Kīlauea vulkaan

Allikas: Vikipeedia
Kīlauea
Kīlauea kaldeera.
Kīlauea kaldeera.
Kõrgus 1277 m
Asukoht Hawaii, Ameerika Ühendriigid
Ahelik, mäestik Hawaii saarestik
Tüüp Kilpvulkaan
Mäe vanus Vähem kui 23 000 a
Purskas viimati Alates 1983. aastast
Koordinaadid 19° 25′ 0″ N, 155° 17′ 0″ Wkoordinaadid: 19° 25′ 0″ N, 155° 17′ 0″ W
Kīlauea vulkaan (Hawaii saared)
Kīlauea vulkaan

Kīlauea vulkaan [kiilau'eea] (havai sõnast kīlauea 'väljapaiskamine') on tegevvulkaan Hawaii saarestikus. Vulkaani kõrgus on 1277 m.[1] Ta katab 13,7% Hawaii saare pindalast. Kīlauea koos Hualālai, Kohala, Mauna Kea ja Mauna Loa vulkaaniga moodustavad saarestiku suurima saare Hawaii. Kīlauea tippu on moodustunud kaldeera. Kīlauea on üks vulkaan vulkaanide reast, mille üle merepinna ulatuvad tipud moodustavad Hawaii saared. Siin liigub Vaikse ookeani laam üle vahevöös asuva kuuma täpi.

Kīlauea on praegu üks aktiivsemaid vulkaane, olles püsivalt aktiivne alates 3. jaanuarist 1983. Ajaloo vältel on registreeritud 61 purset. Viimase 100 aasta jooksul on ta pursanud keskmiselt üks kord iga 11 kuu jooksul. 1959 aastal ärkas ellu Kīlauea Iki kraater, seda pärast 91 aastat suikumist. Laavavool polnud eriti suured, kuid kraatri servadele tekkisid fumaroolid. 1997. aastast on suurimat aktiivsust on üles näidanud Puʻu ʻŌʻō kraater. Purskeid on toimunud kuus korda ja arvatakse neid jätkuvat veel pikaks ajaks.[2]

Kīlauea ei ole Hawaii suurim vulkaan, kuid hõlpsa ligipääsetavuse tõttu külastavad turistid teda kõige rohkem. Kīlauea vulkaani kraatri serval asub Hawaii vulkanoloogiaobservatoorium.

Hawaiilased usuvad, et tulejumalanna Pele asustab igat Hawaii vulkaaniketi vulkaani, kuid ta kodu asuvat Halemaʻumaʻu kraatris Kīlaueal.[3]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Hawaii vulkanoloogiaobservatoorium. Kilauea. 13. märts 2007. Ameerika Ühendriikide Geoloogiateenistus. (inglise)
  2. Hawaii vulkanoloogiaobservatoorium. Eruption Summary. 4. oktoober 2008. Ameerika Ühendriikide Geoloogiateenistus. (inglise)
  3. Igor Tuuling. Hawaii saarestik. Loodus, 04/2003. Kasutatud 16.03.2009.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]