Joseph Fouché

Allikas: Vikipeedia
Joseph Fouché

Joseph Fouché, 1. Otranto hertsog (21. mai 175925. detsember 1820) oli Prantsusmaa riigitegelane.

17991802, 18041810 ja 1815 töötas ta politseiministrina. Tema juhtimisel sai Prantsusmaast politseiriik, tema aja kõige politseilikum riik kogu maailmas[1]. Ta reetis kahel korral Prantsuse Vabariigi ja osales riigipööretes.

Nooruses töötas Fouché Nantes'is jutlustaja ja matemaatikaõpetajana.[1]

1792 valiti Fouché Konventi, kus ta otsis liitu jakobiinidega. 21. jaanuaril 1793 hääletas ta Louis XVI giljotineerimise poolt. Ta oli Konvendi komissar Lyonis, kus rakendas repressioone streikivate tööliste vastu.[1]

Pärast jakobiinide kukutamist toetas Fouché algul termidoorlasi, hiljem Direktooriumi, kes määras ta politsei ülemaks. Politsei juhina asus ta jälitama oma endisi kaasvõitlejaid: jakobiine ja teisi revolutsionääre. Just tema andis käsu sulgeda Jakobiinide Klubi. Kuid Fouché polnud ustav ka Direktooriumile, toetades 19. novembril 1799 Napoleoni riigipööret.[1]

Napoleon andis Fouchéle politseiministri koha, mida ta vaheaegadega pidas 1815. aastani. Ta organiseeris Napoleoni politseiaparaadi. Napoleon nimetas ta ka Otranto hertsogiks. Kuid Fouché karjääri takistas see, et ta kasutas politseid mitte üksnes riigivastase elemendi, vaid ka keisri enese jälgimiseks.[1]

Kui Napoleon ta ametist vabastas, lähenes Fouché eksiilis olevatele rojalistidele ja pakkus oma teeneid, kuid need suhtusid temasse jäigalt, meenutades, et Fouché oli hääletanud kuninga surmaotsuse poolt. Seejärel lähenes Fouché taas Napoleonile ja sai taas politseiministriks. Tema käsi oli mängus Napoleoni tagasipöördumises Elba saarelt ja Saja päeva ajal püüdis ta riigi juhtimist üle võtta, kuid ei leidnud piisavalt toetajaid. Restauratsiooni ajal kõrvaldasid monarhistid ta ametist.[1]

Fouch rajas tiheda nuhkide ja agentide võrgu nii Prantsusmaal kui tema vallutatud aladel. See oli Prantsusmaa senise ajaloo kõige põhjalikum agendivõrk, ületades nii Richelieu, Mazarini kui Gabriel la Reynie loodu. Isegi keisrinna Joséphine de Beauharnais sai Fouchélt iga päev 1000 franki taskuraha. Seetõttu kõlas tema põhimõte järgmiselt: "Kui täna saab kokku kolm inimest, et rääkida poliitikast, siis homme peab sellest teadma politseiminister." Pärast erruminekut avaldas ta memuaarid, kus kirjutas: "Mul õnnestus sisendada inimestesse veendumus, et kõikjal, kuhu koguneb neli inimest, on kohal ka minu mehed, valmis jälgima ja kuulama." Tema loodud politseiaparaat toimis peaaegu muutusteta kuni Pariisi Kommuunini.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Gerard Feix. "Pariisi suur kõrv". Tallinn, Eesti Raamat 1988, lk. 45–47