Korkud

Korkude perekond Mahārāshtras Melghatis

Korkud on munda keelte hulka kuuluvat korku keelt kõnelev rahvas Indias. See kuulub India põhiseaduslikult tunnustatud hõimude (scheduled tribes) ja ādivāsi hulka.

Asuala

Nende asuala on põhiliselt Madhya Pradeshi osariigi Khandwa, Burhanpuri, Betuli ja Chhindwara ringkonnas ning naaberaladel Mahārāshtra osariigi Melghati piirkonnas. Nad elavad kõrvuti gondidega.

Päritolu

Arvatakse, et korkud olid algselt kütid-korilased, kes elasid Satpura mägede metsades kahel pool Tapti jõge.

Eluviis

Korkud elavad rohust ja puust onnide väikestes rühmades. Igal perel on maja ees lavataoline kõrgend, kus hoitakse loomasööta ja muud.

Nad tarvitavad pikalehise maduuka õitest valmistatud alkohoolset jooki, mida valmistatakse peaaegu igas peres.

Elatusallikad

98,74% korkudest elab maal. Nad tegelevad põhiliselt maaviljelusega. Kuigi nad armastavad metsa nagu gondidki, on nad ka head põlluharijad. Betuli ringkonna Bhainsdehi tahsiilis hakkasid nad esimestena kasvatama kartulit ja kohvipuud.

1981. aasta India rahvaloenduse järgi olid 46,42% korkudest tööga hõivatud, neist 48,38% talunikud, 46,47% põllutöölised, 2,30% karjakasvatajad, metsakasvatajad, kalurid jne. Ülejäänud 2,85% tegutses mäenduses, kodukäsitöölistena, ehituses, kaubanduses jne.

Korkud puutuvad kokku vaesuse, nälja, alatoitluse ning liigkasuvõtjate ja kaupmeeste poolse ekspluateerimisega. Maad napib, sest Melghat on tiigrite kaitseala.

Kirjaoskus

1981. aasta rahvaloenduse järgi oli korkude kirjaoskuse tase 6,54% (meeste seas 11,68%, naiste seas 1,24%).

Ühiskondlik korraldus

Korkud on säilitanud oma kultuuri ja ühiskondliku korralduse. Paljudes külades on nõukogu Korku Panchayat. Seda juhib pealik (patel) ning sellesse kuuluvad veel preester Padihar (priest), öövaht (kotwar) ning 10–12 vanemat meest (Panch). See kogu töötab pidustuste ja pulmade puhul ning külasiseste ja küladevaheliste konflitide lahendamiseks.

Siirderiitused

Sünd

Laps sünnib kodus. Sayani-budhi ('vana tark emand') masseerib sünnitajat. Maja ühte nurka kaevatakse kraav, kuhu kogutakse viie päeva jooksul pärast sünnitust ema ja lapse pesuvesi. Viiendal päeval (panchvi) austab sayani-budhi jumal Chattit, ohverdades talle harilikku kollajuurt, kurkumit, seesamit ja kookospähkleid. Pärast puudžat pannakse see kõik kraavi, mis täidetakse ja kaetakse kinni. Seejärel paneb perekonnapea lapsele nime. Kutsutakse kohale küla nõukogu liikmed (pancha'd) ja lapse ees hoitakse ümmargust vett täis potti (kalash). Kõik palvetavad ja kummardavad kalash'i ees. Pakutakse kõigile süüa.

Esimesel viiel päeval ei tohi isa majja tulla ning peab ööbima laudas või muus mitte-eluruumis.

Kaheteistkümnendal päeval viiakse ema koos lapsega jõe kaldale, kus neid pestakse. Pärast seda pöördub ema tavalise elurütmi juurde tagasi.

Matused

Korkud usuvad uuestisündi. Surnukehale tilgutatakse mõni tilk õli või tehakse söega kehale või näole märk, et otsida samu märke vastsündinult.

Pulmad

Abielud jagunevad vanemate korraldatud abieludeks ja noorte poolt kokkulepitud abieludeks.

Korraldatud abielu

Abielu korraldamise puhul otsivad poisi vanemad sobivat tüdrukut (bali dhundna, 'tüdruku otsimine'). Kui tüdruk on välja valitud, koguvad nad teateid tüdruku ja tema vanemate kohta ning peavad nõu küla pealikuga (patel) ja nõukogu liikmetega. Et abielu peab olema eksogaamne, uuritakse ka gotra kohta, et saada teada, kas nende sugukondade vahel on abielu lubatud. Seejärel tehakse tüdruku vanematele ametlik kosjaettepanek (mangni). Selleks kutsutakse kokku nõukogu (panchayat), millesse kuuluvad poisi ja tüdruku vanemad ja teised vanemad inimesed tüdruku külast, sealhulgas küla pealik (patel). Läbirääkimisi juhib vahendaja (chitulya, chitodya).

Kokkulepitud päeval tuleb panchayat kokku ja otsustab abielu. Selle liikmed küsivad nõukogu liikmed poisi isalt mõned India ruupiad (tavaliselt 25 ruupiat), mille eest neile pakutakse palmisuhkrut või alkohoolset jooki või mõlemat. Seda annetust nimetatakse gudpan. Samal kokkusaamisel määratakse ka mõrsjaluna (gonom). See sisaldab 1000–1200 ruupiat, vilja ja head ja noort kohihärga. Kui poisi vanemad on mõrsjaluna suurusega nõustunud, on abielu kindlaks määratud.

Nelja kuni kuue kuu pärast toimub abielu sõlmimine. See leiab aset poisi kodus ja tema kannab selle kulud. Mõnikord sõlmitakse abielu siiski tüdruku kodus.

Poisi kodu juurde püstitatakse pulmadeks pandal (mandap), millel on 12 sammast, üks india viirukipuust, üks pikalehisest maduukast, üks kobar-viigipuust, ülejäänud võivad olla suurest tiikpuust või muust vähemväärtuslikust puidust. Pandali katusele puistatakse jambolani-nelgipuu oksi ja lehti. Tüdruku kodu juurde püstitatakse üheksa sambaga pandal.

Noored paneb paari traditsiooniline preester bhumka.

Pulmi eelistatakse pidada esmaspäeval või reedel, mida korkud peavad soodsateks nädalapäevadest. Praktilistel põhjustel peetakse neid ka pühapäeval või neljapäeval. Enamasti peetakse pulmi caitra või vaiśākha kuus (märtsist maini), kuid mitte bhavai pidustuste ajal, sest seda peetakse ebasoodsaks.

Enne kui peigmehe sugulased asuvad teele pruudi külla, laotatakse maja õue vaip, millel peigmees ja tema vanema venna naine embavad teineteist seitse korda. Russeli ja Hiralali (1975) arvates on see jäänuk kombest, mille kohaselt nooremad vennad võisid kuni abiellumiseni olla sugulises läbikäimises vanema venna naisega.

Pärast abielu sõlmimist kaetakse paar vaibaga ja neile kallatakse vett peale. Peigmees paneb pruudile kaelakee kaela ja paar kantakse kolm korda ümber õue. Naaberaladelt on võetud üle riisi viskamine ja saptapadī (seitse sammu). Tähtsad on pesemine ja kurkumi kasutamine. Peigmees tõstab pruudi õhku ja tantsib. Kõik mehed ja naised tantsivad. Naised laulavad obstsöönset laulu airan. Mehed mängivad flööti ja dhol'i.

Tüdruk abiellub 12–18-aastaselt.

Noorte kokkulepitud abielu

Noored saavad kokku tavaliselt laadal (hati, Bhongdu-Hati), mis toimub enne dīpāvalī (divālī) pidustusi. Kui poiss valib tüdruku välja ja tüdruk on nõus, siis poiss viib tüdruku salaja oma koju ja nad hakkavad mehe ja naisena koos elama. Tüdruku vanemad lähevad koos küla nõukogu liikmetega poisi koju ja nõuavad mõrsjaluna, mis võib ulatuda 1500 ruupiani. Kui see on makstud, siis abielu loetakse sõlmituks. Abiellumise tseremoonia pole enam oluline, kuid selle võib korraldada.

Kirjandus

• R. V. Russel, Hiralal. Tribes and Castes of the Central Provinces of India. III, 1916.
• Stephen Fuchs. The Korkus of the Vindhya Hills, New Delhi: Inter-India Publications 1988.
• S. G. Deogaonkar, S. S. Deogaonkar. The Korku tribals. Castes and tribes of India, 1. New Delhi, India: Concept Pub. Co. 1990, ISBN 81-7022-297-4