Haavapuravik

Allikas: Vikipeedia
Haavapuravik
Noored haavapuravikud
Noored haavapuravikud
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Agaricomycotina
Alamklass: Agaricomycetidae
Selts: Puravikulaadsed Boletales
Sugukond: Puravikulised Boletaceae
Perekond: Puravik Leccinum
Liik: Haavapuravik
Ladinakeelne nimetus
Leccinum aurantiacum
(Bull. ja St. Amans)
Sünonüümid
  • Boletus aurantiacus
  • Krombholzia aurantiaca
  • Leccinum populinum [1]

Haavapuravik ehk punapuravik ehk punapea [1] (Leccinum aurantiacum) on puravikuliste sugukonda puraviku perekonda kuuluv seen.

Esimesena kirjeldasid haavapuravikku teaduslikult Jean Baptiste Franois Pierre Bulliard ja Samuel Frederick Gray (1821).

Levila ja kasvukohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haavapuravikku peetakse heaks söögiseeneks ning teda võib leida Euraasia leht- ja segametsades[2]. Põhja suunas suudab ta kasvada isegi tundras koos kääbuskaskedega. Haavapuravikke on kirjeldatud ka Põhja-Ameerikast, aga kõige tõenäolisemalt on tegu eksitusega ja need kuuluvad mingitesse lähedastesse liikidesse.

Seen moodustab mükoriisa, aga ei ole sealjuures valiv, sest ta võib kasvada koos haabade, tammede, kaskede ja pöökidega[2], harvem paplite ja pajudega. Kuid haavikutes esineb teda eriti suurtes kogustes.

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leccinum aurantiacum.jpg

Seenekübara nahk on hästi eristatava oranžika kuni punakaspruunika värvusega, kübara läbimõõt on kuni 30 cm. Jalg on valge, noorelt valgete, vanemalt kahvatu-punakaspruunikate soomustega. Seeneliha on valge. Viljakeha värvub muljutud ja sisselõigatud kohtades aeglaselt hallikaslillaks kuni mustjaspruuniks.[3]

Kübara värvus sõltub kasvutingimustest. Paplimetsades on see hallikas, haavikus tumepunane, segametsas oranž.

Noore seene kübar on poolkerakujuline ja selle alumine serv on tihedalt varre vastu surutud. Hiljem on kübar kumer, padjataoline ja eraldub jalast kergesti. Kübara nahk on kübara küljes ja kui on soov seent süüa, siis kübaranahka ei koorita.

Kübara all on väga väikesed valkjad hümenofoorid, mis kriimustades muutuvad oliivpruuniks. Nende kiht on 1–3 cm paks, vahel oliivja või kollaka tooniga. See ei ole ülejäänud kübaraga väga tugevalt seotud ja eemaldub kergesti.

Jalg on 10–18 cm kõrge ja 2–3 cm paks. Sageli jämeneb jalg oma alumises otsas tunduvalt. Jalg on halikasvalge, kaetud piklike kiuliste soomustega ning muutub kriimustamise koha pealt sinakasroheliseks.

Seene eosed on oliivpruunid, siledad ja ellipsoidsed, 13–17 μm pikad ja 4–5 μm laiad.

Nagu enamik puravikke, läheb ka haavapuravik kergesti ussitama.

Välimuselt haavapuraviku moodi liigid on pargi-, pomerants- ja palupuravik.[3]

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haavapuravikku peetakse heaks söögiseeneks[2] ja seda valmistatakse toiduks samamoodi kui teisigi puravikke. Neid süüakse värskelt pärast keetmist või praadimist, kuivatatakse, marineeritakse ja soolatakse. Töötlemise jäigus muutub seeneliha tavaliselt väga tumedaks, välja arvatud marinaadis, kus säilib loomulik välimus. Et seene tumenemist vältida või vähendada, tuleb seent enne töötlemist loputada 5‰ sidrunhappe lahuses.

Kuid siiski tuleb olla ettevaatlik, sest on juhtunud, et haavapuravikku on teiste seentega segi aetud ja neist teistest võib mõni mürgine olla.

Seene viljakeha läbilõige

Haavapuraviku esinemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Haavapuraviku esinemine [4] ██ Üksikud seened██ Keskmine esinemine██ Massiline esinemine

Viljakehad ilmuvad ühekaupa või hõredate rühmadena juunist oktoobrini.

Erinevalt enamikust seentest valmivad viljakehad mitte ühe, vaid mitme lainena. Nende arvukus metsas kord suureneb, siis jälle väheneb. Vihmastel suvedel on lained halvemini märgatavad.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Haavapuravik". elurikkus.ut.ee, Kasutatud 29.08.2011.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Leccinum: Uncertain Taxa". www.mushroomexpert.com, Kasutatud 23.08.2011. (inglise)
  3. 3,0 3,1 "Meie puravikke 4". www.loodusajakiri.ee, Kasutatud 23.08.2011.
  4. "Осиновик красный". mycoweb.narod.ru, Kasutatud 29.08.2011.