Jäätmete sorteerimine

Allikas: Vikipeedia
Taaskasutuskonteinerid Singapuris.

Jäätmete sorteerimine on jäätmete mõne ühise omaduse järgi liigitamine ja seejärel nende kogumine. Sorteerimise eesmärgiks on eraldada jäätmemassist kasutuskõlblikud materjalid ja ohtlikud jäätmed.[1] Mida rohkem inimesed tarbivad, seda rohkem tekib jäätmeid. Jäätmete probleemist ei saa lahti neid niisama ära visates.[2]

Eestis korraldab kohalik omavalitsus jäätmete sorteerimist, kehtestades jäätmehoolduseeskirja, kus on kirjas jäätmete sortimise nõue ja kuidas sorditud jäätmeid mingis piirkonnas üle anda. Eeskiri sätestab ka jäätmeveo piirkonnad, järelevalve ja tervisekaitsenõuded ning sortimisele ja jäätmete kogumiskohtadele esitatavad nõuded. Jäätmete sorteerimise tulemusena saab materjale taaskasutada, millega hoitakse kokku loodusvarasid. Samuti toimiva jäätmekäitluse tulemusena satub keskkonda vähem tervistkahjustavaid ohtlikke aineid, kuna see hoiab looduse rohkem prügist puhtana. Jäätmeid ei saa jagada ainult tavajäätmed ja ohtlikud jäätmed. Jäätmete sorteerimisel saab üle anda ohtlikke jäätmeid, pandipakendeid, biojäätmeid, taaskasutatavat materjale (klaas, paber, papp, metall jms), pakendeid, suurjäätmeid, segaolmejäätmeid. Võimalus on valida pakendi-, paberi- ja papi- ning segaolmejäätmete konteineri vahel, mis on sildistatud ja eri värvidega, et lihtsustada jäätmete sorteerimist.[3]

Jäätmete sortimine liigiti[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohtlikud jäätmed (probleemtoodete jäätmed)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ohtlikud jäätmed põhjustavad ohtu keskkonnale (võivad reostada õhku, pinnast, pinna- ja põhjavett) ja inimese tervisele, vajades erikäitlust, mistõttu ei tohi neid panna kokku tavajäätmetega ühte konteinerisse. Jäätmete sorteerimisel tuleks ohtlikud jäätmed viia jäätmejaama, anda vastavasse vastuvõtupunkti (nt vanad ravimid saab viia apteeki, poodides on patareide jaoks kogumisanumad jms) või ohtlike jäätmete käitlejale, kellel on jäätmeluba, või vastava toote müüjale. Probleemtoodete jäätmeteks on näiteks romusõidukid, vanarehvid, elektri- ja elektroonikaseadmed, kodumasinad, ohtlikke aineid sisaldav plast, klaas, kuvarid. Tootjatel on samuti vastutus, täpsemalt probleemtoodete tootjavastutuse põhimõte, mis tähendab, et tootjal on kohustus tagada tema valmistatud, edasimüüdud või sisseveetud probleemtootest tekkivate jäätmete kokkukogumine ja nende taaskasutus või kõrvaldamine. Tootjavastutus lasub ettevõtjatel, valmistajatel, maaletoojatel, hulgi- ja jaemüüjatel.[3]

Pakendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samuti tänapäevase tehnoloogiaga saab kasutuks muutunud pakenditest valmistada uusi tooteid ja kõik eeldusel, et pakendijäätmeid eraldatakse muust prügist.[4] Eri materjalist pakendeid tuleks eraldi sorteerida, vastavalt siis klaas, metall, plast, pakend ja paber. Pakendeid saab jäätmekäitluses jagada pandipakendiks ja pandita segapakendiks. Kui viia pakendid ümbertöötlemisele, peavad need olema tühjad, korgita, piisavalt puhtad. Pant on määratud pakenditele ja taarale, et inimestel oleks motivatsiooni neid tagasi ringlusse suunata.[3]

Paber ja papp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paberi- ja papikonteinerisse sobib panna puhast ja kuiva materjali. Paberi ja papi hulgas ei tohiks olla kilet. Enne konteinerisse panemist tuleks pappkastid lahti võtta, suruda kokku või rebida tükkideks, selleks et need võtaksid vähem ruumi. Näiteks papist munakarpe, mis on tehtud vanapaberist ja mille tselluloosikiud on kulunud lühikeseks, võib kompostida või koduahjus põletada, kuna need ei sobi kvaliteetse paberi valmistamiseks. Tavaliselt on paberi ja papi jaoks ühised konteinerid, kuid võivad olla ka erinevad. Paberikonteinerisse võib viia puhast ja kuiva paberit (ajakirjad ja -lehed, reklaamid, pappkaanteta raamatud). Papikonteinerisse võib panna näiteks puhast ja kuiva pappi, raamatute kiletamata kaasi, kartongi ja pruuni paberit.[3]

Klaasijäätmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Klaas on materjal, mida on võimalik korduvalt üles sulatada ja taaskasutada. Klaasi puhul saab eristada taaraklaasi (pudelid, purgid), lehtklaasi (aknaklaas, peegliklaas) ja kristalli. Viies taarat automaati, peab vaatama, et ribakood pandipakendi etiketil oleks loetav, muidu aparaat ei tunne seda ära. Klaastaaralt tuleks eemaldada ka korgid, kaaned, kraed ja alumiiniumfoolium.[3]

Plastid ja plastijäätmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Plastid on ained, mis on valmistatud sünteetiliselt. Samuti aeglaselt lagunedes eralduvad plastist ained, mis võivad tekitada ohtu inimestele ja loomadele. Sõltuvalt vastupidavusest keskkonnamõjudele on kolm klassi polümeere: tavalised plastid, osaliselt biolagunevad plastid (plast laguneb väikesteks osadeks) ja täielikult lagunevad bioplastid (mikroorganismid on võimelised sellest toituma). Polümeersete jäätmete käitlemine nõuab väga täpset sorteerimist, kuna erineva struktuuriga plaste ei saa kokku sulatada. See muudab selle protsessi kalliks ja tülikaks. Suurjäätmed, näiteks mööbliesemed, kraanikausid, vannid, aknaraamid, uksed jms esemed, on jäätmed, mida ei ole võimalik panna prügikonteinerisse kaalu või suuruse tõttu. Võimalus on viia need jäätmejaama või tellida jäätmejaamast vastav teenus. Suurjäätmeid sorteerides tuleks esmalt mõelda, kas saaks hoopis vana ja korras mööblit pakkuda taaskasutuskeskustele, vanakraamikauplustele.[3]

Biolagunevad jäätmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

On orgaanilised jäätmed, mis lagunevad aeroobselt või anaeroobselt (taimsed jäätmed, toidujäätmed). Nende jäätmete prügilasse viimine on kulukas ja samuti saasteallikaks, mistõttu on otstarbekam orgaanilised jäätmed kompostida. Kui biojäätmeid komposteerida kohapeal ja mitte ladestada prügilasse, siis väheneb ka kasvuhoonegaaside heide. Korterelamus liigiti kogutavad biolagunevaid jäätmeid konteinerisse lihtsalt visata ei tohi, eeldatakse, et need pannakse eraldi biolagunevast kilest või paberist kotti.[3]

Ehitus- ja lammutusjäätmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõutav on samuti ehitusjäätmete sorteerimine liigiti ja taaskasutusse võtmine. Ehitusjäätmed tuleks sortida tekkekohal liikidesse ja viia jäätmekäitlusesse. Eraldi tuleb panna puit, metall (eraldi must- ja värviline metall), mineraalsed jäätmed (krohv, tellised, kips), plast (eraldi kiled ja kõva vahtplast), tõrva mittesisaldav asfalt, raudbetoon- ja betoondetailid. Erilist tähelepanu osutada ohtlikele jäätmetele ja need kõigepealt enne lammutamist või lammutuse ajal eemaldada, ladustada ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavale käitlejale üle anda. Ohtlike ehitusjäätmete hulka kuuluvad näiteks värvi-, laki- ja liimijäätmed, naftaprodukte sisaldav tõrvapapp, asbesti sisaldav eterniit. Ohtlike jäätmete konteinerisse ei tohi kallata vedelikke. Kasutuskõlbmatud vedelad ohtlikud jäätmed, nagu värvid, lakid, lahustid, liimid ning nende jäägid, tuleb koguda algpakendisse või vastavalt märgistatud suletavasse mahutisse ja need siis üle anda jäätmekäitlejale.[3]

Jäätmete mehaaniline töötlemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jäätmete mehaanilise töötlemise eesmärk on ette valmistada ja lihtsustada nende edasist käitlemist. Üheks mooduseks on sortimine, mida tehakse nt jäätmelaoplatsil või prügilaadimisjaamas. Käsitsisortimisel inimesed seisavad konveieri ääres ja võtavad liikuvalt lindilt kasutuskõlblikku materjali. Töö on must ja raske. Tekkekohal lahku sorditud materjali kvaliteeti saab parandada järelsortimisega. Sellisel moel liigitatakse põhjalikumalt: eraldi alumiinium- ja terastaara, paber ja papp jne. Järelsorditakse ainult käsitsi. Masinsortimine käib erikeskustes materjalide füüsikaliste omaduste (tihedus, suurus, värvus vms) järgi. Laussorditakse töötlemata segajäätmeid. Masinsortimine on mitmeastmeline. Tööd hõlbustab eelkäitlus: jäätmete purustamine, kuivatamine või niisutamine. Sõelumisel trummel-, rest-, lint-, rull- või vibrosõeluril prügi kobestub ja jaguneb läbi eri suurusega avade fraktsioonidesse. Tavaliselt sõelutakse kuiva materjali. Vajadusel jäätmed kuivatatakse. Kuiv(õhk)sortimise puhul peenestatud materjal jaotatakse suruõhu abil kerg- ja raskfraktsiooniks. Paber ja plast tavaliselt puhutakse välja. Märgsortimine toimub vedelikus. Pinnale ujuv fraktsioon kuivatatakse ja kasutatakse energia tootmiseks, mis põhja vajus, läheb biokäitlusesse. Märgsortimisel tekib palju reovett, mistõttu seda meetodit kasutatakse vaid teatud materjalide, nt plastide peenliigitamiseks. Magnetsepareerimise käigus elektromagnetiga saab kätte mustmetalle igas sortimisastmes. Optilisel separeerimisel tunneb fotosilm ära vajaliku materjali läbipaistvuse, värvuse, ereduse ning annab puhurile või tõukurile signaali see sortimisliinilt eemaldada.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kriipsalu M. Jäätmeraamat, Tallinn: Ehitame, 2001.
  2. Veiko Kivi,Tõnu Oja, Hannes Palang, Juhan Ruut. Keskkonnaraamat, Tartu: Eesti Roheline Liikumine, 1997.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Keppart V. Keskkonnakaitse:Jäätmekäitlus, Tallinn: Argo, 2011.
  4. Katrin Lipp. Jäätmete sorteerimine. Bioneer, 26.01.2009.