Harilik varemerohi
 |
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Varemerohi (perekond) |
| Harilik varemerohi | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Symphytum officinale L. |
Harilik varemerohi (Symphytum officinale) on kareleheliste sugukonda kuuluv taimeliik.
Varemerohi eelistab niiskeid kasvukohti, näiteks veekogude kaldaalad ja niisked niidud.
Eestis hajusalt, peamiselt mandril[1].
[redigeeri] Kirjeldus
Varemerohu leheseis on vahelduv, lehed on rootsutud. Õiekroon on enamasti lillakas, harva ka valkjas. Kroonlehed on tupplehtedest umbes poole võrra pikemad.
[redigeeri] Kasutamine
Varemerohtu on kasutatud ravimtaimena juba sajandeid. Ristisõdijad teadsid hästi varemerohu mahla soodsat mõju luumurdude paranemisele. 16. sajandil kasvav harilik varemerohu kloostrite ürdiaedades ning kuulus apteekrite ning herbalistide arsenali. Suhkrust, varemerohust, lagritsa-magusjuurest, malvast ja mooniseemnetest keedeti ravisalvi. Taimest tehti teed, mis pidi ravima külmetust ning kopsupõletikku. Tänapäeval peetakse varemerohtu kantserogeenseks taimeks, mis lagundab punaseid vereliblesid[2]
.
Varemerohust saab rohke kaaliumisisaldusega taimset leotist, mida saab kasutada orgaanilise väetisena.
Noortest lehtedest saab kuldkollast värvainet. Hariliku varemerohu ürdi keedust on kasutatud hobuste kabjapõletiku ravimisel.
