Ištari värav

Allikas: Vikipeedia
Ištari värav. Rekonstruktsioon. Pergamoni muuseum, Berliin
Ištari värav. Mudel. Pergamoni muuseum
Babüloni kaart, kus on tähistatud ka Ištari värav

Ištari värav (assüüria keeles ܕܵܪܘܲܐܙܲܐ ܕܥܵܐܫܬܲܪ ‘Darwaza D'Ishtar’, araabia keeles بوابة عشتار) oli Babüloni linnamüüri kaheksas värav (kokku oli neid 9).

Ištari värav, linna peamine sissepääsukoht, oli pühendatud armastusjumalannale Ištarile ja ehitati umbes 575 eKr kuningas Nebukadnetsar II valitsemisajal[1]. Ta paiknes linna põhjapoolses osas kuningalossi naabruses.

Tarindus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ištari värav, õigemini Ištari väravaehitised olid vähemalt 12 meetrit kõrged[1]. Kuna linnamüür oli kahekordne (sisemine oli kõrgem, välimine madalam), siis ka väravaid oli topelt. Madalama väravaehitise (välimine) rekonstruktsioon on eksponeeritud alates 1930. aastast Berliinis Pergamoni muuseumis. Suurema väravaehitise osad on muuseumi hoidlas. Sisemise värava ees oli ka eeskoda. Väravaehitis oli laotud põletatud tellistest. Värav ise oli meisterdatud seedripuust ja vaskplaatidega kaetud[2]. Üheksa meetri kõrguse ja 4,5 meetrise sildega värava ava oli kaetud silindervõlviga.[3]

Dekoor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väravaehitis oli kaunistatud värvilise glasuuriga kaetud madalreljeeftelliskividega. Kujutatud oli kahte liiki pühasid loomi: jumal Rammani sõnne ja peajumala Marduki sirrušeid (babüloonia lohesid). Viimased olid neljajalgsed kõrgete jalagade ning väljavenitatud kaela ja maopeaga müütilised olendid. Nende tagajalgadel olid linnuküünised, nende keha katsid soomused, nende pika kaela otsas asus suurte silmadega maopea sarvega lamedal koljul, suust ulatus neil välja lõhestatud keel[2]. Kujutised olid kollast värvi sinisel taustal. Lohede ja sõnnide read olid paigutatud vaheldumisi.

Babülonis väljakaevamisi juhatanud Robert Koldewey kirjeldas Ištari väraval kujutatud elukate paigutust sedasi: "Telliste read tulevad üksteise järel. Lohed ja härjad ei ole kunagi samas horisontaalreas, selle asemel järgneb härgade reale sirrušte rida ja vastupidi. Iga üksik kujutis on 13 telliskivi kõrgune ja nende vahe võtab enda alla 11 telliskivi. Seetõttu on vahemaa ühe loomarea alusest teise loomarea aluseni võrdne 24 telliserea kõrgusega ehk peaaegu täpselt 2 meetriga, see tähendab 4 babüloni küünraga."

Fragment Ees-Aasia muuseumis eksponeeritud Nebukadnetsar II inskriptsioonist Ištari väravaehitisel

Väljakaevamistel Babülonis leiti Ištari värava vahetus läheduses suur hulk telliskivide fragmente, mis olid valge glasuuriga kaetud kiilkirjamärkidega. Need fragmendid kuulusid Ištari väravaehitisel paiknenud Nebukadnetsar II inskriptsioonile. Inskriptsiooni täpne asukoht väravaehitisel ei ole teada.

Inskriptsiooni tekst algab sedasi: "Mina, Nebukadnetsar, Babüloni kuningas, jumalakartlik valitseja, kes on võimul Marduki tahtel ja heasoovlikkusest, Linna kõrgeim valitseja, Taeva soosik, kaval ja väsimatu ..., kes alati hoolitseb Babüloni heaolu eest, Babüloni kuninga Nabopolassari esmasündinud tark poeg ..."

Inskriptsiooni järgi olid värava uksed ja katus seedripuust.

Protsessioonitee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ištari väravaid läbiv Babüloni protsessiooniteena tuntud tänav oli kõige esinduslikuma kujundusega ja ühtlasi kõige laiem. See tee oli sillutatud kiviplaatide ja tellistega.

Igal uusaastapeol viidi jumalate kujusid pidulikult mööda protsessiooniteed kogu selle ulatuses ja läbi Ištari värava.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõnn. Ištari värava bareljeef. Pergamoni muuseum
Babüloni lohe. Ištari värava bareljeef. Pergamoni muuseum

Esialgu peeti Ištari väravat üheks seitsmest maailmaimest, Alles 6. sajandil m.a.j. asendati Ištari värav maailmaimede hulgas Aleksandria tuletorniga.

Saddam Hussein hakkas rajama muuseumi ja selle ette Ištari värava vähendatud koopiat. Muuseum ei saanudki valmis, enne Saddam Hussein kukutati, küll aga valmis värava koopia. Iraagi sõja ajal ja pärast seda on Ištari värava koopia saanud kahjustusi.

Muuseumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arheoloogilistel väljakaevamistel Babülonis 18991917 leitud muistised on peamiselt hoiul Pergamoni muuseumis. Väiksem osa neist on sattunud teistesse muuseumidesse. Nii näiteks on İstanbuli arheoloogiamuuseumis Ištari väravaehitiselt pärit lohe- ja sõnnikujutisega bareljeefe, Detroidi kunstiinstituudis ja Göteborgis Röhsska muuseumis on kummaski üks lohekujutisega bareljeef. Võrdluseks: protsessiooniteelt pärit lõvikujutisi on 13 muuseumis, sealhulgas Berliinis, Istanbulis ja Göteborgis.

Robert Koldewey rajas oma 19021914 toimunud väljakaevamistel saadud andmete põhjal Pergamoni muuseumi Ištari värava originaalsuuruses koopia. Sellele oli inskriptsiooniplaat paigaldatud. See värav oli 14 m kõrge ja 10 m lai. Kuid Ištari värav oli kaksikvärav ja Koldewey laskis Pergamoni muuseumi rajada üksnes väiksema värava koopia, sest suurem ei mahtunud muuseumihoonesse ära. Suurem värav on muuseumi hoidlas.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ishtar Gate Encyclopedia Britannica (inglise keeles)
  2. 2,0 2,1 C. W. Ceram. "Jumalad, hauakambrid, õpetlased". Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1961, lk 284-293
  3. Hubert Matve. "Ehitus läbi aegade". Tallinn: "Valgus", 1976, lk 24–25

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

32.5436111144.4225