Ilmar Palo
Ilmar Palo (6. detsember 1929 Võru – 1. september 2003 Viljandimaa[1]) oli eesti alpinist ja matkasportlane.
Ta osales alpinistina eestlaste esmatõusus seitsmetuhandelise mäe tippu (1965) ja jõudis NSV Liidu kõrgeima mäe tippu (1972).
Ta oli Viljandi Turismiklubi (praegu Viljandi Matkaklubi) üks asutajaliikmeid ja juhatuse liige.[2]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
1946. aasta veebruaris arreteeriti ta 9. klassi õpilasena süüdistatuna riigireetmises (lendlehtede levitamine ja nõukogudevastane propaganda). Talle mõisteti karistuseks kuus aastat vangistust koos sellele järgneva asumisega. Karistust kandis ta Norilskis.[1]
Pärast vangilaagri- ja asumisaastaid Siberis sattus ta elama Viljandisse, kus lõpetas 1958. aastal õhtukooli (Viljandi Töölisnoorte Keskkool[2]) ja töötas elektrikuna Viljandi linavabrikus.[3]
Elektrikutöö oli ta selgeks õppinud Norilski niklimaagikombinaadis, kuhu ta asumisaastatel eestlaste abiga tööle oli saanud.[3] Ta töötas 1956. aastast kuni pensionile jäämiseni 1993. aastal Viljandi linaketramis- ja kudumisvabrikus (hiljem Viljandi Eksperimentaalvabrik Mistra) valveelektrikuna.[2]
1964. aastal võttis ta naise. Hilisemas elus näitas ta oma asumiskohta Siberis ka oma abikaasale ja kahele pojale, organiseerides selleks Norilskisse matka.[3]
Ta suri 2003. aastal autoõnnetuses saadud vigastuste tagajärjel.[1]
Sport, matkamine ja alpinism[muuda | muuda lähteteksti]
Matkamisega hakkas ta tegelema 1959. aastal Viljandi matkaklubis. Ta harrastas jalgsi-, vee- ja mägimatkamist, kuid tegeles ka suusatamise ja orienteerumisega.[2]
Ta osales Eesti ja Balti matkajate kokkutulekutel võistleja ja kohtunikuna (1959–1963) ning töötas instruktori ja treenerina Viljandi matkaklubi matkakoolis.[2]
1960. aastal hakkas ta harrastama alpinismi.[3] Viimati käis ta mägedes ronimas 1990. aastate algul, varem käis alpinistina mägedes peaaegu igal aastal.[3]
Tipputõusud seitsmetuhandelistele[muuda | muuda lähteteksti]
1965. aastal võttis ta osa Pamiiri ekspeditsioonist Lenini mäetipule ja tõusis koos kaaslastega Ragnar Palmre juhtimisel mäe lõunaküljelt tippu. Baltikumi alpinistidel oli see tõus esimene ja tunnistati 1965. aasta parimaks tõusuks. Tõusuga lõunast saadi ka NSV Liidu esivõistlustel 4. koht.[4]
1970. aastal võttis ta osa III Eesti Pamiiri ekspeditsioonist, mille käigus 12 eesti alpinisti tõusid Ilmar Priimetsa juhtimisel Korženevskaja tippu. Tippu jõudnute hulgas oli ka Ilmar Palo.[5]
1972. aastal osales ta Pamiiris ekspeditsioonil Kommunismi mäetipule. Koos Peeter Varepi, Vello Parki ja Kaljo Palmistega tõusis ta NSV Liidu kõrgeima mäe tippu, korrates sellega Eesti kõrgtõusude rekordit.[4]
1974. aastal tõusis ta teist korda Lenini mäetippu.[4]
Kõrgtõusud[muuda | muuda lähteteksti]
- 1965 – Lenini mäetipp (7134 m)
- 1970 – Korženevskaja (7105 m)
- 1972 – Kommunismi mäetipp (7495 m)
- 1974 – Lenini mäetipp (7134 m)
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa oli Viljandi antikvaar ja matkategelane Mai Palo (sündinud 1940). Neil on kaks poega (sünniaastad 1964 ja 1966).[2]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ilmar Palo. geni.ee
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Eesti Matkaliit. "Eesti matkajate leksikon". Tallinn, 2001. Lk 76–77
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Mai ja Ilmar Palo. 27.04.2002. sakala.postimees.ee
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Ülevaade Eesti alpinismi ajaloost. jkalpiklubi.ee
- ↑ Firni ajalugu. firn.ee
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Mai ja Ilmar Palo. Sakala/Postimees, 27. aprill 2002