selja sirgu ning rinna ette, pannakse tähele rohkem kui inimest, kes käib, pilk maas, või teeb end istudes võimalikult väikseks. Kui meil mõnes olukorras puudub enesekindlus, siis reedab meid meie kehakeel – ebakindluse signaale märgates reageerivad inimesed neile koheselt. Enesekindlaid signaale nähes reageerivad nad teistmoodi. Kui inimesed kohtlevad teid, nagu oleks te enesekindel, siis te muututegi endale üllatuseks enesekindlaks. (James 1998:52).

Peal on kolm põhiasendit: otseasend, kõrvale kallutatud pea ja ette kallutatud pea. Otseasendis hoiab pead inimene, kes suhtub räägitavasse erapooletult. Pea püsib tavaliselt liikumatult, aegajalt noogutab veidi. Küljele kallutatud pea näitab inimeses tekkinud huvi. Seda žesti osatakse tõlgendada juba Ch. Darwini ajast, kes märkas, et nii loomad kui inimesed kallutavad huvi tärkamisel pea küljele Pea ettekallutamine väljendab inimese eitavat või isegi halvakspanevat suhtumist. Põrnitsemisega kaasnevad ka kriitilise hinnangu liigutused (Pease 1994: 91).

Käte asetamine kuklale. Poos on iseloomulik inimestele, kes peavad end teistest paremaks.

Käed puusadel. Seis, käed puusadel, on inimese sõjaka suhtumise väljenduseks. (Pease 1994: 95). Seda poosi on nimetatud ka läbilöögiasendiks. Eriti iseloomulik on see sihikindlale inimesele, kes võtab sellise poosi, kui on valmis oma eesmärki saavutama. Sellise poosi võtavad mehed naise juuresolekul, kelle puhul neil on seksuaalseid kavatsusi. Teiste meeste jaoks on see loomariigist pärit väljakutse, et nood ei tungiks tema territooriumile. Niisiis, et õigesti teha järeldusi selle põhjal, miks inimene pani käed puusa, on vaja silmas pidada konkreetset olukorda ning arvestada eelnevaid liigutusi (Pease 1994: 95).

Käesurumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käesurumist peetakse avatuse sümboliks, käte ühendamist ühtekuuluvuse sümboliks. Hoolimata käesurumise üldisest kombest on see varieeruv – prantslased suruvad kätt nii ruumi sisenemisel kui lahkumisel, sakslased ainult kord. (Nierenberg 1997: 30).

Avatud peopesad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peopesad on siiruse, avatuse, austuse ja usalduslikkuse väljendajaks. Usaldav laps sirutab ette oma mõlemad peopesad. Kui inimene on teiega täiesti avameelne, sirutab ta teie poole ühe või kaks peopesa. Nagu teisedki kehakeele liigutused, on see täiesti ebateadlik žest, mis kinnitab teile , et vestluskaaslane räägib tõtt. Laps peidab valetades käed selja taha, kui aga naine salgab, et pidas sõbrannadega kogu öö pidu, siis hoiab ta selgituse ajal käsi ristatult või taskus. Peidetud peopesad võivad meile reeta, et inimene luiskab (Pease 1994: 31).

Avatud peopesad ja pettus. Elukutselistel petturitel on omapärane anne viia sõnadeta signaalid kooskõlla sõnalise valetamisega (Pease 1994: 33).

Käte ja käelabade liigutused. Peopesade hõõrumisega väljendavad inimesed oma häid oootusi. Hästi kiire peopesade hõõrumine viitab sellele, et inimene loodab antud olukorras häid tulemusi saavutada. (Pease 1994: 41).

G. Nierenbergi ja H. Calero uuringud näitavad, et ristatud sõrmed väljendavad pettumust ja soovi oma eitavat suhtumist varjata. Käte asend ja eitav suhtumine on omavahel sõltuvuses. Inimesega, kelle ristatud sõrmedega käed asetsevad ülestõstetud asendis, on raskem kokkuleppele jõuda kui nendega, kelle ristatud sõrmedega käed asetsevad laual või põlvedel (Pease 1994: 43).

Käte kiilukujuline asend. See on ainus liigutus, mida kasutatakse teistest liigutustest eraldi. Žestil on kaks teisendit – kiil on suunatud üles või alla. Esimest kasutatakse tavaliselt oma arvamuse või idee esitamisel. Teine asend on kasutusel siis, kui inimene ei räägi, vaid kuulab. G. Nierenbergi ja H. Calero andmetel kasutavad allapoole tervaikuga kiilu sagedamini naised. Üldiselt peetakse kiilikujulist asendit jaatavaks asendiks. Seda kasutatakse väga sageli alluvate juursolekul (Pease 1994: 45).

Näo puudutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pettus, vale, kahtlus

Näo puudutamine. Kui inimene vestluses puudutab kätega oma nägu, siis annab see märku ebakindlusest. või valelikkusest – kuuldes ennast või kõnelejat valetamas, katab inimene alateadlikult kätega oma kõrvu, suud või silmi. Näo puudutamist loetakse üldse üheks esimeseks valetamise signaaliks. Samas võivad need liigutused tähendada ka kõhklust, ebakindlust ning liialdamist.

Kui tõstame rääkides käe suu ette, siis püüab aju takistada alateadvuses keelele tulevaid sõnu. Väidetakse isegi, et kui me näiteks räägime ja kuulaja katab suu käega, siis on ta veendumusel, et teie valetate.

Teine võimalus oma valetamist varjata on nina sügamine. Puudutatakse mitu korda kergelt või üks kord kiiresti, peaaegu märkamatult ninaalust huulelohku. (Pease 1994: 13). Esiteks on see alateadlik maskeering – kui inimese teadvusesse tungivad halvad mõtted, käsib alateadvus käel suu sulgeda ning selle liigutuse varjamiseks puudutakse viimasel hetkel suu asemel nina. Teisalt aga tekitavad valetamise ajal ninas asuvad närvilõpmed sügelustunde ning tekib kange tahtmine nina sügada. Samas on vaja seda žesti eraldada teadlikust nina sügamisest, mis erineb valetamise žestist oma intensiivsuse tõttu (Nierenberg )

Silmalaugude hõõrumine on alateadlik soov ennast kaitsta. Inimese ajus on tekkinud soov pettuse, kahtluse või vale eest peitu pugeda. Teisalt võidakse sellega vältida vestluskaaslase pilku, kellele valetatakse. Mehed hõõruvad silmalauge hoogsamalt kui naised. Naised teevad selle liigutuse väga ettevaatlikult. Pilku kõrvale viies vaatavad nad lakke (Pease 1994: 14).

Kõrva hõõrumine väljendab soovi kuuldut vältida. Kui laps ei taha oma vanemate manitsusi kuulda, katab ta oma kõrvad kätega. Kõrva või kaela sügamine väljendab kõhklust või ebakindlust. Kaela sügamine on eriti silmatorkav just siis, kui inimene samal ajal ütleb –“Sain teist väga hästi aru.” (Pease 1994: 11)

Krae venitamine. Vale tekitab näo ja kaela lihaskiudes kihelust. Et sellest aistingust vabaneda, on vaja sügelevat kohta kratsida. Meestel, kes parasjagu valetavad, ise kahtlustades, et neid nähakse läbi, on komme venitada kraed. Kraed sikutatakse aga ka vihastamise ja masenduse korral.

Sõrmed suus – raske masenduse ajal paneb inimene sõrmed suhu, et põgeneda alateadvuses tagasi ohutusse imikuikka. Kui laps imeb sõrme, siis täiskasvanul on selleks pastaka imemine või sigareti või piibu imemine. Kui inimene imeb sõrme, siis viitab see sellele, et ta vajab heakskiitu ja toetust.

Kuulamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui kuulaja toetab käe põsele, siis tal hakkab igav . Eriti suurt igavust väljendab see, kui pea toetub kogu raskusega peopesale. Sõrmedega vastu lauda trummeldamist ja jalaväristamist tõlgendatakse kannatamatuse tundemärkidena. (Pease 1994: 60). Inimene on hindavas asendis, kui põsk toetub rusikale, nimetissõrm aga asub meelekohas. Kui pöial toetab lõuga ja nimetissõrm on suunatud meelekoha poole, siis tähendab see kuulaja eitavat suhtumist ettekandesse või lektorisse. (Pease 1994: 62).

Liigutused otsuse langetamisel. Lõua silitamine tähendab seda, et inimene püüab otsusele jõuda. Prillipapad ei pruugi otsuse tegemisel lõuga silitada, vaid nad võtavad prillid eest ja panevad prillisanga suhu. Kui inimene on pärast seda, kui tal on palutud teha otsus, pannud suhu pastaka- või sõrmeotsa, siis tähendab see, et ta vajab toetust. (Pease 1994: 63).

Käed kui tõkked[muuda | redigeeri lähteteksti]

Käed kui tõkked. Kui inimene paneb ühe või mõlemad käed rinnale, siis moodustab ta tõkke. Oma olemuselt on see katse ohust või ebameeldivast olukorrast kõrvale hoida. Kui inimene närveerib või on sattunud kriitilisse olukorda, siis asetab ta käed rinnal vaheliti, mis on selge ohutunde märk. Kui kuulaja asetab käed rinnal vaheliti, tähendab see seda, et tal tekib eitav suhtumine esinejasse. Selle žestiga pöörab ta räägitavale vähem tähelepanu. Siinjuures tuleb tähele panna, et ühelt partnerilt lähtuv sõnatu teave avaldab teisele suurt mõju. Antud juhul ei soodusta see põrmugi vestlusel ühist keelt leidmaks.

Käte rinnal ristamine väljendab alateadlikku soovi end ebameeldivas olukorras kaitsta. See on väga levinud žest ning tähendab kaitseseisundit või eitavat hoiakut. Näiteks vestluses võtavad inimesed sageli sellise poosi, kui nad pole kuulduga nõus. Kui inimene hoiab käed risti rinnal, on ta eitaval seisukohal. sisemine pingeseisund sunnib teda sellist asendit võtmast. Samal ajal soodustab selline poos pinge püsimist. (Pease 1994: 68).

Rusikas käte vaheliti asetamine. Kui inimene paneb rinnale risti rusikas käed, näitab see tema vaenulikkust ja pealetungivalmidust. Kui samal ajal nägu õhetab ja hambad on kokku surutud, peame olema valmis kas sõnaliseks või füüsiliseks kallaletungiks. (Pease 1994: 69).

Käed risti, kämblad õlavarrel. Sellises asendis klammerduvad käed kindlalt õlavarre külge, et käsi ei saaks lahti rebida ega rind ei satuks löögi alla. Poos väljendab ebameeldivate aistingute allasurumist ning teda kohtab arsti ooteruumis või lennukis.

Osaline tõke. Asetamaks käsi risti rinnale, taipavad juuresolijad, et teil on hirm –seda vältimaks, piirdutakse osalise tõkkega –kõverdunud käsi haarab rippuvast käest kinni ja tekib osaline tõke (Pease 1994: 72).

Jalgadest kaitsetõke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelpool nägime, et käte ristamisel moodustub kaitsetõke. Kuid ka ristatud jalad väljendavad inimese eitavat suhtumist või ka kaitsevajadust. Arvatakse, et käte rinnale vaheliti asetamine oli algselt seotud südame ja rindkere kaitsmisega, jalgade ristamine aga on katse kaitsta suguelundeid. Nii istub seksuaalses kaitseasendis naine kogu aeg tugevasti ristatud jalgadega (Pease 1994: 76).

Ristatud jalgade tavaasend, kus üks jalg on korralikult teise põlvele pandud – tavaliselt parem vasakule -, näitab erutust, kammitsetust, vaoshoitust. Samal ajal ei tohi seda asendit tõlgendada eraldiseisvalt, vaid ainult eitavate liigutuste kogumis. Sest nii istutakse ka nt. loengusaalis või ebamugaval toolil. Kui aga inimene on lisaks sellele ka käed ristanud, siis on ta end vestlusest välja lülitanud (Pease 1994: 77).

Kiire reaktsiooniga inimene, keda on vaidluses raske ümber veenda, istub sageli, jalg põlvel, hoides kätega säärest. See on tahtejõulise ning jonnaka inimese tundemärk. Temaga on raske ühist keelt leida ning ta vajab erinevat lähenemisviisi. (Pease 1994: 80).

Teineteise vastu surutud pahkluud. Kui inimene on kaitseseisundis, siis surub ta pahkluud vastamisi. Meestel on selles asendis ka käed põlvedel või tooli käetugedel; naistel on põlved koos, jalad osutavad ühte suunda, käed asetsevad põlvedel teineteise kõrval või on üks käsi teise peal. Pahkluude kokkusurumisel on umbes sama tähendus kui huulde hammustamisel. Sellise liigutuse abil talitseb inimene oma eitavat suhtumist, negatiivseid tundeid hirmu või erutust (Pease 1994: 83).

Või läbirääkimine, kus osalised istuvad, luupeksed ristis. Sellises asendis läbirääkija pole nõus järele andma teise poole nõudmistele (Nierenberg 1997:

Pöia toetamine põlveõndlasse – sellist poosi kasutavad ainult naised oma kaitseseisundi tugevdamiseks.

Käte asetamine selja taha. On täheldatud, et Inglismaa kuningliku perekonna liikmetel on kombeks olnud käia, käed selja taga (prints Andrew, prints William). On kindlaks tehtud, et selline asend on iseloomulik ka teiste maade dünastia esindajatele. Käte asetamisel selja taha on mitmeid variante – selja taga teineteist hoidvad käelabad või teise käe randmest surumine. Teise käe randmest surumine annab tunnistust sellest, et inimene on tujust ära ja püüab end rahustada. Sel juhul haarab üks käsi teisest nii kõvasti kinni, otsekui takistamaks seda löögiks tõusmast. Käsi nihkub seda kõrgemale, mida vihasemaks inimene läheb (Pease 1994: 47).

Pöialde esiletõstmine räägib inimese võimekusest, üleolekust ning kohati isegi sõjakusest. Rangel ülemusel kipuvad pöidlad tihti kuuetaskutest välja. See asend ongi kõige enam omane ameti- ja esindusrõivais inimestele. Ent seda žesti kasutab ka naisega kurameeriv mees ning siis on sellel jaatav tähendus. Huvitav poos on harali pöialdega käe ristamine rinnal. Niisugune poos räägib eitavast suhtumisest või kaitseasendist (ristatud käed), aga ka lisaks üleolekutundest (pöialde esiletõstmine). (Pease 1994: 49).

Isiku valmisolekuväljendus. Valmisolekut väljendavad liigutused, mis annavad märku soovist vestlus või kohtumine lõpetada. Sel puhul keha kallutatakse ette, kusjuures mõlemad käed asuvad põlvedel või toetuvad toolipõhjale. Kui jutuajamise käigus vestluspartner võtab sellise asendi, ei taha ta enam teiega rääkida. Sel juhul on arukas teha ise ettepanek vestlus lõpetada (Pease 1994: 97).

Olematute ebemete noppimine. Kui inimene pole teiega või teie arvamusega nõus, ent ei söanda oma arvamust avaldada, teeb ta nn tõrjumiszestideks nimetatavaid liigutusi nagu nt olematute ebemete noppimine rõivastelt. Tavaliselt istub ebemenoppija teistest kõrvalepöördunult, vaatab maha ja samal ajal näpib oma riideid. See on seda kõige tuntum nõustamatuse liigutus (Pease 1994: 90).

Vastuvõtlikkus, intuitsioon kehakeele lugemisel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naised on tavaliselt meestest tundlikumad ning neil on kaasasündinud võime mõistatada ja ära tunda sõnatuid signaale ning tähele panna ka kõige väiksemaid üksikasju. Eriti hea intuitsioon on neil naistel, kes kasvatavad väikseid lapsi, sest lapse esimestel eluaastatel tuleb suhelda temaga mittesõnaliselt (Pease 1994: 9).

Avatus, kaitseseisund, hindamine, kahtlustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Žestiklastrid koosnevad hulgast üksikliigutustest, mis kõik kannavad sõnumit inimese tundeseisundi või seadumuse kohta. Sageli piisab juba mõne klastrisse kuuluva liigutuse märkamisest, et inimese hetkemeeleolu tabada. (Nierenberg 1997: 32)

Avatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese tundeelamused avalduvad kehakeele kaudu üsna ilmekalt. Kui sõnad on emotsioonidega kooskõlas ning viimased peegelduvad žestides, siis kõneleb inimene tõenäoliselt tõtt. Kui inimene valetab, hakkab keha andma sõnadele vastupidiseid signaale, mis reedab, et ta ei räägi tõtt – tunnistust sellest annavad näolihaste liigutus, poosi muutused ning sage silmapilgutus. ( Nierenberg 1997: 32j). Siirust ja avameelsust väljendavad avatud peopesad. Nii ka väike laps, kellel pole midagi varjata, sirutab peopesad rõõmsalt ette. Laps aga, kes valetab, peidab käed selja taha ning langetab pilgu (Nierenberg 1997: 33). Nagu kõik suhtumised, nii kutsuvad avatus ja usaldus esile vastuusalduse. Charles Darwin on tõestanud, et kui loom viskub allaheitlikkusest (üks avatuse sümbol) selili, paljastades kõhualuse ja kõri, ei ründa teda ükski loom (Nierenberg 1997: 34 ).

Kaitseseisund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohu või ebameeldiva olukorra puhul hakkab inimene end instinktiivselt mitmesuguste liigutustega kaitsma, asetades nt. käed rinnal risti. See žestis sisalduv teave avaldab partnerile suurt mõju: ka tema võtab sisse kaitseseisaku. Sama mõju avaldub grupisiseselt – kui üks vestlejatest grupis asetab käed rinnale risti, siis teevad seda ka teised. Kui paar inimest grupis on sellise kaitseasendi sisse võtnud, on tulemuseks see, et kogu grupi tegevus on tugevasti häiritud (Nierenberg 1997: 32).

Rinnale asetatud käed ja üle põlve heidetud jalg annavad tunnustust sellest, et inimene on asunud kaitsepositsioonille või on eitaval seisukohal. Selliseid liigutusi märgates tuleks muutuda tähelepanelikuks, kui tahetakse mingit saavutada kokkulepet. Kaitseasend avaldub meestel ja naistel erinevalt – eriline kaitseasendi märk, mis esineb eranditult naistel, on pöia toetamine põlveõndlasse (Nierenberg 1997: 32).

Kahtlustamine ja salatsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Umbusklikkust ja skeptilisust väljendavad järgmised žestid: käed – jalad on risti, inimene pöördub meist kõrvale, kallutab keha taha, pea ette ning piidleb silmanurgast või üle prillide. Varjatumad ja vähem märgatavad liigutused on nimetissõrmega kõrvataguse või kaela sügamine ning nina puudutamine ja hõõrumine. Kõik umbusku, kahtlustamist ja tõrjuvust väljendavad sõnumid ütlevad: “Ma ei ole teiega nõus.” (Nierenberg 1997: 55). Kõige selgem salatsemise tundemärk on žestiklastri kokkusobimatus. Kui inimene sõjakas poosis naeratab, püüab ta vaenutundeid sõbraliku naeratuse abil varjata. Nii püüavad mitmed inimesed oma tundeid peita. Samal ajal räägib nende keha tõtt (Nierenberg 1997: 22 ).

Hindamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hindamisliigutused on mitmesugused käeliigutused näo juures. hindamisliigutused teavitavad kas negatiivsest või positiivsest suhtumisest. Nierenberg 1997: 45 –50

Ruumivöönd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enamikku loomi ümbritseb teatud ruumivöönd, mida nad peavad oma territooriumiks. Kui kaugele see ala ulatub, on sõltuvuses sellega, kui tihedasti on looma elupaik asustatud. Ka inimeste puhul pole asi teine – usutakse, et maal kasvanud inimeste isikliku ruumi vööndid on laiemad kui linnas kasvanul. Isikliku ruumivööndi all mõistetakse keha ümbritsevat õhuruumi, mille suurus sõltub inimeste arvust tema elukohas. Nii on siis isikliku ruumi mõõtmed tingitud sotsiaalsest ja rahvuslikust eripärast. Jaapanlased on ülerahvastatusega harjunud ja nende ruumivöönd on väiksem, teised eelistavad jälle avarat ruumi ja suhtlevad distantsi säilitades (Pease 1994: 21).

Ruumivööndid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eristatakse nelja ruumivööndit:

  • intiimne vöönd (15 –46) on inimesele endale kõige tähtsam. Seda kaitseb ta nagu oma isiklikku territooriumi.Sellesse vööndisse “lubab” inimene ainult temaga emotsionnalses suhtes olevaid inimesi – armsamat ja pereliikmeid. Intiimsesse vööndisse ei saa võõras siseneda, ilma et toimuks vastuhakk. On täheldatud, et kui intiimvööndisse tungib keegi võõras, vallandab see terve rea füsioloogilisi muutusi – adrenaliinitase tõuseb, süda hakkab kiiremini lööma ning inimene on võimeline sissetungijale kallale kargama. Selles vööndis on veel 15 cm raadiusega alavöönd, kuhu võib tungida ainult kehalises kokkupuutes. Seda nimetatakse üliintiimseks vööndiks (Pease 1994: 21).
  • isiklik vöönd (46 –120cm) Sellist vahemaad hoitakse piduõhtutel, ametlikel vastuvõttudel või sõpradega koosviibimistel.
  • sotsiaalne vöönd (1,2 m kuni 2,6m) Kõrvaliste inimestega suheldes vahemaa suureneb – nii kaugelt suheldakse näiteks postiljoniga, uue töökaaslasega.
  • ühiskondlik vöönd (üle 3,6m) Et mitte tunda ebamugavust suurema inimrühmaga suheldes, peame hoiduma vähemalt nii kaugele.

Ruumivööndite praktiline kasutamine. Kui ülemus tahab alluvat panna kohmetust tundma, siis ta kummardub üle alluva (nt tooli või laua kohal) Nõjatudes partneri toolileenile või ka mõnele muule esemele, mis talle ei kuulu, näitab inimene sisemist domineerimissoovi.

Linlaste ja maainimeste ruumivööndite erinevus. Isikliku ruumi suurus sõltub inimese asustustihedusest selles paigas, kus ta on üles kasvanud. Hõredalt asustatud maakohast pärit isik vajab avaramat isiklikku ruumi kui see, kes on suurlinnas üles kasvanud. Räägitakse ka sellest, et provintsilinnast pärit inimese isiklik vöönd võib küündida kuni 1,2 m kaugusele, ja seetõttu tervitavad väikelinnade elanikud üksteist hoopis kaugemalt. On koguni täheldatud, et hõredalt asustatud kohtadest pärit inimestel on oma isikliku vööndi suhtes suured nõudmised – see võib ulatuda kuni 9 meetrini.

Autod ja nende mõju territooriumitundele. Psühholoogide andmetel reageerivad rooli taga asuvad inimesed hoopis omalaadselt nende territooriumisse puutuvaile teguritele. Selline käitumisviis erineb tunduvalt nende tavalisest sotsiaalkäitumisest. Nimelt tundub auto avaldavat juhi isikliku vööndi mõõtmetele maagilist mõju. Tema territooriumi mõõtmed võivad puhuti kuni kümme meetrit suureneda, sest inimesele tundub, et temale kuulub ka 3,7 – 4,6 meetrit auto ees ja taga. Kui niisiis teine auto temast mööda sõidab, tekivad autojuhi organismis füsioloogilised muutused ja ta vihastub nii, et tekib tahtmine mööduvale autole otsa kihutada.

Teiste inimeste hea või halb suhtumine teisse johtub sellest, kuivõrd te austate nende ruumivönöndit. Uuringud näitavad, et pealtnäha lahedaid inimesi, kes teistele õlale patsutavad ja vestluse ajal pidevalt partnerit puudutavad, peetakse sisimas ebameeldivaks (Pease 1994: 30).

Peegelpilt. Alateadlik kopeerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tihtipeale võime jälgida, kuidas mõned omavahel suhtlevad inimesed istuvad või seisavad ühesuguses asendis. Sellest võib järeldada, et kahe inimese mõtted ja tunded on sarnased. Vaevalt jõuab üks inimene mingi liigutuse teha, kui teine seda kordab. Kordamine jätkub seni, kuni inimesed on üksmeelel. Niisugust kopeerimist kordab ühesuguse sotsiaalse tasandiga inimeste ja lähedaste sõprade omavahelisel suhtlemisel. Nii suhtlevad ka üksmeelel olevad abikaasad. A. Schefleni tähelepanekutele toetudes väldivad võõrad inimesed omavahelises suhtlemises hoolikalt ühesuguseid poose ja liigutusi (Pease 1994: 127).

Mis on peegelduse tähtsus ? Eeskätt võimaldab see öelda vestluskaaslasele, et olete temaga nõus ja et ta meeldib talle. Eriti ilmekalt avaldub see laste puhul. Peegelduse järgi saame kindlaks teha, et meeldime oma partnerile ja et ta on meiega päri. (Pease 1994: 127). Kahe sõbra vahelises teineteisemõistmises, olgu nad lapsed või täiskasvanud, on olulisel kohal jäljendamine. Hatchi ja Maietta väitel võib jäljenda mist teadlikult kasutada lapse ja täiskasvanu vahelise sideme kindlustamiseks või isegi taastamiseks pärast lahkhelisid (Quilliam 1997: 65).

Uuringud on näidanud, et kui mingi grupi juht kasutab teatud liigutusi ja poose, siis alluvad tavaliselt kopeerivad teda (Pease 1994: 129). Nii saab ka abielupaaride puhul kindlaks teha, kumb võtab kodus otsuseid vastu. Kui te vestlete mehega ning tema naine vaikib, mees ent kopeerib alateadlikult tema liigutusi, siis selles majas võtab otsuseid vastu naine (Pease 1994: 129).

Enesekindlus, ärevus, kontroll[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hea rüht ja sirge kehahoid, mis on omane sihikindlatele, elus edasi jõudnud inimestele, annavad teavet eneseusaldusest. Enesekindlad inimesed otsivad sagedamini pilkkontakti, vaatavad vestluspartnerile kauem otsa, pilgutavad silmi harvemini kui ebakindlad (või salatsevad) isikud ( Nierenberg 1997: 77).

Ärevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Köhatamist peetakse ärevuse või kartuse sümboliks. Sagedaste köhatustega kaasnevad intonatsioonimuutused viitavad inimese ebakindlusele ja hirmutundele (nt. suure auditooriumi ees esinedes) ( Nierenberg 1997: 89)

Ka sigaretisuitsetamine on inimese sisemise tasakaalutuse väline avaldus. Sigaretti ei süüdata mitte kõige pingelisemal hetkel, vaid alles pinge langedes.

Istmel nihelemine viitab inimese rahulolematusele või sisepingele.

Käega suu katmine. Selle žesti tähendus pärineb Charles Darwini ajast. “Käega suu katmine on hämmelduset väljendav liigutus. Samuti tõstab käe suu ette inimene, kes oma äsja öeldus sõnu kahetseb või nende üle piinlikkust tunneb

Ettekande ajal aitab sõnatute signaalide mõistmine vastastikust mõistmist saavutada. Levinuim sõnasoovimise märguanne on kõrva hõõrumine. Mida enam jutt kuulajat erutab, seda rohkem hakkab ta alateadlikult endast žestidega märku andma ( Nierenberg 1997: 91).

Allasurutud emotsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitteverbaalsed kanalid alluvad inimese kontrollile erinevalt. Nii lekivad mõned mitteverbaalsed kanalid rohkem kui teised. Kui inimene midagi varjab, saab ta kontrollida sõnalist sisu ning valitseda näoilmet, kuid keha ei allu nii kergesti meie tahtele. Samuti on hääletoon näoilmest vähem kontrollitav (Quilliam 1997: 52).

Tunnete väliseid märke alla surudes muutuvad närvisüsteemi sisemised reaktsioonid tugevamaks. Rahulikuks jääda püüdes suurendame tõenäosust sattuda stressiseisundisse (Quilliam 1997: 52). Vastupidiselt verbaalsele eneseväljendusele, mis on suuresti tahtejõule alluv, on mitteverbaalne suhtlemine tahte kontrollile allumatu. Nii toimuvad intonatsioon, miimika ja viibete kasutamine vaistlikult, mis tähendab, et me ei saa kontrollida intonatsiooni ega miimikat (Kidron 137)

Leke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui te püüate kellelegi rääkida seda, mida te ei mõtle, lekib tõde visuaalselt välja. Sagedasemad negatiivsed lekked on:

  • närviline väljanägemine
  • agressiivne väljanägemine

Närvilisest väljanägemisest annavad enim tunnistust

  • ristatud käed või jalad
  • raamatute või paberite surumine vastu õlga
  • sõrmedega trummeldamine

Agressiivne väljanägemine avaldub järgmiselt:

  • käed risti rinnal
  • põrnitsemine
  • käsi rusikas
  • kellegi üle kummardumine (James 1998:38jj)

Laps ja täiskasvanu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Masendust suudavad lapsed ära tunda sünnist alates: vastsündinud laps läheb endat välja, kui teda ümbritsevad inimesed nutavad. Sellele ei ole osatud veel täiesti rahuldavat vastust leida – võib – olla tajub imik hääletooni ja südame löökide muutust, kuid arvatakse ka, et ta reageerib teistmoodi kehalõhnale. Kuuekuuselt oskab laps ära tunda vihast näoilmet ning seitsmekuuselt reageerib ta sellele ilmele hoopis teistmoodi kui õnnelikule. Viie aasta vanuses oskab ta jäljendada viha, kurbuse ning hirmu kehakeelt ning mida aasta edasi, seda osavamaks muutub ta kehakeele tõlgendamisel.

Pärast sündi on põhiliseks sidemeloomiseks lapse ning täiskasvanu vahel žestide ning liikumise matkimine. On kindlaks tehtud, et emad tunnetavad oma lapse vajadusi paremini kui isad. Kuna sünnist saati tegeleb ema oma lapsega rohkem, õpib ta lapse mitteverbaalseid signaale paremini tundma. Kuid siiski on katsed näidanud, et lapse emotsioonide määratlemine ilma neid esile kutsunud asjaolusid teadmata on raske või isegi võimatu ülesanne (Nierenberg 1997: 113 ).

Valetamine. Valetades tajub laps oma sisimas midagi segaduse ja hirmu vahepealset. Tema keha annab mõista, et on tekkinud mingi probleem. Tajukanalite abil kogeb laps tõde ning mõtestab selle mõtlemistasandil lahti. Kui ta siis valetab, s.t oma kogemust teistsugusena kirjeldab, satub keha omaenese käitumisest segadusse ning hakkab tagajärgede eest hirmu tundma. Edasi püüab laps tõe mahasalgmiseks varjata iga reetlikku kehakeele avaldust. Üheteistaastane laps võib liikumatult paigale tarduda, nii et hoiak ega zestid kajasta tegelikku olukorda. Ilme võib muutuda mõttelagedaks. Kui ta hakkab rääkima, reedavad teda ühesilbilised ja kogelevad laused (Quilliam 1997: 101).

Kui kaks sõpra on teineteisega päri, siis nad alateadlikult jäljendavad teineteise liigutusi – nad istuvad või seisavad ühesuguses asendis. Kui üks toetab käe lõua alla, teeb seda ka peatselt teine. Sellist kopeerimist nimetatakse peegelduseks. Seda kasutavad ka väikelapsed (Quilliam 1997: 86) .

Peegelduse võti on liigutuste lihtsas kordamises – teisele antakse niiviisi mõista: ma olen sinuga päri. Sa meeldid mulle. Samas saab peegelduse järgi ka ise kinnitust, et meeldime teisele. Kui inimene tunneb huvi oma vestluskaaslase vastu, seab ta end nii, et põlved on suunatud vestluskaaslase poole. Kui huvi on vastastikune, seab ka partner end põlvedega tema suunas. Kui aga tahame avaldada partnerile survet, tuleb meil pöörata keha otse tema poole.

Tõrjumine. Tõrjumist väljendavad kehakeele märgid – eemaletõmbumine, möödavaatamine, ühetooniline huvitu hääl. Tõrjumise kehakeel on lapsele äärmiselt masendav, eriti, kui ta on veel liiga väike, et temaga saab asju läbi arutada (Quilliam 1997: 108).

Kuigi täiskasvanud arvavad tihti, et kasvatavad last sõnade abil, on suurem osa sõnumeist, mida nad tema käitumise kohta edastavad, mitteverbaalsed. Laitus, rõõm, tõrjuvus, viha, kurbus, mitmetähenduslikud sõnumid ja kapituleerumine – kõik need vahendid moodustavad varjatud kasvatusvahendi ja täiendavad kõike öeldut, kuid võivad olla ka öeldule vasturääkivad (Quilliam 1997: 108).

Lapse sõnalisel kasvatamisel püütakse mõnikord kehakeele abil varjata tegelikke tundeid. Vanema kehakeeles võivad esineda noogutus, võlts naeratus, sunnitult meeldiv hääletoon, millega ta otsekui püüaks karistust leevendada, tegelikult ajab aga lapse segadusse. Nagu tõestas üks 1978. a läbiviidud uurimus, on lapsele kõige vastuvõetavam (ning paneb ta kergemini kuuletuma) kiire puhas ühemõtteline sõnum, et olete pahane – õigele karistusele järgneb tavaliselt rõõmsameelse suhte kiire taastamine (Quilliam 1997: 97).

Samamoodi tekib mitmemõtteline sõnum, kui vanem teadlikult püüab karistada käitumist, mida ta tegelikult hindab: sõnalise kriitika või noomitusega lapsele kaasneb huulte ümber hõljuv allasurutud, aga siiras naeratus ja rõõmsad silmad, mis püüavad näida pahasena. Vanem mäletab oma välist käitumist ning usub, et ta on oma kohustuse täitnud, kuid laps mäletab alatooniks olnud verbaalset sõnumit ning järeldab sellest oma tegeviisi õigsust. Seega psühholoogide soovitus – parim viis on viia sõnad ja kehakeel vastavusse ning noomida või karistada last tõesti siis, kui peate seda siiralt vajalikuks. Oma tundeid varjates ajate lapse lihtsalt segadusse (Pease 1994: 110).

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]