Haibahh

Allikas: Vikipeedia
Haibahh

vene Хайбах
( Haibahh )
tšetšeeni Хьайбах

Koordinaadid: 42° 53′ N, 45° 21′ E42.88333333333345.35koordinaadid: 42° 53′ N, 45° 21′ E

Haibahh on küla (auul) Tšetšeenias.

27. veebruaril 1944 põletasid nõukogude sõdurid elusalt 705 tšetšeeni.

23. veebruaril 1944 algas Tšetšeenias-Inguššias NKVD juhitud küüditamine, mille käigus tšetšeenid ja inguššid küüditati ilma igasuguse reaalse põhjuseta oma põliselt kodumaalt Kesk-Aasiasse ja Kasahstani. Küüditamise ametlikuks põhjuseks olnud "koostöö fašistidega" oli väljamõeldud põhjus, sest tegelikkuses mingit koostööd sakslaste ja Tšetseenia-Inguššia elanike vahel ei olnud, kuna sakslased ei jõudnud Teise maailmasõja ajal Tšetseeniasse.

Küüditamist viis läbi umbes 150 000 nõukogude sõjaväelast (umbes 100 000 NKVD erivägede sõdurit, umbes 31 000 tavavägede sõdurit, 19 000 NKVD operatiivtöötajat).

Vahetult küüditamise esimesel päeval tapeti NKVD poolt peaaegu 10% küüditatavatest. Esmajärjekorras tapeti küüditamisele vastuhakkajad. Seejärel ka haiged, vanurid, paljud väikelapsed ja rasedad naised, kes ei oleks ilmselt pikka küüditamisteekonda vastu pidanud. Osa küüditamise esimesel päeval kohapeal tapetutest lasti maha, kuid osa põletati elusalt, maeti elusalt või tõugati lihtsalt mägedest alla.

Kõige jõhkram oli küüditamisaktsioon Haibahhi külas ja Šaroi külas. Haibahhi külasse toodi ümbruskonnast küüditajate poolt 705 last, vanurit ja haiget, keda ei saanud küüditada. Kohaletoodud aeti 27. veebruaril Lavrenti Beria nimelise kolhoosi suurde hobusetalli. Seejärel hoone suleti, valati üle bensiiniga ning pandi põlema! Pealtnägijate sõnul olnud põlevas hoones elusalt põlenud laste karjed nii metsikud, et mitu kohal olnud NKVD erivägede sõdurit läks kohapeal hulluks. Üks elusalt põletamisele määratud tšetšeen jäeti mingil täpselt teadmata põhjusel ellu. Elusalt põletamist Haibahhi külas juhtis abhaasi rahvusest NKVD kindralmajor Mihhail Maksimovits Gvešiani (elu lõpuaastatel elas Gruusias).

Šaroi külas oli küüditamine raskete teeolude tõttu aga keeruline ja küüditajad ei hakanud tegema ka mingeid pingutusi, et inimesed küüditatud saaks. Šaroi külas visati küüditajate poolt külas elanud tšetšeenid järsaku servalt mägijõkke. Elusalt ei pääsenud ükski allavisatu.