Ettekujutus
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2008) |
- Mitte segi ajada kujutlusega
Ettekujutus (inglise keeles representation, ladina keeles repraesentatio, saksa keeles Vorstellung), ka kujutlus, ilming, esinemine, avaldumine, idee, mõte on viis, kuidas subjekt enda jaoks midagi mõteldavaks või kogetavaks teeb.
Ettekujutus on uusaja filosoofiasse kuuluv mõiste ning saab selle raames terminoloogiliseks alles Immanuel Kanti filosoofias. Varem oli kujutlemine seotud pigem reaalse kogemuse kui mõttes kujuteldavaga.
Ettekujutus eristub kujutlusest eelkõige läbi filosoofilise rõhuasetuse. Kui kujutlus on neutraalne mõiste, mis haarab kõikvõimalikke vaimse haaramise, esitamise, sobitamise jms vorme, siis ettekujutuse puhul on rõhutatud, et kujutatakse midagi endale ette, kusjuures kujutleja-kujutaja kui subjekt on ise mingis mõttes selle taga.
Kant[muuda | muuda lähteteksti]
Immanuel Kant[1] eristab ettekujutuste (Vorstellung, repraesentatio) seas pertseptsioone (Perzeption, perceptio), mis on teadvusega ettekujutused.
Need omakorda jagunevad subjektiivseteks pertseptsioonideks ehk aistinguteks (Empfindung, sensatio), mis käivad ainult "subjekti kui oma seisundi modifikatsiooni" kohta, ja objektiivseteks pertseptsioonideks ehk tunnetusteks (Erkenntnis, cognitio). Tunnetused jagunevad kaemusteks (Anschauuung, intuitus) ja mõisteteks (Begriff, conceptus). "Esimene käib vahetult eseme kohta ja on üksik, viimane vahendatult (mittelbar), paljudele asjadele ühine võiva olla tunnuse kaudu."
Mõisted jagunevad empiirilisteks mõisteteks ja puhasteks mõisteteks, "ja puhast mõistet, kui tema päritolu on ainult arus (mitte puhtas meelelisuse pildis), nimetatakse Notio. *Mõiste notsioonidest, mis ületab kogemuse võimalikkuse, on idee, ehk mõistusmõiste."
Teoses "Preisschrift über die Fortschritte der Metaphysik" mainib Kant ettekujutuse liikidena kaemist, aistimist ja mõtlemist.
Aru seob ettekujutused ühtsuseks.
Mõiste on reflekteeritud ettekujutus. Mõtlemine on ettekujutamine mõiste läbi (repraesentare per conceptus).[2]
Hegel[muuda | muuda lähteteksti]
Hegeli järgi nimetatakse ettekujutusteks "tunde, kaemuse, iha, tahte jne määratletusi, niivõrd kui nendest teatakse". Filosoofias on ettekujutuste asemel "mõtted, kategooriad, lähemalt aga mõisted. Ettekujutusi üldse võib vaadelda mõtete ja mõistete metafooridena. Ettekujutuste omamisega aga ei teata veel nende tähendust mõtlemisele, ei teata veel nende mõtteid ja mõisteid. Ümberpöördult on ka kaks eri asja mõtete ning mõistete omamine ja teadmine, millised on neile vastavad ettekujutused, kaemused, tunded." ("Filosoofiliste teaduste entsüklopeedia", § 3)