Hiiukirik
 | See artikkel vajab toimetamist. |
Hiiukirikud (soome keeles jätinkirkko, metelinkirkko, pirunkirkko, jatulinkirkko jm) on hiliskiviajast umbes 3000–2000 e.m.a pärinevad enamasti nelinurksed või ümmargused kiviehitised Pohjanmaal ja mujal Perämere põhjaosa muinasrannal. [1] Suurim neist on 60-meetrine Raahen Kastelli.
Neid on kunagi omistatud saamidele, neid on peetud hülgeliha jääkambreiks, elumaja vundamentideks, kindlusteks ja ulukite tarandikkudeks. Oulu ülikooli korraldatud väljakaevamistel aga ei leitud püsiasustuse jälgi ning kaitseotstarbeks ei sobi nad oma paljude müüriavauste ega väiksuse tõttu. Megaliitilisi sõõrkaevikuid ehk rondeleid, Stonehenge'i ja teisi taolisi ehitisi on seostatud ka ürgsete põllumeeste vajadusega ajaarvamise järele.
Ehitised[muuda | muuda lähteteksti]
Hiiukirikud on tavaliselt nelinurksed maja alusmüüri või koguni kindlust meenutavad kivitarandid. On ka ovaalseid, ümmargusi ja avatud kujundeid. Sageli on teine vall teise sees. Vallid on 2–6 m paksused ja koosnevad tavaliselt pisemaist kividest. Ehitise pikkus võib olla 15–60 m, seinte kõrgus poolest kahe meetrini. Väravaid võib olla 1–5, aga enamasti on neid 2–4 [2]. Hiiukirikuid on Soomes Pohjois- ja Keski-Pohjanmaal Kokkolast Kemini ning eriti tihedalt Raahe ja Oulu-Liminga kandis. Yli-Ii ja Närpiö vahelisel rannikuribal on neid 40–50: Raahen Kastellile lisaks näiteks Haukipudase Rajakangas, Pesuankangas ja Jäknabacken. Soome Pohjanmaa hiiukirikuiga sarnanevaid ehitisi on hiljem leitud ka Rootsi-poolselt põhjarannalt [3]. Mõne hiiukiriku vallis või ümbruses on sakasteks nimetatud teadmata otstarbega kivikuhjatisi. Hiiukirikuist ja nende lähedusest on leitud ka megaliitilisi kivisambaid ehk menhire näiteks Jäknabackenist ja Ollisbackenist. Mõned menhirid on isegi tänapäevani püsti püsinud. Teised on kummuli [4].
Hiiukirikuid kaardistanud Marianna Ridderstad ja Jari Okkonen väitsid 2009. aasta uurimuses [5][6], et ligi pooled ehitistest (ka nende sissepääsud) on ± 5 kraadi täpsusega asetsenud olulisemate päiksetõusude ja -loojangute sihis, nagu oli tavaks ka Kesk-Euroopa megaliitkultuuris. Pohjanmaa hiiukirikud meenutavad enim Prantsusmaa Carnaci varajasi megaliitehitisi nagu Crucuno, Kermario ja Le Manio. Nood on samuti nelinurksed pööripäevadele suunatud ehitised[7].
Näiteks Kastelli neli ukseava oli avanenud suvise pööripäeval, vapu ajal ja lõikuspühal koidu ja talvisel pööripäeval nii koidu kui ka loojangu poole. Teisigi hiiukirikuid oli suunatud taliharja, vapu, kekri ja lõikuspüha päevatõusu või loojaku poole. Ollisbackenis asetsevad kaks menhiri põhja-lõuna sihil [4][8].
Ehitajad[muuda | muuda lähteteksti]
Hiiukirikute lähedalt on saadud hilisneoliitilisi leide – muuhulgas Pöljä keraamikat ja kvartstööriistu[9]. Maaviljelust võidi tunda, aga sel polnud elulist tähtsust. Hiiukirikud ei kuulu samal ajal Lõuna-Soomes valitsenud nöörkeraamika ja venekirveste rahvale. Nende arheoloogiliste kultuuride piir oli kusagil Vaasa kandis. Vaasa ümbrusest on leitud jälgi mõlemast, kuid ilmselt eri aegadest. Hiiukirikuid ehitas asbestisegust Pöljä keraamikat valmistanud rahvastik.[10]. Hiiukirikud on omistatud ka Iijoe suudmes umbes 3500–2000 e.m.a õilmitsenud rikkalikule Kieriki kultuurile[11]. Pärast ehitamise tippaega 2500. aasta paiku e.m.a hüljati hiiukirikud lühikese aja jooksul umbes 2000–1500 e.m.a, kui inimesed kolisid suurtest keskustest kaugemale.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuni 2009. Vaadatud 30. juunil 2009.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://web.archive.org/web/20131109130650/http://museot.keski-pohjanmaa.fi/vah_erik_7.htm, Arvoitukselliset jätinkirkot
- ↑ Suomen muinaisjäännöksiä, Eero Ojanen, Otava Keuruu 1995, ISBN 951-1-12039-5, lk 106-
- ↑ 4,0 4,1 Tähdet ja avaruus 4/2009, artikkeli lk 14-
- ↑ Tähdet ja avaruus 4/2009, artikkeli "Pohjanmaan jätinkirkot ovat muinaisia aurinko-observatorioita" lk 14-
- ↑ http://arxiv.org/ftp/arxiv/papers/0905/0905.2035.pdf, Marianna Ridderstad, Jari Okkonen,
- ↑ Tähdet ja avaruus 4/2009, lk 5
- ↑ http://arxiv.org/ftp/arxiv/papers/0905/0905.2035.pdf, Marianna Ridderstad, Jari Okkonen
- ↑ Suomen historia,1. osa, 3. painos, Espoo 1987, Weilin+Göös 1984, isbn 951-35-2490-6, lk 88
- ↑ Jättiläisen hautoja ja hirveitä kiviröykkiöitä, Pohjanmaan muinaisten kivirakennelmien arkeologiaa, ISBN 951-42-7169-6, ISSN 0355-3205, Sähköisessä muodossa ISBN 951-42-7170-X url http://herkules,oulu.fi/isbn 951427170X/ Oulun yliopisto, Oulu University Press, Oulu 2003, Luku 7. kolme ekskursiota röykkiökohteeseen, lk 187
- ↑ Suomen historia, Jouko Vahtola, Keuruu Otava 2003, ISBN 951-1-17397-9, lk 15