Jumalate loomise mehhanism: sotsioloogia ja psühholoogia

„Jumalate loomise mehhanism“ (pr k "La machine à faire des dieux") on ühiskondlikke nähtusi uuriva sotsioloogilise sotsiaalpsühholoogia suurkuju Serge Moscovici raamat, milles ta visandab massipsühholoogia teoreetilised alused, analüüsides selleks sotsioloogia klassikute töid. Moscovici sõnul on inimeste kirgede poolt käigus hoitav ühiskond jumalate loomise mehhanism just seeläbi, et ta vormib eesmärke, mille nimel needsamad inimesed elavad ja surevad.

Jumalate loomise mehhanismi anatoomia

See raamat vaidlustab humanitaar- ja sotsiaalteadustes laialt levinud ideed, et suuri rahvahulki haaravaid liikumisi, sotsiaalseid kriise ja teisi ühiskonnas tekkivaid nähtusi tuleks seletada üksnes sotsiaalsete ja mitte psühholoogiliste põhjustega. Moscovici on seisukohal, et kõik sotsiaalsed nähtused kujutavad endast inimtegevusega kaasnevaid sündmusi või nende tagajärgi. Inimesi juhtivad kired ja ideed stimuleerivad nende ühiskonda kaasa kiskuvat poliitilise, religioosse ja kultuurilise sisuga loomingut. Oma raamatus lahkab ta sotsioloogia klassikute töid ja selgitab, kuidas ja miks on nendes psühholoogilisi tegureid eiratud. Tema sõnul leiab nendes töödes reaalsuse eiramine aset ainuüksi juba fakti tõttu, et sotsiaalsed nähtused kujutavad endast inimtegevust. Lähemal vaatlusel ei paku klassikalised sotsioloogilised teooriad välja omapoolseid tõlgendusi, vaid kombineerivad ratsionaalsel kalkuleerimisel baseeruvaid majanduslikke ja emotsionaalsetele reaktsioonidele apelleerivaid psühholoogilisi selgitusi. Ta leiab, et ratsionaalsest homo oeconomicus'est adekvaatsemalt iseloomustab inimest hoopis homo credens – uskuv inimene.

„Jumalate loomise mehhanism“ erineb tema teistest teostest, kus ta on põhjalikult käsitlenud inimese vahekorda loodusega, ühiskonnas laialt levinud sotsiaalsete representatsioonide kujunemist ja vähemuse mõjukust ühiskondlike muutuste esilekutsumises. Kuigi ka need teemad jooksevad tema raamatust läbi, on tema eesmärgiks siin tuua välja massipsühholoogia teoreetilised alused. Kuigi ratsionaliseerumise ja sekulariseerumise käigus on traditsioonilised religioonid olnud taandumas ja hääbumas, toonitab Moscovici, et praegusaja kultuuri ja kollektiivsete kogemuste mõjul on traditsioonilised religioonid asendatud uute ilmalike ideoloogiatega, mis funktsioneerivad sarnaselt religioonidega.

Kolmeks osaks jagatud raamatus võtab Moscovici lähema vaatluse alla tänapäevasele sotsioloogiateadusele alusepanijate käsitlused. Esimeses analüüsib ta Émile Durkheimi tööde abil selgitab ta kollektiivi mõjuvõimu sinna kuuluda soovivate üksikindiviidide üle, teises Max Weberi tähelepanekute põhjal ühiskondlikke muutusi kindlameelsete üksikindiviidide tegevuse põhjal ja kolmandas Georg Simmeli arusaamu üksikindiviidi samaaegselt tema kaaslaste ja laiemalt kogu ühiskonnaga ühendavatest ja lahutavatest kommunikatsiooniprotsessidest. Samuti leiavad tema poolt loodud raamistikus käsitlemist teiste klassikaliste teooriate autorite seisukohad.

Durkheim religiooni ja inimloomuse vahekorrast ühiskonna kujunemisel

Raamatu esimest osa moodustavas kolmes peatükis analüüsib Moscovici Durkheimi ideid kollektiivse teadvuse mõju mehhanismidest üksikindiviidile. Ühiskonna mõjust oma liikmete üle käsitleb ta sunduste päritolu ja olemusega. Sunduste allikaks on oma mõjukuselt füüsilise maailma omadega sarnanevad sotsiaalsed faktid, mis mõjutavad inimeste toiminguid, mõtteid ja tundeid. Moraali vääramatuks mõjutamiseks on vaja, et ühiskonna liikmetele avaldatav surve tunduks neile üleloomulikuna. Seetõttu on selline surve religioosne, tugevdades inimeste ühtekuuluvust ühiste arusaamade, müütide, uskumuste, maailmavaadete, kujutluste, ideoloogiate ja representatsioonide abil loodavate sidemete kaudu. Moscovici märgib, et kõigil ajastutel ühiskonnaelu eeltingimuseks olnud religioon on olulise tähtsusega ka modernse ühiskonna eksistentsi seisukohalt. Selleks on vajalik regulaarsete intervallidega alles hoida ja tugevdada kollektiivseid tundeid ja ideid. Religioosse mõtteviisi juured tulenevad inimmõtlemise kalduvusest vastandada püha ja ilmalikku, mille käigus tõstetakse pühaduse väärikust sisaldavad objektid ja arusaamad ilmalikest ja profaansetest objektidest ning arusaamadest kõrgemale. Religioon koondab ja paneb ühiskonna liikmeid omavahel suhtlema neid ühe ja sama pühaduse ümber kokku liites. Just ühiskond stimuleerib endast irdunud indiviidi, annab talle jõudu ja kannustab teda igasugustele tegudele.

Ühiskonda ja kogukonda grupina käsitlev Moscovici märgib, et viimane saavutab võimu sinna kuuluvate liikmete üle inimloomuse psüühilisi ja sotsiaalseid elemente kombineeriva rituaalsuse abil. Rituaalsed tegevused tekitavad selle liikmetes grupi vastu kire, mille tagajärjel elavad sinna kuulujad ühiselt läbi tugevaid tundeid. Just rituaalse tegevuse kaudu kasvatab ühiskond oma elujõudu. Tegemist on massipsühholoogilise nähtusega, mis selgitab, kuidas teiste hulgas olles üksikindiviid tunneb, mõtleb ja tegutseb teisiti kui isoleerituna. Kuigi ta ei kaota mõistust, laseb ta end emotsioonidel kaasa kiskuda. Kuna massides annavad tooni hoopis teistsugused ideed kui sinna kuuluvatel indiviididel, siis tuleneb nende psüühilist laadi võim indiviidide üle rituaalsetes tegevustes ühiselt läbielatud tunnete ülevusest. Ühiskonnaelu stabiilsuse aluseks on reeglite ja institutsioonide kaudu toimiv sundus, mis viib konsensuse saavutamisele ka üksteisele vastanduvate egoistlike huvide poolt juhitud inimeste vahel. Kuigi omavahel interaktsioonis olevad inimesed järgivad ühinemis- ja tegutsemisreegleid, mida nad ise pole loonud ega teadvusta, juhinduvad nad nendest ka endale uute reeglite kehtestamisel. Sundusi tagant tõukavaks jõuks on konformism. Inimeksistents oleks tugevasti häiritud, kui ühiskond individuaalset teadvust kollektiivsega ei mugandaks. Normidega reguleeritud ühisteadvust riivavat tegevust sanktsioneeritakse mitte niivõrd reeglitest üleastujate karistamiseks, vaid nendest kinni pidajate toetamiseks. Indiviidi survestavate uskumuste mõjukus tuleneb neid toetavate inimeste arvukusest. Konformismisurve on seda tugevam, mida rohkem kaaluvad ühised uskumused ja tundmused individuaalseid üle. Durkheimi teeb vahet repressiivse ja restitutiivse konformismi vahel. Esimene neist kujutab endast kollektiivse teadvuse keskset, pühaks peetavat osa, ja selle vastu eksijaid karistatakse ühiskonda solvavate reeglite rikkumise eest. Teine aga puudutab ühiskonna hinge vaid riivamisi ja tema eesmärgiks on tagada ühiskonna toimimine ning seetõttu pole eesmärgiks selle vastu eksijatele reeglist üleastumise eest karistuse määramisel kannatuste tekitamine vaid õiguse taastamine. Moscovici analüüsib ka Durkheimi seisukohti vaimsel ja füüsilisel sarnasusel baseeruvast mehaanilisest solidaarsusest ning spetsialiseerumist eeldaval tööjaotusel baseeruvast orgaanilisest solidaarsusest. Moscovici leiab, et mitte ühiskond ei kujunda indiviidi, vaid ühiskond saab alguse kokkutulnud indiviididest. Ta oponeerib ka loodusteadusest üle võetud loogikale, mille kohaselt kujundab individuaalset inimtegevust kollektiivne teadvus. Hetkest, kui moodsas ühiskonnas tööjaotus tööle hakkab kujundab inimesi juba nende individuaalne teadvus. Iga ameti esindajal ja sotsiaalse grupi liikmel on iseenda ja oma mõttekaaslaste huvidest lähtuv teadvus oma väärtuste, reeglite ja agendaga. Kollektiivse teadvuse allikad tulevad seejärel juba iga inimese seest. Seega kujuneb inimeste vahelise kommunikatsiooni tagajärjel välja orgaanilistest solidaarsustest moodustatud sotsiaalse reaalsuse maski taha peitunud, olemuselt psühholoogiline reaalsus. Kuigi Durkheim analüüsib põhjalikult kollektiivse teadvuse internaliseerimist indiviidide poolt, ei ole ta pööranud piisavat tähelepanu muutusele, mille järel saab tööjaotusest sotsiaalseid suhteid käimalükkav jõud.

Moscovici sõnul on Durkheimi suurimaks sotsiaalteadustesse just ühiskonna stabiilsuse mehhanismide selgitamine, mida ta selgitab kollektiivse teadvuse internaliseerimisega indiviidide poolt.

Weber ideede jõust ühiskondlike muutuste põhjustajana

Moscovici rõhutab korduvalt, et ühiskonda muutvaks jõuks on indiviid. Traditsioonide ja konsensuste murdmisest huvitunud Weberi ühiskonnakäsitluse rõhuasetus lähtub metodoloogilisest individualismist, käsitledes ühiskonda suhete süsteemina, mida hoiavad koos maagilistena näivad indiviidi võimed. Ühiskondliku muutuse liikumapanevaks jõuks on varasemat ühiskonnakorraldust ümberkujundav karastunud iseloomuga kindlameelsete ja järeleandmatute indiviidide poolt propageeritud ideede kaasakiskuvus ja karismaatilisus, mis kaaluvad üles talle vastupanu avaldava olemasoleva traditsiooni. Samas kujutab karisma poolt eest veetud innovatiivsus oma ennustamatuse tõttu endast irratsionaalset jõudu, mistõttu on talle ühiskonnas tugev vastasseis. Karismaatiliste juhtide tund saabub alles kokkuvarisemise äärele jõudnud ühiskonnas, kus varem olulisteks suunanäitajateks olnud väärtused on kaotanud oma usaldusväärsuse. Alles siis omistatakse neile võimekus sündmuste kulgu pöörata. Seetõttu satuvad karismaatilised inimesed võimu juurde vaid erakordsetes olukordades. Nende karisma sõltub otseselt domineeritavate poolsest tunnustamisest, kes imetlevad juhti ja proovivad temaga igati samastuda.

Moscovici peab oluliseks Weberi käsitluse keskset seisukohta, mille kohaselt ei juhi ühiskondlikke protsesse mitte ratsionaalsed kaalutlused, vaid kired. Moscovici toonitab, et ühiskondlikus elus annab uutele ideedele mõjukuse nende õnnestunud levik ja mitte vastupidi. Karisma on oma olemuselt religioosne, indiviidi, keda arvatakse olevat hakkama saanud millegi erakordsega, koheldakse justkui tal oleksid üliinimlikud võimed. Samal ajal on tegemist ka teda imetleva grupi emotsionaalse reaktsiooniga. Keerulistes olukordades, kus mängus on rahvuse püsimajäämine või põhiseaduslik kord, soovivad rahvad järgneda kindlameelsele juhile, kes neid läbi raskuste eesmärgile viiks. Pärast läbimurdelist ühiskondlikku muutust tähistavat „suureks pauguks“ nimetatavat plahvatust asetleidva jahtumise käigus kujunevad välja ja kinnistuvad juba uute institutsioonide ja uskumuste piirjooned. Tasahilju kujuneb välja ja võtab võimust uus raamistik, mis on kui „raudpuur“, kuhu grupp end vabatahtlikult vangistab. „Suure pauguna“ lahvatava sotsiaalse muutuse, millest paiskub välja juba uus kollektiiv ja mille kaudu saavad asjad uue tähenduse, energiaks on karisma. Nii nagu aatomite tuumad ja kiirgused kujutavad endast kosmilise suure paugu jäänuseid, on ka ühiskonna institutsioonid, seal levinud uskumused ja tsivilisatsiooni meistriteosed suure sotsiaalse paugu fossiilid. Sotsiaalsete muutuste allikaks on just vähemused, kuna neist on alguse saanud suured uuendused kunsti, teaduse ja religiooni vallas. Vähemustel tuleb maailma edukaks muutmiseks esiteks vastanduda ja muuta ära neile ettekirjutatud reeglid ning enda eksistentsi legitimeerimiseks ei piisa neil mitte ainult oma ajastu ideedest ja tehnikatest, vaid oma eesmärkideni jõudmiseks on vajalik taaselustada ka olulisteks peetavaid möödunud aegade ideid ja kangelasi. Vähemusele, kel puuduvad füüsilised ja majanduslikud vahendid, kes mõtleb teisiti ja väljajäetud, ei jää muid toetuspunkte, kui oma veendumuste jõud ja nende väljendamise viis. Seega tuleb tal järgida ka järjepidevat, oma seisukohti kordavat ja taaskinnitavat stiili, kus sõnad ja teod on omavahel kooskõlas. Sel moel saab tekitada ühiskonnas pingeid ja konflikte, mis domineerivaid arusaamu kahtluse alla seades loovad soodsa pinnase ühiskondlikule muutusele.

Simmel vahetusprotsessidest ja indiviidide sidemetest grupiga

Selles osas analüüsib Moscovici Simmeli käsitlust indiviidi suhteid ühendustega, kuhu nad kuuluvad. Sellest tõstab ta kõige rohkem esile Simmeli tähelepanekuid kõige ebastabiilsemate ja ebapüsivamate nähtuste vastu ühiskonnas, milleks on pidevalt lagunevad ja taasmoodustuvad inimeste vahelised sidemed ja suhted. Sotsiaalsete interaktsioonide analüüsi juures peab ta oluliseks nendes ilmnevate korrapärasuste väljaselgitamist.

Moscovici visandab oma lugejale Simmeli käsitluse põhjal nägemuse kahetasandilisest ühiskonnast, mis koosneb samaaegselt neid pidevalt moodustavate ja lammutavate indiviidide vahelistest võrgustikest kui ka nende poolt ühiselt loodud ning nende vahel jagatud ühist reaalsust kujundavatest representatsioonidest. Kuna interaktsioonide sisust, mis hõlmab huvide ja motivatsioonide väljendusi, ei õnnestu selle heterogeensuse tõttu selget struktuuri välja tuua, siis täiendab ta oma käsitlust interaktsioonide sisul baseeruvate sotsiaalsete olemusvormidega, mis võivad olla väga erinevad, alates käegakatsutavatest reaalsustest ja arusaadavatest ideedest kuni kujutlusvõime viljadeni. Selliste interaktsioonide aluseks olevate vahetusprotsesside liikumapanevaks jõuks on omakasule suunatud egoistlikest impulssidest kantud indiviidide kired.

Moscovici leiab, et indiviid ei ole teistega suheldes neutraalsel positsioonil, vaid püüab vahetusprotsesside kaudu oma vajadusi ja huvisid rahuldada. Seetõttu toimib väärtuse maailma reaalsuse maailmast erinevalt. Kui välise reaalsuse maailm on inimesest väljaspool, siis väärtuse maailm saab alguse inimese isiklikest motiividest. Mida enam viimane neist aga realiseerub, seda enam ta ka võimust võtab. Seetõttu hakkab väärtus ka reaalsust ennast vormima. Selle käigus taasesitatakse (representeeritakse) tegelikkust juba subjektiivselt seisukohalt enda kriteeriumite järgi. Seetõttu väärtustavad inimesed sageli ka valikute, soovide ja hinnangute kõige vähem olulisi asju.

Moscovici võtab lähema vaatluse alla Simmeli käsitluse „üheks maailma suurimaks müsteeriumiks“ peetavast rahast ja selle kaudu asetleidvatest vahetusprotsessidest. Oma olemuselt on raha samasugune sotsiaalne kujutlus või representatsioon nagu igasugused kollektiivsed märgisüsteemid, mis esindavad midagi muud, mida ta ise pole. Oma füüsilise olemusega asendab ta asju, oma mõjukuse tõttu on ta nende väärtuse mõõdupuuks ning oma intellektuaalsuse tõttu võimaldab ta neile hinnasilte külge riputada. Raha abstraktsuse tõttu näeb Moscovici paralleeli tema konverteeriva iseloomu ja inimese alateadvuslike protsesside vahel. Raha dualistliku olemuse põhjus peitub indiviidide poolt väärtustatavate objektide eemaldumises unikaalsetest ja isikupärastest omadustest, mille käigus need paigutuvad omavahel arvulise väärtuse abil võrreldavale skaalale. Seetõttu on raha ühelt poolt küll ihaldatav, kuid teisalt peetakse teda nurjatuks. Taolise kvantifitseerimise käigus kujuneb igale objektile pakkujale ja soovijale sobiv väärtus ning vahetustegevusest saab üldine ja keskne praktika. Inimest motiveerib vahetusprotsessis osalema rahahimu aluseks olev omakasupüüdlik kirg, mille eesmärgiks on suurendada enda edukust ja jõukust igal võimalusel vaatamata tagajärgedele mida see interaktsioonis osalevatele kaaslastele kaasa toob. Moscovici jagab Simmeliga veendumust, et indiviidid on nii ühiskonna loojateks kui ka produktideks. Ühelt poolt kohanduvad inimesed ühiskonda sotsialiseerudes oma ajastu sotsiaalsete vormidega, kuid teisalt tuleneb sotsiaalsete institutsioonide stabiilsus arvukate indiviidide aktiivsest tegevusest.

Kommunikatsiooniprotsesside osalisena on inimene samaaegselt nii reaalse kui ka hinnangute maailma asukas. Raha kaudu asjadele omistatud väärtus suleb reaalsuste maailma hinnangute maailma, kus indiviidid võrdlevad oma eelistusi ja ühtlustavad oma seisukohti. Parimaks näiteks vormi materialiseerumisest ehk mentaalse kujutise muutumisest asjaks on raha. Tema näol õnnestub visandada nähtamatuks jäävat suhet nähtava eseme kaudu, milleks on käegakatsutavad käest kätte liikuvad pangatähed. Moscovici sõnul pole vahetusprotsesside põhjused alati sugugi majanduslikud, enamasti on eesmärgiks suhtevõrgustiku hoidmine ja tugevdamine. Pidevates vahetusprotsessides antakse ja saadakse, müüakse ja ostetakse suhtlemise ja vastastikuse kontakti loomise eesmärgil.

Raha on muutnud oluliselt inimestevaheliste suhete iseloomu Kuigi rahas tasumine võimaldas töölistel tööandjast sõltumatuks saada, õõnestas raha omandusest tulenevate vabaduste tekkimise kõrval lähedussuheteid ükskõiksuse ja anonüümsuse edendamise kaudu. Simmeli arusaam raha poolt läbi viidud vahetustegevusest on inspiratsiooniks kahele Moscovici sotsiaalse representeerimise teooria kesksele kommunikatsiooniprotsessile – objektiveerimisele ja ankurdamisele, mille käigus inimesed teisendavad omavaheliste arutelude käigus varasemaid arusaamu sotsiaalsetest nähtustest uute sündmuste ja lisanduvate teadmiste valguses.

Moscovici märgib, et ühiskond on jumalate loomise mehhanism just seeläbi, et ta vormib eesmärke, mille nimel inimesed elavad ja surevad. Olulisi sotsiaalseid nähtusi puudutavates aruteludes kasutatavad teadmised ja seisukohad võimaldavad analüüsida ka nähtusi, mille kohta inimestel endil puuduvad otsesed kokkupuuted ja varasemad kogemused. Sellisel moel kujuneb isiklikel kogemustel ja läbielamistel baseeruva ühiskonna kõrval välja sotsiaalsetel representatsioonidel baseeruv tunnetatud ühiskond.

Kokkuvõtteks

Moscovici näitab oma raamatuga, kuidas psühholoogiliste ja sotsioloogiliste selgituste kombineerimine andis sotsioloogia rajajate töödele erakordse veenvuse mõjujõu. Ta selgitab, kuidas psüühilise elu sotsiaalsed alused ja sotsiaalse elu psühholoogilised alused on lahutamatud ning juhib lugeja tähelepanu sellele, et arvatust sagedamini on sotsiaalsete struktuuride ja institutsioonide aluseks sellised psüühilised nähtused nagu uskumused ja kired ning järeldab, et seetõttu on sotsiaalteaduste nurgakiviks psühholoogia. Ta selgitab, miks inimeste mõtlemine pole vastupidi mõistuspärasust tähtsustavates lääne ühiskondades domineerivale argitarkusele mitte ratsionaalne, vaid on olemuselt maailmavaateline, põhinedes jätkuvalt mõttekaaslaste seas konsensuslikel väärtustel, uskumustel ja veendumustel, mille kujunemist mõjutavad psühholoogilised tegurid. Seetõttu on inimesi ühiskonnas liikuma panevateks jõududeks ühised ettekujutused, uskumused ja kired. Moscovici tõdeb, et vaatamata inimeste maailmapildi ratsionaliseerimisele pole varem inimeste elu korraldanud rituaalid nende igapäevaelust kadunud, sest nad elavad edasi parteides, rahvuslikes liikumistes ja sektide tegevuses. Selleks energiaks, mis otsustab, millised ideed jäävad sõnadeks või saavad lihaks on inimeste iseloom.