Lehitu pisikäpp

Allikas: Vikipeedia
Õied
Haabitus

Lehitu pisikäpp (Epipogium aphyllum) on käpaliste sugukonda kuuluv taimeliik pisikäpa perekonnast.

Ta on klorofüllita mükoheterotroof.

Nomenklatuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nime autor on Olof Swartz. Liigi epiteet tähendab 'lehitu'.[1] Linnaeuse pandud nimi on Satyrium epipogium. Praegune nimi pärineb F. W. Schmidtilt.[1]

Varasemad eestikeelsed nimed on leheta habekäpp ja punase kannusega käpp.[1]

Ingliskeelne nimi on ettearvamatu leviku tõttu ghost orchid ('kummitusorhidee').[2]

Levik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehitu pisikäpp on ettearvamatu levikuga. Paljudes kasvukohtades on teda nähtud ainult üks kord.[3] Teadaolevast kasvukohtadest ei pruugita teda enam leida, kuid ta võib mitme aasta pärast mõne meetri kauguselt välja ilmuda.[1]

Eestis on ta levinud peamiselt Ida-Eestis, eelkõige Alutagusel, ja on haruldane.[2][4]

Lehitul pesikäpal on väga ulatuslik levila, mis ulatub läänes Hispaaniani, põhjas Põhja-Aasiani, idas Kamtšatkani ja lõunas Himaalajani.[5][6]

Suurbritannias peeti teda väljasurnuks, kuid avastati uuesti.

Kasvukoht[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lehitu pisikäpp kasvab pöögi-, tamme-, männi- ja kuusemetsades aluselises pinnases.

Eestis eelistab varjurikkaid tihedaid niiskeid kuusikuid (salumetsi ja lodumetsi), kus kasvab ka haaba ja leppa.[2][1]

Ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varem peeti lehitut pisikäppa saprofüüdiks. Tegelikult on ta obligaatne mükoheterotroof (epiparasiit), kes saab toitaineid mükoriisavõrgustikest, mida moodustavad kandseened, kes omakorda on sümbioosis mitmesuguste okaspuudega.

Nad kasvavad maa alla peituvalt varrelt, millel pole klorofülli ja millel on efemeersed lehed, mis on soomused. Taimed ilmuvad nähtavale ainult õitsemise ajal, eriti Lääne-Euroopa väga niisketel suvedel.

Ohustatus ja kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taim on oma kasvukohtades haruldane ja kriitiliselt ohustatud. Arvatakse, et suuremas osas oma varasemast levilast on ta välja surnud.

Ta on Eestis arvatud I kaitsekategooriasse (seisuga 2012).[1]

Taim on paljudes kohtades nii range kaitse all, et teda ei tohi isegi teaduslikuks uurimiseks kasvukohalt eemaldada ega häirida.[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 bio.edu.ee
  2. 2,0 2,1 2,2 bio.edu.ee
  3. Juliette Jowit. Ghost orchid comes back from extinction., The Guardian, 8. märts 2010.
  4. bio.edu.ee
  5. Altervista Flora Italiana, Epipogio, Ghost Orchid, Epipogium aphyllum
  6. Flora of China, v 25 p 208, 裂唇虎舌兰 lie chun hu she lan, Epipogium aphyllum
  7. Melanie Roy, Takahiro Yagame, Masahide Yamato, Koji Iwase, Christine Heinz, Antonella Faccio, Paola Bonfante & Marc-Andre Selosse. Ectomycorrhizal Inocybe species associate with the mycoheterotrophic orchid Epipogium aphyllum but not its asexual propagules. – Annals of Botany, 2009, kd 104, nr 3, lk 595–610.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]