Kasutaja:Renata.Randmaa/liivakast

Allikas: Vikipeedia

Taastusravi Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Taastusravi on aktiivravi liik, mille eesmärk on häirunud funktsioone taastada, säilitada või puudega kohaneda. Taastusravi on iseseisev arstlik eriala alates 1946. aastast ja on esindatud kõikides Euroopa riikides, v.a Taani ja Malta. Tegu on töövõimet taastava raviga ja seda viidakse läbi nii ambulatoorselt kui ka statsionaarselt. Patsiendi häirunud funktsioone taastatakse nii meditsiinilisest, kehalisest, psüühilisest kui ka sotsiaalsest aspektist. Ravi eesmärgid ja meetodid määratakse vastavalt funktsioonihäirele. [1]

Eestis tehakse vahet mõistetel taastusravi ja rehabilitatsioon. Taastusravi on meditsiiniline tegevus, samas kui rehabilitatsiooniteenus on raske tervisekahjustusega isikute optimaalseks igapäevaellu integreerimiseks teostatav sotsiaalteenus, mida rahastab Sotsiaalkindlustusamet. [1]

Taastusarst[muuda | muuda lähteteksti]

Taastusarst on eriarst, kes võib olla spetsialiseerunud ühele kitsamale valdkonnale, nt lastearst, spordiarst jt. Taastusarsti nimetatakse ka füüsilise meditsiini ja rehabilitatsiooni arstiks ehk füsiaatriks.[2] Taastusarsti ülesanneteks on patsiendi funktsionaalse suutlikkuse ja muutuste prognoosi hindamine, kaasates vajaduste korral siduserialade spetsialiste; patsiendile sobiva ja konkreetsetes tingimustes teostatava taastusravi plaani koostamine; konkreetse haige taastusravi eesmärkide ja tegevuskava planeerimine nende optimaalseks realiseerimiseks lähi- ja kaugemas perspektiivis ning taastusravi komplikatsioonide vältimine ja ravi.[1] Taastusarsti vastuvõtule pääsemiseks on vajalik saatekiri.[3]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Taastusarste on tänapäevaste ja Euroopa riikidega ühtlustatus õppekavade põhjal õpetatud välja taastusravi residentuuri kaudu Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas alates 1996. aastast.[1] Füsiaatria ja taastusravi residentuur kestab Tartu Ülikoolis 3 aastat, spordimeditsiini kõrvalerialaga 4 aastat.[4] Aastatel 1996–2010 omandas Eestis taastusarsti eriala (sh eksternina) 41 taastusarsti.[1]

Euroopa taastusarsti sertifikaadi saamiseks tuleb läbida rahvusvaheline eksam. Vähemalt 10 aastat multidistsiplinaarses taastusravi meeskonnas töötanud ja teatud hulga publikatsioone avaldanud arstil on võimalik taotleda Euroopa taastusarsti sertifikaati nn dokumendivooru kaudu. Euroopa taastusarsti sertifikaat on viiel Eesti arstil.[1]

Funktsioonihäired[muuda | muuda lähteteksti]

Tavalisemad haigusseisundid, mille korral vajatakse taastusravi, on

  • liigutusliku funktsiooni häired (kontraktuurid, lihasjõu oluline langus ja kõnnihäire);
  • kehalise võimekuse langus;
  • spastilisus;
  • põie ja soole düsfunktsioon;
  • seksuaalne düsfunktsioon;
  • kognitiivsed häired;
  • meeleolu alanemine;
  • depressioon ja isiksusehäired.[1]

Taastusravi etapid[muuda | muuda lähteteksti]

Taastusravi osutatakse statsionaarse ja ambulatoorse tervisehoiuteenusena.[1]

Ambulatoorne ravi tähendab arsti vastuvõttu, mille käigus vaadatakse patsient läbi ja tehakse vajadusel mõni uuring, protseduur või operatsioon, mis ei vaja pikemat raviasutuses viibimist. Patsienti nõustatakse ja vajadusel määratakse ka edasine ravi. Raviasutusse patsient pikemalt ei jää.

Statsionaarset arstiabi osutatakse haiglas ja patsient peab seal ööbima või pikemalt viibima.[5] Statsionaarset taastusravi vajavad patsiendid reeglina pärast rasket haigust, operatsiooni või traumat ning teatud juhtudel ka pärast kroonilisi haigusseisundeid ja nende ägenemist.[3]

Taastusravi jaguneb järgmisteks etappideks:

  • Varajane taastusravi- toimub akuutravi osakonnas, on põhihaiguse ravi kõrval lisaravi ja suunatud eelkõige tüsistuste ennetamisele;
  • Intensiivne taastusravi- toimub enamasti taastusravi osakonnas, on ägeda haiguse või trauma tagajärjel tekkinud kahe või enama kehalise ja/või kognitiivse funktsiooni häirega patsientidele teostatav taastusravi. Tegevust iseloomustab varajane sekkumine valdavalt esimesel 6 kuul pärast haigestumist või traumat ning see on kompleksne tegevus, kus toimub minimaalselt 3 tundi multidistsiplinaarset ravitegevust päevas vähemalt 6 päeval nädalas. Intensiivsele ravitegevusele ei suunata haiget, kelle üldseisund pole stabiilne (nt esinevad teadvushäired, psühhoos, ebastabiilne hemodünaamika jne);
  • Funktsioone toetav taastusravi- kroonilise või süveneva funktsioonihäire korral näidustatud piisava sagedusega taastusravi, et säilitada funktsioonijääki ning vältida tüsistuste teket. Ravitegevuse eesmärk on funktsioonipuude süvenemise aeglustamine ja elukvaliteedi hoidmine.
  • Laste arendusravi- taastusravi osa, mida kasutatakse eelkõige varasest kesk-närvisüsteemi kahjustusest tingitud haigusseisunditele, kuid ka teiste lapseea raskete haigestumiste või traumade ravis. Arendusravi eesmärk on lapse funktsioonide arendamine olemasolevatest kõrgemale tasemele.[1]

Taastusravi meeskond[muuda | muuda lähteteksti]

Taastusravi meeskonna koosseis sõltub funktsioonihäirete profiilist ning see võib ajas muutuda, sõltudes patsiendi vajadustest. Meeskonna moodustavad lisaks taastusarstile veel näiteks füsioterapeut, psühholoog, tegevusterapeut, sotsiaaltöötaja, õendus-hoolduspersonal, logopeed, protesist, dietoloog, eripedagoog jt.[1]

Eesti suuremad taastusravi osutajad[muuda | muuda lähteteksti]

Rahastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Praegune rahastamine ei kata taastusravi vajadust.[1] 2006. aasta Riigikontrolli andmetel said taastusravi vaid 19% seda vajanud patsientidest. [6] Eesti Haigekassa tasub taastusravi eest, kui see on osutatud kindlustatule meditsiinilisel näidustusel. Haigekassa tasub ainult haigekassa tervisehoiuteenuste loetellu kantud taastusravi teenuste eest. Sanatoorse ravi eest haigekassa ei tasu, kuna sanatooriumitel puudub tegevusluba statsionaarse taastusravi osutamiseks.[3]

Haigekassa tasub järgmiste ambulatoorsete teenuste eest:

  • füsioteraapia (sh basseinis)- ka grupiteenusena;
  • tegevusteraapia- ka grupiteenusena; massaaziseanss (mõõduka või tugeva halvatusega haigele);
  • raviujumisseanss (liikumishäiretega haigele või liikumispuudega lapsele);
  • mudaraviseanss (reumatoidse polüartriidi, Behterevi haiguse ning väljendunud liigesejäikusega haigele);
  • külmvõimlemiskambri raviseanss ja speleoteraapia (kroonilise bronhiidi või bronhiaalastmaga haigele);
  • isiksuse uuring;
  • kognitiivse funktsiooni uuring;
  • psühhoteraapia seanss;
  • logopeedilised uuringud.

Haigekassa tasub ka statsionaarsete protseduuride ja uuringute eest, sh:

  • alla 8-aastase lapsega haiglas viibimise päevade eest;
  • alla 16-aastase sügava või raskekujulise liikumis- või liitpuudega lapsega haiglas viibimise päevade eest.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Lukmann, Aet, Annelii Nikitina. 2011. Taastusravi- nõudlik arstikunst. Eesti Arst; 90(7):306-308
  2. Rokk, Merle. "Kes on taastusarst?". ravida.ee. Tartu. Vaadatud 16.03.2021.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Eesti Haigekassa. "Taastusravi". Eesti Haigekassa. Vaadatud 16.03.2021.
  4. UT. "Erialade programmid". UT.ee. Tartu. Vaadatud 16.03.2021.
  5. Eesti Haigekassa (17. november 2019). "Arstiabi. Eriarst". eesti.ee. Vaadatud 16.03.2021.
  6. Suits, Siiri. 2006. Taastusravi korraldus ja tõhusus. Eesti Arst; 792-795