Hardangeri viiul

**Hardangeri viiul**
**hardingfele**
Liigitus
	poogenkeelpillid
Sugulaspillid
	fiidel, viiul

Hardangeri viiul (norra k. hardingfele) on norra viiul, tihti nimetatakse seda Norra rahvuspilliks. Hardangeri viiulil on 4–5 lisakeelt, mis paiknevad nelja pealmise keele all. Alumised keeled funktsioneerivad resonantskeeltena, neil endil ei mängita. Alumiste keelte resonants annab mängimisel hardangeri viiulile erilise kõla. Harilikust viiulist eristab teda ka tavapärasest madalam roop.

Hardangeri viiulit on kerge ära tunda osalt selle pinda kaunistava ornamendi järgi, ka sõrmlaud on mustriline.

Tänapäevase hardangeri viiuli leiutas Isak Nilssen Botnen (1669–1759), kes sündis Hardangeri piirkonnas Norras. Ta meisterdas viiuleid varieeruva arvu resonantskeeltega (enamasti kahega, ent ka kuue lisakeelega pille), kuni jäi viiuli praeguse kuju juurde. Säilinud on 15 tema tehtud viiulit. Tema poeg Trond Isaksen Botnen jõudis oma elu jooksul valmistada umbes 1000 hardangeri viiulit, millest on säilinud 30–40. Tema tehtud on ka tänaseni säilinud vanim Norras valmistatud tavaline viiul, mis on pärineb aastast 1764 ja on praegu Hardangeri Rahvamuuseumis Utnes.

Teadaolevalt vanima säilinud hardangeri viiuli sarnase pilli, nn Jaastadi viiuli, valmistas aastal 1651 Ole Jonsen Jaastad (1621–1694) Ullesvangis. Tema loodud viiulil oli ainult kaks alumist resonantskeelt.

Sisukord

1 Ehitus
- 1.1 Noorem hardangeri viiul
- 1.2 Vanem hardangeri viiul
2 Kasutus
3 Mängutehnika ning häälestamine
4 Hardangeri viiul kui sümbol
5 Kirjandus
6 Välislingid

Ehitus [muuda]

Hästi valmistatud hardangeri viiul on kunstiteos, mitte lihtsalt instrument. Tavaliselt on viiul kaunistatud suuremal või vähemal määral ornamentidega. Tihti on viiulipea voolitud lohepea-kujuliseks.

Hardangeri viiuleid jagatakse kaheks põhitüübiks – vanemateks ja nooremateks – nende erinevuse põhjal üksteisest ja klassikalisest viiulist.

Noorem hardangeri viiul [muuda]

rohkem kaunistusi
4 resonantskeelt
viiulikael lühem ja lamedam kui vanemal pillil
kõlakasti kaas kumeram ja seetõttu kõrgem kui vanematel viiulitel
peenemad viiulikeeled

Vanem hardangeri viiul [muuda]

pill on väiksem ja kindlama vormiga
bassipulk on täielikult ühendatud viiuli kõlakastiga
viiulikael on vanemal viiulil täiesti sirge (uuematel veidi kaarjas)

Hardangeri viiul oli algusaegadel väiksem kui tänapäeval, kuna pillihääl ei pidanud kõlama üle suure kontserdipaiga – viiulil mängiti üksnes väiksematel koosviibimistel. Viiuli kõlakasti mõõtmed suurenesid seda enam, mida suuremale publikuhulgale viiuldajad mängisid. Nii muutus hardangeri viiul aja jooksul oma mõõtmetelt pea sama suureks kui klassikaline viiul.

Raamatus norra viiulimeistrist Gunnar Røstadist mainitakse, et tema kasutas hardangeri viiuli kõlakasti kaane jaoks kuusepuitu ja põhjaks lepapuitu, viiuli külgedel kuuse- või pajupuitu ning viiulikaela tegemisel kase- või vahtrapuitu.

Kasutus [muuda]

Hardangeri viiulit kasutatakse Hardangeris, Telemarkis, Numedalis, Hallingdalis, Valdresis, Setesdalis ning Norra läänerannikul kuni Sunnmøreni.

Hardangeri viiulit kasutatakse laialdaselt norra rahvatantsude halling, springar, vosserull, gangar ja ka pulmamarsside saatepillina, kuid see on populaarne ka rahvamuusikas. Alates 20. sajandist on hardangeri viiul inspireerinud kaasaegseid heliloojaid muusika loomisel. Helilooja Geirr Tveitt kirjutas kaks kontserti hardangeri viiulile ja orkestrile aastatel 1955 ja 1965. Hiljem mängis mõlemad kontserdid koos orkestriga linti solist Arve Moen Bergset.

Mängutehnika ning häälestamine [muuda]

Hardangeri viiul on kõrgema kõlaga kui tavaline viiul. Keskmine toon on enamasti H, kuid erandlikult võib kõlada Cis. Hardangeri viiuli keeled on tavalise viiuli omadest peenemad, sarnanedes Prantsuse hilisbaroki aegsetele viiulikeeltele. Tänapäeval on pilli keeled enamasti metallist, kuid 20. sajandi alguseni kasutati materjalina lambasoolt.

Mängija kasutab hardangeri viiulil mängides vähem survet kui tavalisel viiulil. Hardangeri kõla on tagasihoidlikum ning klassikalise viiuli teravam kõla võib selle kergesti summutada. Viiuldaja mängib tavaliselt istudes, kuna tihti mängitakse tantsu saateks ning viiuldaja lööb jalgadega rütmi. Mängija hoiab pilli madalamal kui klassikalise viiuli puhul, hardangeri viiulit toetatakse rinna ülaosal. Mõned mängijad võivad pilli hoida ka oma rinnakul. Mängitakse rohkem randmeliigutustega, samas kui klassikalise viiuli puhul kasutab viiuldaja tervet kätt.

Traditsiooniliselt hoidis hardangeri viiuli mängija esinedes üht lihtsat algpositsiooni. Asendivahetuse puudumine lubas vasakule randmele palju puhkust. Asendivahetused said populaarseks 19. sajandi lõpus, kui noored ambitsioonikad mängijad otsisid viise, kuidas enda tehnikat osavamana näidata. Asendivahetuse puudumine kompenseeriti erilise häälestamise ja mängustiiliga. Kokku on eri mängustiile teada 40 ringis. Viiuli mängimisviis varieerub piirkonniti, kuid sagedamini hoiab mängija korraga kaht keelt. See on hardangeri viiuli puhul lihtsam kui klassikalise viiuliga, kuna hardangeri keeled paiknevad üksteisele lähemal. Pill on konstrueeritud mitmekeeleliseks mänguks. Mõnes piirkonnas mängitakse erilise efekti saavutamiseks lõdvaks lastud keeltel; teistes, nagu näiteks Valdresis ja Norra lääneosas, harrastatakse mängu ühel keelel. Et hardangeri viiulil on nii alumised kui ka ülemised keeled, on pilli häälestamine viiuldajate jaoks juba iseenesest vaevanõudev töö. Seetõttu liigub mängijate seas ka ütlus, et kõige levinum häälestus on "häälest ära".