Kasutaja:Adler.Katrin/liivakast
PLANEET MAA[muuda | muuda lähteteksti]
PÄIKESESÜSTEEM JA PLANEETIDE LIIKUMINE[muuda | muuda lähteteksti]
Planeet Maa kuulub Päikesesüsteemi, mis omakorda kuulub Linnutee galaktikasse, mis on suures universumis vaid üks sadadest miljarditest galaktikatest.
Päikesesüsteem tekkis 4,6 miljardit aastat tagasi ja päikesesüsteemi kuulub kaheksa planeeti + kääbusplaneedid + muud väiksemad taevakehad. Suurem osa Päikesesüsteemi planeetidest on saanud nime vanarooma mütoloogiast, ainult Uraani nimi on pärit vanakreeka mütoloogiast.[1]
Planeet Maa läbimõõt on 12 742 km ja planeet liigub ümber Päikese kiirusega 108 000 km/h. Järelikult liigub Maa 1800 km / minutis ja 30 km / sekundis.
Maa kaugus Päikesest on ligikaudu 150 000 000 km ning Maa orbiit on peaaegu ringikujuline. Seega saab öelda, et Maa orbiidi raadius on ligikaudu 150 000 000 km.
Meie planeeti hoiab orbiidil Päikese hiiglaslik gravitatsioon. See on parasjagu tugev, et hoiab meie planeeti tiirlemas ümber enda, aga samas ka piisavalt nõrk, et ei tõmba Päikesesüsteemi planeete enda sisse. Kui Päikese saaks muuta hetkega olematuks, ei liiguks meie planeet enam mööda ringikujulist orbiiti, vaid liiguks otse edasi.
Universumis on kõik liikumises. Nii nagu liigub planeet Maa ümber Päikese, liigub meie Päikesesüsteem Linnutee galaktika südame ümber ja ka meie Linnutee galaktika liigub Universumis teiste galaktikate suhtes. Me liigume Andromeeda galaktika poole (nimetatakse ka Andromeeda udukoguks). Arvatakse, et Linnutee ja Andromeeda galaktikad põrkuvad kunagi, aga sinna kulub veel mitu miljardit aastat aega.
Päike liigub kiirusega 782 000 km/h. Kehtib sama loogika nagu ka Maa liikumiskiiruse arvutamisel e. 13 033,33 km / minutis või 217,22 km / sekundis. Päikesel kulub Linnutee galaktika südame ümber tiiru tegemiseks 237 000 000 aastat. Arvestades, et meie Päikesesüsteem on 4,6 miljardit aasta vana, on Päike teinud jõudnud oma eluea jooksul teha 19,4 tiiru ümber päikese (4 600 000 000 / 237 000 000 = 19,4).
Kuigi Päikesesüsteem on 4,6 miljardit aastat vana, ei tekkinud elu meie planeedile kohe, vaid see võttis palju aega. Esialgu oli meie planeet eluks sobimatu. Läks mitu miljardit aastat enne kui elu tekkeks tekkisid sobivad tingimused. Esialgu tekkisid ainuraksed. Suuremad eluvormid tekkisid oluliselt hiljem.[1]
MAA PÖÖRLEMINE JA AASTAAJAD[muuda | muuda lähteteksti]
Lisaks sellele, et Maa tiirleb ümber Päikese, pöörleb Maa ka ümber oma keset läbiva mõttelise telje (telje, mis ühendab pooluseid). Ühe täispöörde ümber oma telje sooritab Maa 24 h jooksul. Põhjanaela poolt vaadatuna pöörleb Maa vastupäeva – ehk siis meile harjumuspärasel viisil tõuseb Päike alati idast. Seetõttu tähistatakse uue aasta saabumist uhkete ilutulestikega kõigepealt Sydneys (Austraalia), siis Hongkongis, seejärel Dubais (Araabia Ühendemiraadid), Berliinis (Saksamaa), Londonis (Suurbritannia) ning lõpuks New York’is (Ameerika Ühendriigid).[1]
Maa orbiidi tasandiga on Maa pöörlemistelg mitte päris risti, vaid pigem kaldu. Seetõttu ongi nii, et Maa reisil ümber Päikese on kord põhjapoolne, kord lõunapoolne Maa poolus Päikese poole rohkem suunatud (vastavalt paikneb teine poolus siis Päikese suhtes rohkem "varjus"). See tingibki aastaaegade vaheldumise: kui põhjapoolkera saab rohkem Päikesekiirgust, siis saab Päike meid päeva jooksul palju soojendada ning meil on suvi. Kui aga möödub pool aastat ning põhjapoolkera paikneb Päikesest kaugemal, siis soojendab Päike rohkem hoopis lõunapoolkera ning meil on talv.
Maa ekvaatori lähedal paiknevad alad saavad igal aastaajal rohkesti päikesekiirgust (st olenemata Maa täpsest asukohast oma orbiidil), seega on neil n-ö alati suvi. Poolused saavad aga alati vähem Päikesekiirgust kui teised alad ning seetõttu on seal enamasti külm. [1]
Poolustel muutub aga olenevalt aastaajast tugevalt valgusrežiim: kui kui põhjapoolkeral on suvi, siis jääb Maa pöörlemise käigus põhjapoolus koguaeg Päikese poole suunatuks ning Arktikas valitseb polaarpäev. Vastavalt on poole aasta pärast polaarpäev Antarktikas, Arktikas valitseb aga polaaröö. [1]
Poolusele lähedal paiknevatel aladel ei kesta aga polaaröö ega polaarpäev enam pool aastat: mida kaugemal poolusest, seda lühemaks need muutuvad, kuni kaovad sootuks. Definitsiooni järgi nimetatakse polaarööks sellist olukorda, kus Päike ei tõuse üle silmapiiri vähemalt 24 h jooksul.[1]
ELUTINGIMUSED MAAL: ATMOSFÄÄR JA PÄIKESEKIIRGUS[muuda | muuda lähteteksti]
Mõtleme aga nüüd sellele, miks on Maa eluks nii sobilik planeet. Mida on meil eluks eeskätt vaja? Kõige lühem vastus on – Päikest, õhku ja vett (eks neid tegureid ole tegelikult palju rohkem, kuid need on olulisimad).[1]
Maa atmosfäär on läbipaistev ning koosneb ruumala järgi 78% lämmastikust ja 21% hapnikust (kui tegemist on kuiva õhuga). Niiske õhk võib sisaldada kuni 5% veeauru. Atmosfäär on tihedaim maapinna lähedal ning muutub hõredamaks, kui liikuda maapinnast kõrgemale. Seda tingib ühelt poolt Maa gravitatsioonijõu vähenemine suurtel kõrgustel (maapinnaga võrreldes) ning teiselt poolt asjaolu, et kõrgemal paiknevad õhuosakesed "rõhuvad" madalamal paiknevaid õhuosakesi, surudes maapinna lähedal õhuosakesi rohkem kokku. Maa pöörlemise käigus pöörleb sellega kaasa ka atmosfäär, kuna maapinna osakesed ’haaravad’ atmosfääri madalamate kihtide osakesi oma liikumisega kaasa – ning alumiste kihtide osakesed "haaravad" samal viisil kaasa atmosfääri ülemiste kihtide osakesi. Jõud, mida atmosfääri osakesed oma massi tõttu maapinna ühikule avaldavad, on õhurõhk. [1]
Päikesekiirgus toob Maale Päikese energiat. Energia iseloomustab võimet teha tööd: näiteks saab energiat omav keha oma energia arvelt tööd teha. Energiat tähistatakse füüsikalistes valemites sümboliga E ning energia mõõtühikuteks on džaul (J) või kalor (cal). Energia puhul on oluline, et see võib kanduda ühelt kehalt teisele (näiteks Päikeselt Maale kiirguse abil) ning üle minna ühest energialiigist teise. Näiteks saab päikeseenergia arvelt teha elektrienergiat, kasutades päikesepaneele. Samuti oskavad taimed ja mõningad bakterid teha päikesekiirguse energia arvelt keemilisi ühendeid – suhkruid, mille energiat saame toidu tarbimise kaudu kasutada meiegi. Seda protsessi nimetatakse fotosünteesiks. Fossiilsed kütused (nafta, maagaas, põlevkivi), mille põletamise kaudu kaetakse seni suurim osa maailma energiavajadusest, moodustusid ammustel aegadel surnud organismide orgaaniliste jäänuste ladestumisel. Ka need organismid said kunagi elada, osaledes toiduahelates, mille aluseks olid fotosünteesivad organismid – seega on ka fossiilsetes kütustes salvestunud energiaga päikesekiirguse energiaga seotud.[1]
Osa päikesekiirgusest neeldub atmosfääris, pannes kiiremini liikuma või koguni omavahel reageerima atmosfääri osakesi. Osa kiirgusest läbib aga atmosfääri ning neeldub juba maa- või merepinnas, soojendades neid. Temperatuur on keha või keskkonna osakeste soojusliikumise mõõt: mida kiiremini liiguvad osakesed, seda kõrgem on temperatuur. Maapinnast kõrgemale liikumisel õhutemperatuur langeb, kuna maa- ega merepind ei saa õhku enam piisavalt hästi soojendada. [1]
ELUTINGIMUSED MAAL: VESI[muuda | muuda lähteteksti]
Vesi võib esineda kolmes olekus: gaasiline, vedel ja tahke (jää). Vett on lahustina elusorganismides (veres) ning seda esineb ka elukeskkonnana (ookean, järv, jõgi, …)[1]
Maailmameri kannab endas olulist rolli Maa kliima reguleerimisel ning hoiab Maad ülekuumenemise eest.[1]