Kasutaja:OskarKobar/Liivakast

Allikas: Vikipeedia
Paavst ekskommunikeerib albilased (vasakul), ristisõja algus (paremal). Allikas: Les Grandes chroniques de France

Albilaste ristisõda või Katarite ristisõda (1209–1229) oli ristisõda, kus võideldi Languedocis Lõuna- Prantsusmaal katarite vastu. Ristisõja kuulutas välja paavst Innocentius III, et hävitada katarluse pooldajad ja asustada alad katoliiklastega. Ristisõja organiseerijaks määrati Arnaud Amaury, kes suutis värvata kandvaks jõuks Prantsuse krooni ning tagada ka Burgundia hertsog Eudes’i ja Neversi krahv Hervé toetuse. Konflikt kestis kokku kakskümmend aastat, aga ei kandud kogu aeg ristisõja tiitlit. Ristisõda võttis juba alguses poliitilise ilme, mis tekitas kahtluse ristisõdijate motiivides. Kuigi ristisõjad ei suutnud hävitada hereesiat, liideti ristisõdade käigus siiski Languedoc Karpetingide valdustega.

Languedoci katarite kohta kasutatav mõiste „albilased“ on eksitav. Nimetus tuleneb Toulouse’ist umbes 60 kilomeetrit kirdes paikneva Albi linna järgi, tegelikult paiknesid valdav osa albilasi palju enam lõunas. Eksimus võib tulla Prantsuse vallutajatelt, kes ei olnud teadlikud vallutatud aladest ja hakkasid seda mõistet kasutama[1].

Ristisõda[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Carcassone elanike väljaajamine. Allikas: Grandes Chroniques de France

Lääne-Euroopa dualistlik kristlus sai alguse ilmselt 10. saj Bulgaariast ja levis läände juba 11. saj algul, kuid andmed selle kohta on puudulikud [2]. Dualistliku kristluse ideed levisid ka mujale Euroopasse, kuid Languedocis puudus tugev keskvõim, mis oleks hereetikud katoliku kiriku rüppe tagasi toonud. Seetõttu jäigi Languedocis hereesia kõige pikemalt kestma [3]. Korduvad katsed Languedoci tagasi katoliku kiriku alluvusse tuua olid ebaõnnestunud, mistõttu läkitas paavst Innocentius III 1207.a legaadi Toulouse’i krahvi Chatelnau Pierre ekskommunikatsiooni alla panema. Toulouse’i krahv Raymond VI polnud sellega rahul ning Raymond VI mehed tapsid 1208. a legaadi tagasiteel Vatikani Saint-Gilles’i kloostri läheduses[4]. Paavst Innocentius III kuulutas peale seda Raymond VI ekskommunikeerituks ja Aranaud Amaury sai ülesandeks organiseerida ristisõda [5] .

Albilaste sõja keel ja praktika järgisid suuresti püha maa eeskuju, kuid vahetasid välja loosungi „Jumala ettevõtmine“ kõlavama asjakohasema ilmaliku loosungi vastu „Usu ja rahu võtmine“[6]. Paavsti 9. oktoobri 1208. a bulla Prantsuse aadelkonnale kutsus neid üles osa võtma ristisõjast hereetikute vastu, tagades nende varale kiriku kaitse [5]. Prantsuse kuningas Philippe II ei olnud konfliktide tõttu Inglismaa kuninga Johni ja Saksmaa kuningas Otto IV-ga ristisõjast ise huvitatud, kuid lubas siiski enda vasallidel ristisõjas osaleda, mistõttu jäi ristisõda ilma otsese juhita ja selle rolli võttis enda kanda ristisõja organiseerija Arnaud Amaury[7]. Kampaania oli siiski edukas ja väidetavalt suudeti kokku koguda seni kristliku maailma suurim armee, hinnanguliselt 20 000 rüütlit ja 100 000 sõdurit [5]. Oluliseks motivaatoriks sai IV Lateraani kirikukogu 1215. a otsus, milles võrdsustati albilaste ristisõda püha maa abistamisega [6]. Krahv Raymond VI hakkas ristisõja lähenedes üha enam enda säästmiseks paavstiga lepitust otsima [5].

Ristisõja käik[muuda | muuda lähteteksti]

Kui ristisõdijad Languedoci piirile jõudsid, oli Raymond VI suutnud paavstiga ära leppida ja ta oli ekskommunikatsiooni alt maha võetud, mis tagas talle ristisõjast puutumatuse. Ta liitus neli päeva pärast lepitust ristisõjaga [8].

Carcassonne

Ristisõdijad vajasid vaenlast ja Raymond pakkus välja Raymond-Rogeri Trencavel'i valdused. Raymond-Rogeri Trencaveli oli Raymond VI vasall, kes oli maaomanikule juba varem muret tekitanud[9]. Ristisõdijate tähelepanu koonduski Trencaveli valdustele, kuhu nad jõudsid 21. juulil 1209. a. Raymond-Rogers sai aru, et Béziers’d ei ole võimalik kaitsta, ja lahkus Carcassonne’i [10].Béziers’ piiskop proovis linna päästa, püüdes linnaelanikke veenda hereetikuid välja andma (8000–9000 linlase seas oli hereetikuid maksimaalselt 700 [9]). Bréziers’ elanikud lükkasid pakkumise tagasi, arvates et mõne naabri ohverdamine ei päästaks veel nende iseseisvust [11]. Ristisõdijad vallutasid kiiresti linna ja alustasid tapatalguid. Küsimusele, kuidas eristada hereetikuid kristlastest, olevat Arnaud Amaury vastanud: „Tapke nad. Küll issand teab, kes on tema omad“ [10]. Arnaud Amaury kirjas paavstile, informeerides kirikupead, et tapetud on 20 000 inimest. Arvestades linna toonast elanike arvu, võib seda lugeda ajastule omaseks suutmatuseks suuri arve esitada [10].

Veresaun võis olla ettekavatsetud, et külvata hirmu piirkonnas [11]. Esialgu see ka töötas, järgmine linn Narbonne oli valmis otsekohe tingimusteta alistuma [12]. Seejärel suundusid ristisõdijad Carcassonne’i. Raymond- Roger oli jõudnud linna piiramiseks ette valmistada. Carcassonne asus strateegiliselt olulises asukohas ja oli looduslikult hästi kaitstud. Linnas leviva veepuuduse tõttu pidid linnaelanikud siiski alla andma ja neil lubati vara maha jättes linnast lahkuda [13]. Carcassonne’ist sai ristisõdijate piirkonna tugipunt [14].

Ristisõdijad valisid endale peale seda 1209. a ilmaliku juhi, kelleks valiti Montforti Simon [14]. Kuigi viimane püüdis end esitleda Kristuse sõjamehena, said poliitilised vallutused Montforti Simoni surmani 1218. a ristisõja uueks eesmärgiks [15].Tavaliseks said tapatalgud ja hereetikute tuleriidal põletamine, näiteks Agenais Marmande’is Garonne’i ääres 1219. a juunis hukati 5000 tsiviilisikut, kui linn oli alistunud Prantsuse jõududele [15].

Albilaste ristisõda on võimalik jagada nelja faasi:

  • Trencaveli valduste hõivamine (1209–1211)
  • Tolouse’i krahvkonna ja Pürenee krahvkondade vallutamine (1211–1215)
  • Lõuna vastupanu taaselavnemine (1216–1225)
  • Kapetingide vallutus (1226–1229)

Kõikides faasides tähendas sõda eelkõige piiramist ja territooriumi hõivamist linnus linnuse haaval [16]. Otseseid lahinguid oli vähe: Castelnaudary (1211), Muret (1213), Baziége (1218).

Krahv Montforti sõjaline võimekus tõi talle edu ja muutis ümberkaudsete alade valitsejaid murelikuks. Montforti vastu astusid 1213. a Aragóni kuningas, kes oli vastu Montforti võimu tugevnemisele, ja 1214. a Inglismaa kuningas John, kes lootis tagasi saada 1204. a Philippe II kaotatud maid, kuid mõlemad said lüüa[17]. Philippe II võit Saksamaa kuninga Otto IV ja tema liitlaste üle kindlustas Montforti positsiooni veelgi.

Montforti kimbutas pidev ristisõdijate vähesus, 1209. a sügisel oli tema käsutuses vaid 30 rüütlit[18]. Põhjast lisanduvad mehed tõid ristisõdijatele ainult väikest leevendust, kuna enamik teenisid vaid indulgentsiks vajalikud kuus nädalat.

1209. a lahkus Raymond ristisõdijate ridadest ja kaotas sellega ristisõdija staatusest tuleneva kaitse enda valdustele. 1211. a peale Trencaveli vallutamist otsustas Montfort järgmisena Raymond VI alad vallutada. [19]

Ristisõja lõppvaatus[muuda | muuda lähteteksti]

1213. a jaanuaris lõpetas paavst Innocentius III ristisõja indulgentside jagamise, mis sisuliselt tähendas ristisõja lõppu.[20] See otsus tühistati mais ja ristisõda võis jätkuda, küll enam mitte endisel kujul. Aprillis kuulutas paavst välja uue püha maa ristisõja, mis lubas anda albilaste ristisõdade indulgentse ainult isikutele, kes elasid Languedocis. [20] 1215. a võttis kolmeks kuuks risti ka Prantsusmaa prints Louis, kes enda võimsa sõjaväega sooritas küll rohkem triumfikäigu kui ristiretke, astumata kordagi lahingusse - pigem demonstreeris ta Karpetingide ülemvõimu piirkonnas. 1216-–1217 aastal pälvis Prantusmaa monrahi tähelepanu Inglismaa troonile saamine, mis jättis Montfoti ja ristisõja tählepanuta. Seda oskas ära kasutada Raymond VI, kellel õnnestus enda võimu alla saada Toulouse[21]. Montfort asus taas linna piirama, üheksakuuline piiramine sai lõpu 25. juunil, mil Montfort inspekteeris piiramisseadmeid ja talle kukutati pähe kivi, mille linlased olevat visanud[22]. Monforti surm muutis jõudude vahekorda ja Raymond VI poeg Raymond VII läks vastupealetungile [21]. Paavst Honorius III uuendas 1218. a ristisõjaindulgentsi väljaandmist, et koguda uued väed hereesia väljajuurimiseks. Üleskutsele vastas prints Louis, kes säilitas liidu Montforti liitlastega, kuid lahkus ristisõjast, kui indulgentsiks vajalik aeg oli teenitud, näidates jällegi, et tegelikult kuulub ala Karpetingidele. [22]

Peale Montforti sai vägede juhatajaks tema poeg Montfort'i Amaury, kellel puudus aga isa karisma. 1222. a Raymond VI suri, tema poeg Raymond VII võttis isalt üle pea kõik ristisõdijate vallutatud alad. 1223. a sõlmisid Raymond VII ja Montfort Amaury vaherahu. [22] Montfort loovutas aasta hiljem enda alad nüüd juba kuningaks saanud Louis VIII-le. Louis VIII haaras risti taas 1226. a jaanuaris ja vallutas tagasi suure osa Langedocist, kuid suri tagasiteel põhja 8. novembril. 12. aprillil 1229. a nõustus Raymond VII talle seatud tingimustega (juurida välja hereesiat) ja sellega oli albilaste ristisõda lõppenud[23]. Alistumislepingust ilmneb, et Raymond lubas teha sedasama, mida tema isa oli lubanud teha kakskümmned aastat varem, seega ei saavutanud ristisõda enda peamist ametlikku eesmärki[24].



Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 518.
  2. ↑ Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 516.
  3. ↑ Janet Shirley (1996). The Song of Cathar Wars: A History of the Albigensian Crusades. Aldershot: Ashgate Publishing Limited. Lk 2-3.
  4. ↑ Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 522-523.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Michael Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 120-121.
  6. ↑ 6,0 6,1 Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 526.
  7. ↑ Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 522-524.
  8. ↑ Michael Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 121-122.
  9. ↑ 9,0 9,1 Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 530.
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 Michael Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 123.
  11. ↑ 11,0 11,1 Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 530-531.
  12. ↑ Michael Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 125.
  13. ↑ Michael Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 128.
  14. ↑ 14,0 14,1 Michael Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 128-129.
  15. ↑ 15,0 15,1 Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 532.
  16. ↑ Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda : ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 534-535.
  17. ↑ Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda: ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 534- 535.
  18. ↑ Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda: ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 535.
  19. ↑ Michael Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 135.
  20. ↑ 20,0 20,1 Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda: ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 537.
  21. ↑ 21,0 21,1 Michale Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 146-147.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda: ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 539.
  23. ↑ Michael Costen (1997). The Cathars and the Albigensian Crusade. Manchester: Manchester University Press. Lk 154.
  24. ↑ Christopher Tyerman (2010). Jumala sõda: ristisõdade uus ajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 540.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kasutaja:OskarKobar/Liivakast&oldid=5621459"