Jüri Ottas

Allikas: Vikipeedia

Jüri Ottas (14. oktoober 1885 Vana-Kuuste vald, Tartumaa13. aprill 1942 Vjatlag, Kirovi oblast) oli Eesti poliitik.

Kuulus Kaitseliitu. Suri eeluurimisel.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Georg (pärast nime eestistamist Jüri) Ottas sündis 14. oktoobril 1885 Villemi talus. Vanemad olid Jaan ja Lotta (enne abiellumist: Matson).

Ta õppis Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, mille pidi 1903. aastal isa surma tõttu pooleli jätma ning hakkama talu pidama.

1905. aastal osales ta Tartus Bürgermusses toimunud Eestimaa maasaadikute kongressil.

1906. aasta alguses I Vene revolutsiooni ajal põgenes kodust ja varjas ennast, kuna oli karistussalga poolt vahistamisele kuuluvate isikute nimekirjas.

1918. aastal käis Eesti maarahva delegatsiooni koosseisus Saksamaal, protestides Balti Hertsogiriigi loomise kava vastu.

Kuulus III, IV ja V Riigikogu koosseisu.[1][2][3]

Jüri Ottas oli alates 1928. aastast abielus Anna Reimaniga.

1934. aastal sõlmis Jüri Ottas Moskvas esimese lepingu eesti sealiha müümiseks Nõukogude Venemaale.

1936. aastal valiti ta Kambja põllumeeste konvendi liikmeks.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse mälestusmärk, II järk.

1930. aastate lõpuperioodi puhkes suurimaid ja kõmulisemaid kohtuasju Eestis - Lõuna-Eesti Eksporttapamajade kohtuprotsess, kui kevadel 1937 allutati Tartu suurim tapamaja Eesti Lihaekspordile ja enne üleandmist viidi ühisuses läbi revisjon[4]. Juurdlusel ilmnes, et Tartus, Teguri tänav 48 tegutseva ühisuse 1933, 1934 ja 1935. aasta bilanssi on paigutatud tõele mittevastavaid andmeid. 1933. aastal oli ülejääk näidatud 92 725 krooni võrra vähemana, 1934 oli võlausaldajate arve näidatud 167 666 krooni võrra suuremana ja ülejääk 280 000 krooni võrra vähemana, 1935 bilansi aktivas olid võlausaldajate arved näidatud 248 948 krooni võrra suuremana. Kohtuotsusega mõisteti Lõuna-Eesti Eksporttapamaja juhatuse esimees Jüri Ottas ja Otto-Rudolf Pärlin kaheks aastaks vangimajja ühes kõigi õiguste kaotamisega.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Näituse Albumis avaldati 1936. aastal Villemi talu kohta A. Käspre artikkel "Kolmkümmendaastat visa võitlust karmi loodusega".

Villemi talu meenutab ka kolonel Villem Saarsen oma mälestusraamatus "See, mis ma nägin", mis ilmus Stockholmis 1978. aastal.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]