Kuhiksõlg
Kuhiksõlg on koonusja vormiga sõlg, millel on väike nõelaava ja välisserval nupurida. See oli nii rõivakinnitusvahend kui ehe.[1]
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
16. sajandil oli moes renessaansipärane lame rõngassõlg(ratassõlg), millest kuhiksõlg 18. sajandi teiseks pooleks välja kujunes. Kuhiksõlg oli Eesti 19. sajandi rahvarõivastele väga iseloomulik, olles naiste kõige pidulikum rinnaehe. Sõlg oli kaunistatud lillornamendiga või õite ning lehtede motiiviga.[2] .
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Nagu rõngassõlgedel oli ka kuhiksõlgedel servas nupukesi imiteeriv äärevits ning sõle nõelaava ümber oli joodetud teine samasugune vits (suuvits). 19. sajandi lõpuks oli sõlekirjadele omane geometriseerumine.
Kuhiksõlgede suurus erines paikkonniti märgatavalt ning kõige väiksemad olid sõled Saaremaal, kus pisikesed sõled pandi ritta, neil puudus ääre- ja suuvits. Põhja-Eestis olid lameda kuhikuga sõled läbimõõduga kuni 10 cm, Lõuna-Eestis kõrge kuhikuga sõled kuni 15 cm. Eriti suured mõõtmed omandasid Setumaa sõled - 20–35 cm, neil oli äärevitsal ka 4 nupurida.[1]
Talurahvasõled olid valdavalt hõbedast, lihtsamad sõled vasesulameist, 19. sajandil lisandus ka uushõbeda kasutamine.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Sõlg
- Hoburaudsõled
- Kaarsõled
- Karpsõled
- Kupalsõled
- Plaatsõled või ketassõled
- Rõngassõled
- Vitssõled
- Prees
- Pross
- Sõlgpuu
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 76
- ↑ Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 290
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu (1927, kordustrükid 2009 ja 2017).
- Kaalu Kirme. Eesti sõled, kirjastus: Kunst, 1986.
- Kaalu Kirme. Eesti rahvapärased ehted, kirjastus: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002.